"Vaata, kunstnik on alasti!" – selline hüüatus vähegi kogenud kunstitarbijat enam pead pöörama ei pane. Kunsti õige pikas ajaloos on aga kõigest mõned loetud sajandid, mil kunstniku nimi, nägu ja kombed suuremat tähelepanu on pälvinud. Kusagil renessansi muutuste keerises hakkas vormi võtma kujutlus kunstnikust kui erandinimesest, kelle teod ja mõtted võivad ja peavadki olema teistsugused kui lihtrahval, aadlil või usumeestel. Ja ei kulunudki palju aega, kui ülekäte läinud kunstnik astus pildi tagant välja ja hakkas nõudma tähelepanu vahetult iseendale.

Just praegu saab Tartu Kunstimuuseumis vaadata Marina Abramovici töid – see vapper naine ja maailmakuulus kunstnik on ennast kunsti tehes nii lõiganud, piitsutanud kui põletanud, rääkimata enese teadvusetuks või liikumatuks muutmisest kangete ravimipillide sissevõtmise tulemusel. Ka Eestis on kunstnikke, kes mitte ainult oma vaimu, vaid ka keha maailmaparandamise altarile ohverdavad. See on teadupoolest tänamatu ja "asjalike inimeste" poolt sageli nöökimist pälviv töö, mis aga lõppkokkuvõttes müstilisel viisil ja vähehaaval ikka kuskile välja viib. Ei oleks ühelgi kodanikul neid tänaseks nii harjumuspäraseid ja peaaegu et igavaid õigusi ja vabadusi, kui keegi poleks kunagi kusagil barrikaadidele tõusnud, vastu peavoolu ujunud ja tülikaid küsimusi esitanud...

Fideelia-Signe Roots võttis tänavusel hilissuvel (8.-13. august) ette topless-kunstiaktsiooni ning ning kõndis vaid oma rindadega relvastatuna 161 kilomeetrit läbi Eestimaa. Väike-Maarjas peeti palja ülakehaga jalutanud kunstnik kinni ning tema suhtes algatati väärteomenetlus, mis küll peatselt ilma karistust määramata lõpetati. Kuna otsusesse kirjutati, et "ühiskond peab veel siiski taunitavaks naistel palja ülakehaga viibimist linnapildis ja seetõttu tuleb lugeda nimetatud käitumine avaliku korra rikkumiseks", otsustas Fideelia-Signe Roots pöörduda EV soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku poole. Edasist hinnangut naiste palja rindkerega ringiliikumise lubatavusele avalikus ruumis ootavad huvi ja ärevusega ilmselt nii naised kui mehed...

Fideelia-Signe Roots: "Naistel on põhiseaduslik õigus viibida sarnaselt meestele palja ülakehaga avalikus ruumis. Hetkel ei keela rindkere paljastamist ükski seadus. Mehed kasutavad seda õigust alati, kui ilmastik lubab, kuid naised mitte. Põhjenduseks tuuakse näiteks, et naise rind on seksuaalne ja salapärane ning et naine ja mees on olemuselt erinevad. Need on kultuurilised seletused. Bioloogilises mõttes ei loeta naise rindu suguorganiteks, need koosnevad samadest elementidest nagu meeste rinnad. Naised soovivad juba kõikjal maailmas ise otsustada, millist nende kehaosa pidada seksuaalseks. Kuni naise rinnad on seksualiseeritud, saab kapitalistlik ühiskond neid müüa. Palja rindkerega naised töötavad seega süsteemile vastu ja on kriminaliseeritud."

Fideelia-Signe Roots (1976) on õppinud Tartu Ülikoolis maali (BA 1999) ning Eesti Kunstiakadeemias interdistsiplinaarseid kunste (MA 2007). Aastatel 2009-2010 töötas EKAs õppejõuna ning Tallinna Vanglas vabatahtliku kunstiringi juhendajana. Esinenud oma loominguga nii kodu- kui välismaistel video- ja performance'festivalidel, osalenud rahvusvahelistel soouurimuse konverentsidel. Kirjutanud artikleid ja esseesid. Eesti Kunstnike Liidu liige.

Näitus jääb Kunstikeskuses avatuks 30. novembrini 2011. 

24h galerii on osa portaalist http://kunstikeskus.ee, mille eesmärgiks on luua ligipääs kvaliteetsele kunstile üle Eesti – ka Kihnu, Kanepi ja Kiviõli inimestele – ning seda 24 tundi ööpäevas.

Vano Allsalu, http://kunstikeskus.ee toimetaja
Lisatud 5. oktoobril 2011