Koolivõrgu korrastamine on möödapääsmatu, aga seda ei saa teha üksnes seadusandlikule jõule toetudes, leiab Aaviksoo.

Minister sõnas, et kuigi arusaamine ümberkorralduste vajalikkusest kasvab, jääb vajaka arusaamist sellest, et tuleb otsustama hakata. „Need regionaalsed, majanduslikud ja sotsiaalsed muutused, mis on toimunud, nendega ei ole hariduskorraldus suutnud sammu pidada. Kutsehariduses siiski rohkem, tasapisi ka kõrghariduses, aga üldhariduse üldine korraldus pole nõukogude aja lõpust oluliselt muutunud,“ lausus Jaak Aaviksoo. Tema sõnul  ei ole küsimus enam väikegümnaasiumites, küsimus on jõudnud maakonnagümnaasiumiteni. Väikegümnaasiumide hääbumine ei ole lapsi viinud mitte lähedastesse maakonnagümnaasiumidesse, vaid eelkõige Tallinna ja  Tartusse. „Mida täna otsustama peaksime, on see, kas suudame tagada tugevate maagümnaasiumite olemasolu 10-15 aasta pärast? Kas suurlinnad suudavad vastu võtta tarku otsuseid enda sees?“

Eesmärk on kvaliteet, mitte kokkuhoid

Samas rõhutas haridus- ja teadusminister, et eesmärk ei ole raha kokkuhoid, vaid tagada tuleb kvaliteet. Suurtel ja väikestel koolidel on objektiivselt erinevad võimalused, mida ei saa kompenseerida rahaga. „Suurus ei ole raha küsimus, suurus on funktsionaalsuse küsimus,“ ütles Jaak Aaviksoo pressikonverentsil osalenutele.

Gümnaasiumivõrgu korrastamise lähtealused näevad ette, et kõigile gümnaasiumilõpetajatele luuakse võrdne lävepakk tasuta kõrghariduse omandamiseks. Gümnaasiumides peab õpilastel olema võimalus leida endale edasise haridusteega seotud huvi- ja võimetekohane õppevaldkond, võimalus valida mitme omavahel selgelt eristuva õppesuuna ja valikainete vahel; seal peab olema kvalifitseeritud õpetajaskond ning kaasaegne õpikeskkond. Viimase tarbeks taotleb riik Euroopa Liidu tõukefondidest järgmise programmiperioodi (2014-2020) vahendeid.

Nende tingimuste täitmiseks peab gümnaasiumiastmes olema vähemalt kolm paralleelklassi ehk arvestuslikult 252 õpilast. Suuremates linnades (Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Narvas) on otstarbekas vähemalt viis paralleeli ehk arvestuslikult 540 õpilasega gümnaasiumid. Minister rõhutas siinkohal, et mitte keegi pole arvanud, et ei võiks olla erisusi: „Mitte keegi ei arva, et Saaremaale või Hiiumaale ei jäägi gümnaasiumi. Aga iga kord, kui otsuse langetame, tuleb mõelda, mis on selle hind, kas otsus kaalub üles konkurentsivõime kahanemise.“

Riik teeb omavalitsustega koostööd tugevate gümnaasiumite loomisel, pakkudes analüüse, andmestikku ja puhaste gümnaasiumite loomist toetavat rahastusmudelit. Otsustusõigus jääb omavalitsustele. Üleriigilise gümnaasiumivõrgu puhul lähtutakse maakondlikest koolivõrguaruteludest.

Lähiaja tegevused

Kuni 2012. a veebruari lõpuni tutvustab HTM maavalitsustele, omavalitsusliitudele jt partneritele gümnaasiumivõrgu korrastamise lähtealuseid ning koondab tagasisidet. I kvartali jooksul toimuvad kõikides maakondades koolivõrguarutelud ning nende alusel luuakse ülevaade maakonna soovitavast gümnaasiumivõrgust. Mais täpsustub edasine tegevuskava ning gümnaasiumite kvaliteedinõuded. IV kvartaliks hinnatakse soovitava gümnaasiumivõrgu taristu vajadusi kooliti ERFi programmi tarvis; lepitakse kokku ning sätestatakse gümnaasiumivõrgu korrastamise lõpptähtaeg.

Arvamusteks avatud

Jaak Aaviksoo sõnul ootab HTM arvamusi, kuidas lähtealuseid võimalikult parimal moel rakendada. Kas korraldada gümnaasiumivõrk ümber kiiresti ja korraga või pikema aja, st kolme gümnaasiumiaasta jooksul; kas gümnaasiumide pidaja peaks tulevikus olema kohalik omavalitsus või riik; kas peetakse vajalikuks riigi tasemel õppekohtade jaotust üld- ja kutsekeskhariduse vahel; kas lävend gümnaasiumisse õppima asumiseks peaks kõigis gümnaasiumides olema ühesugune? 

Ka sellised küsimused nagu õpilaskodude ehitamine või koolibusside liikumine vajavad ministri sõnul kõigepealt arutelu ja analüüse, valmis vastuseid ministril täna varrukast võtta ei olnud.