Birgy Lorenzit motiveerib koostegutsemise rõõm


Avaldaja:Madli Leikop14. Detsember 2011

Pelgulinna gümnaasiumi arendusjuht Birgy Lorenz on kindel, et õpetajaid tuleb ärgitada uusi arvutiprogramme, mänge ja e-õppematerjale kasutama vaid siis, kui need tööd tõesti lihtsamaks teevad. Kõik, mis on ajamahukas, keeruline ja toob tööd hoopis juurde kvaliteeti tõstmata, innovaatilisusega kokku ei sobi.

Aasta õpetaja 2011 ja mullu ka Euroopa õpetaja tiitli pälvinud Birgy Lorenz lausub, et see on terves maailmas probleem: hea õpetaja ja arvuti vahele kiputakse panema võrdusmärk. Et kes kasutab tunnis palju arvutit, on hea õpetaja, ja kes ei kasuta, see ei ole…

„Mina olen lähtunud eesmärgipärasusest: kui matemaatikaõpetaja viib oma õpilased riigieksamil väga heade tulemusteni ilma tehnoloogiat kasutamata, siis see on super.

Pelgulinna gümnaasiumis me ei nõua, et iga kord peab tehnikat kasutama, räägime pigem eesmärgist: milline on hea haridus, kuidas noort inimest arendada, milliseid oskuseid vajab tuleviku maailmakodanik. Viimati, ühel nõupidamisel, kooli direktor Tõnu Piibur naljatades ütleski, et väga lahe, meil on arvutid nüüd olemas, aga võib-olla viie aasta pärast loobume üldse nende kasutamisest! Kool ei jõua pakkuda kõiki  IT-vidinaid, need võib laps soovi korral ise kaasa võtta. Ka PISA 2009 IKT osa uuringu tulemused näitasid, et kodudes on kooliga võrreldes tehnikat, mida vanemad kahjuks ei oska alati enda heaks tööle panna, nad suunavad  lapse pigem meelelahutusele kui harivale tegevusele. Kool aga peaks olema koht, kus luuakse võimalused sotsialiseerumiseks, antakse vajalikud tööoskused hilisemaks eluks, õpetatakse eesmärke seadma ja miks mitte ka neid teadmisi, kuidas nutitelefoniga asjalikult asju ajada.

Tehnika sobib suhtlemiseks, info leidmiseks ning vahetuseks, automatiseeritud tegevusteks. Viimasel ajal on aga tekkinud tunne, et noorte tehnikakultus segab neil kasutamast oma loomulikke võimeid – arutleda probleemide üle, mõista seost tegevuse ja tagajärje vahel. Probleemide lahendamine on muutunud probleemidele reageerimiseks, vahel ka ülereageerimiseks. Samas kui on vaja panna õpitud oskuseid pärisellu, näiteks printida leht koolinäidendi piletitega, siis ühest piletist kümne välja võlumine ühele lehele võib osutuda tõeliseks pähkliks.

Meie koolis kasutavad õpetajad tehnikat info esitamiseks, edastamiseks ja osalemiseks maailmatasemel projektides.  Samas olen kuulnud, et mõned koolidirektorid arvavad, et kui nad toovad õpetajale arvuti ja projektori lauale, siis nüüd tuleb hakata tegema imesid. No ega ikka ei tee küll, kui inimene ei saa aru, miks kõike seda vaja on ning puudub metoodika uue efektiivseks rakendamiseks," on Birgy Lorenz kindel. Ja lisaab, et tavaline õpetaja soovib ikka, et tuleme kokku ja räägime asjadest, seega tehnikal on toetav roll, see ei ole eesmärk iseeneses.

Tegelikult tahtsin alustada hoopis muust, tahtsin nime kohta uurida. Birgy pole just tavaline eesnimi…

„Selle nime pani mulle vanaema. Isa tahtis panna Marilyn (Marilyn Monroe järgi), aga vanaema soov jäi peale. Kuna Birgiteid oli hästi palju sel ajal, siis otsustati, et valime hoopis Birgy. Nüüd ongi mul maailmas ainulaadne nimi, teist sellist ei ole. Kui guugeldada, siis leiab mõne perenime, aga eesnimena mitte.“

Kirjapildi järgi tundub, justkui oleks midagi Ungariga tegemist?

„Ei, suguvõsa juured lähevad Saksamaale ja Rootsi.“

Haridus- ja töötee?

„Bakalaureuse astmes õppisin Tallinna Ülikoolis kunsti- ja joonestusõpetajaks, lisaeriala informaatika. Magistrantuuri võtsin ette samamoodi Tallinna Ülikoolis multimeediumi õpisüsteemide erialal ehk vahetasin ala kunstist informaatikasse. Kaasa võtsin hea kogemuse kunsti ja loomingu poolelt. Nüüd olen doktoriõppes infoühiskonna tehnoloogia erialal, tegelen e-turvalisuse küsimustega hariduses.

Esimene töökogemus 17-aastasena tuli minitõstuki mootoreid kokku pannes. Olen olnud tegev ka bensiinijaamas ja kasiinos, mis andis hea kogemuse, kuidas olla klienditeenindaja. Vahel tuleb kooliski ära unustada, et oled õpetaja, neelata alla „mina-mina-mina“, jätta kuulmata arusaamatustest tekkinud solvumised ja lahendada õpilaste poolt esitatud väljakutseid olenemata valdkonnast. Pelgulinna gümnaasiumis olen töötanud 10 aastat.“

Mis on just selles koolis kinni hoidnud?

„Võimalus teha huvitavaid asju, oma tööd varieerida vastavalt sellele, kuidas aeg muutub. Kool pakub väljakutseid - kool täna on hoopis midagi muud kui kool kümme või kakskümmend aastat tagasi. Tulin tööle kooli, kus oli 20 arvutit, nüüd olen koolis, kus on 120 arvutit ja peaaegu igas klassis projektor, toimiv monitooritav WiFi. Võin öelda, et see on ka minu järjepidevuse vili. Kolleegid, sponsorid, Tallinna Haridusamet on loomulikult kokkuvõttes  panustanud, aga  kui sa ei oska küsida, leida võimalusi osalemiseks projektides, siis keegi kandikul midagi pakkuma ei tule“. 

Kas see 120 arvutit on tulnud  kooli juhtkonnas välja võidelda?

„Direktor Tõnu Piibur on Pelgulinna Gümnaasiumi juhtinud samamoodi kümme aastat. Esimese asjana küsis ta minult, et tal vaja on läptoppi. Kerge on töötada koolis, kus saadakse aru, mille jaoks tehnika vajalik on; kus saadakse aru, et meil ei ole ressurssi panustada ainult paberile ja kriidile ning elektrooniliselt on võimalik kulusid kokku hoida. Rahaliselt poolelt on Pelgulinna gümnaasiumis olukord nagu igas teiseski koolis, võib-olla oleme rohkem mõelnud sellele, kuidas saaks vähesest enam välja pigistada.

Tõsi, nüüd oleme ringiga jõudnud tagasi sinna, et oluline on suhelda omavahel, õpilaste ja vanematega. Ainult siis saame ajada ühte asja ning üksteisest paremini aru saada; on meeskonnatunne ja toetus – ja seda e-kirja teel edastada on palju kehvem kui kokku saades vahetult arutada“. 

Kuidas õpetajad on uuenduste ja innovatsiooniga kaasa tulnud?

„Kõige raskem periood oli siis, kui Pelgulinna gümnaasiumi hoone läks remonti. Remondiootuses kooli arvuteid ei muretsetud, kuna polnud kohta, kus neid vahepeal hoiustada. Olime kahes majas, meil oli 60 töötaja peale neli arvutit ja e-kool tuli rakendada. Õpetajad töötasid lisaks kahes vahetuses ning mõnda inimest sellel aastal ei kohanudki. 

Lahenduseks saigi e-kool ja e-kanalid, mille kasutamine omandati enamasti kodus. Kui remonditud majja tagasi tulime, avanes võimalus ka arvutikoolituste tegemiseks. Iga õpetaja pidi kümnest koolitusest valima vähemalt kolm, enamik valis viis: esitluste tegemine, testimine, veebilehtede tegemine jms. Inimestesse süstiti võimalust ise otsustada, ise omi asju teha. Õpitud abitust meil ei ole, mida kohtan tegelikult paljudes koolides. Haridustehnoloogid  on head, toredad inimesed, aga vahel kiputakse teiste eest asju ära tegema. Sa ei saa inimese eest kala püüda, sa pead talle õnge andma ja õpetama ta kalastama. Meie olemegi õnge teed läinud. Kui inimene tahab midagi kasutada, siis õpetame, uurime juhiseid, kasutame „sõbrasüsteemi targema kolleegiga“. 

Näiteks varematel aastatel olid kasutusel laenutusprojektorid, mida tuli õpetajal ise üles panna. Mõni kool hoiab selleks IT-juhti või tugiisikut, et viimane oleks alati hüppevalmis projektorit üles panema. Meie koolis tehti igale õpetajale, kes projektorit ja sülearvutit kasutada soovis, koolitus. See annab õpetajale nii teadmise kui ka oskuse, et ta saab asjaga hakkama  - on see klassiruumis, näitusel või miks mitte metsas. Samamoodi on ületatud kriitiline inimmass, kes soovib uut rakendada ja katsetada. Inimesed saavad aru, et tehnika, mida ma neile pakun, ei ole mitte koormaks, vaid see võib nende tööd rikastada ning miks mitte vaeva ka vähendada.“

Pelgulinna gümnaasium valiti tänavu koos veel 80 maailma kooliga Microsofti rahvusvahelisse innovaatilise kooli programmi, kuhu pääseb igal aastal vaid väike hulk koole. Programmi eesmärk on pakkuda koolidele rahvusvahelist oskusteavet oma kooli arendamiseks. Programm on loodud selleks, et õpetajad ja õpilased oleks valmis IT-lahendusi õppetöös senisest aktiivsemalt kasutama. Programmis osalejaid koolitavad maailmas tuntud hariduseksperdid nagu näiteks Michale Fullan, Dun Buckley jt, kes abistavad koole muutuste läbiviimisel ning uute tehnoloogiate rakendamisel.

Birgy Lorenz: „See projekt on Microsofti poolt maailmas olnud ligi kolm aastat, igal aastal valitakse välja 60-70 kooli. Meie saime projektist teada tänu Peetri koolile, kes Eestist esimesena projektis osales. Tegemist on ettevõtmisega, kus muudetakse koolijuhtide mõtteviisi juhtimise kui ka õpetamise koha pealt. Kuna tehnika toetab õpetamist, siis jagatakse ka tehniliste vidinate kasutamise kogemust.

Pelgulinna kooli projektis osalemise eesmärgiks on saada õpetajatele, õpilastele maailmakogemust. On võimalik minna koolitustele, osaleda rahvusvahelistel konverentsidel, näha, et meil on maailmaga ühised probleemid, olgu siis palk või see, et lapsed ei jõua tunnis kaasa teha või kuidas tänapäeva lapseni üldse jõuda. Võimalus on teada saada, kuidas teised koolis on probleeme lahendanud, milliseid nippe kasutanud ja siis toodki uut tuult ka Eestisse. Meie tunneme, et Eesti eeskujud ning eksamitulemuste edetabelid ei ole piisavad, ja see on ka põhjus, miks oleme pigem pöördunud piiri taha. Õpetajad ja ka lapsed, kes on saanud programmis osaleda, on nö lahti läinud ja on avatud uutele asjadele. See rõõm on nii tore. Järgmisel aastal soovime ise saada mentorkooliks ning anda saadud tarkust jälle edasi teistele. Soovitusteks teistele koolidele – kevadel on tulemas uus taotlusvoor…“

Kuidas õpetab õpetaja Birgy Lorenz lastele internetiturvalisust?

„Õpetan läbi rühmatööde. Mina ei ütle, et olen selles osas tarkusetempel. Pigem palun lastel rääkida, siis arutame erinevaid probleeme, juhtumeid, käitumismalle, müüte. Arutelu käigus selgub, kuidas üks või teine laps mõtleb.  Kui kuuled, kuidas teised mõtlevad, siis hea kogemuse jagamine võib ka nö „valesti käituva“ lapse panna paremini käituma – saadakse aru, milline on norm ja selguvad huvitavad lahendused, kuidas näiteks krattide vastu võidelda. Erinevad arvamused rikastavad maailma, kuid kokkuvõttes jõuame ka kuldsele keskteele - olgu need siis kokkulepitud reeglid või arusaamine, kuidas ma mingis olukorras käitun. 

Internetiturvalisuse teema on tohutult seotud väärtushinnangute muutumisega, loenguga seda ei õpeta. Õppeviis on selles vallas täiesti teistsugune, seda saavad ka lapsed ise läbi viia, vanemad õpilased noorematega, õpetaja peab tagasi astuma ja last kuulama. Kui olukord läheb käest ära, näiteks hakkavad lapsed rääkima, et kiusamine ongi hea, siis tuleb õpetajal siiski klass tagasi tõmmata, panna õpilased teise situatsiooni, näiteks kuidas tunned sina ennast, kui sind kiustatakse. Mul on hea koostöö ka koolipsühholoogi Kärt Käeseliga, kes on andnud nõu, kuidas lapsi mõjutada positiivses suunas. Et laps lõpuks üksi olles teeks parima otsuse.“

Olete saanud töö eest kaks suurt tunnustust – aasta õpetaja ja Euroopa õpetaja tiitel. Kumba ise rohkem hindate? Tuli üks raskemini kui teine?

„Et auhindu saada, tuleb endast teada anda. Mõlema tiitli puhul oli kandideerimise eesmärgiks tegelikult teadvustada seda tööd, mida ma teen, promoda internetiturvalisuse valdkonda kui iga õpetaja, lapsevanema ja ka lapse vastutust.  Euroopa auhind tuligi meie kooli TurvaLan projektist, mille põhimõtteid oleme hiljem kasutanud teavitustööks „Targalt internetis“ programmi raames, mida veab Lastekaitse Liit. Mainimata ei saa jätta  ka teavitustöö koordinaatorit Tiigrihüppe Sihtasutust, kes vastutab info levitamise ning teadlikkuse kasvu eest kõikides Eesti koolides.

Kokkuvõtteks aga ütleksin, et igal inimesel on erinev motivatsioon – mõni soovib tiitlit, teine tahab palka, kolmas häid suhteid kollektiivist. Mind motiveerib inimeste rõõm teha asju koos, kindlasti uue kogemuse saamine välismaalt ja seeläbi võimalus viia Eesti hariduselu edasi. Mõlemad tiitlid on ilus olevik ja hiljem mälestus, kuid suuremad teod ootavad ikka veel ees.“

Koolielu küsimustele vastas Pelgulinna gümnaasiumi arendusjuht Birgy Lorenz.

001.JPG

 

 

 

 

Haridus- ja Noorteamet