
michael fullan, microsoft, pelgulinna gümnaasium, birgy lorenz
Jaanuari alguses oli Pelgulinna gümnaasiumi õpetajatel võimalik Microsofti innovaatilise kooli programmi raames kuulata Michael Fullanit. Ülevaate kuuldust-nähtust annab Pelgulinna gümnaasiumi arendusjuht Birgy Lorenz.
Micheal Fullan on üks käesoleva aja haridusreformijatest, kelle taust on nii praktiline kui teoreetiline, tegemist on nimelt endise Ontario (Kanada) Instituudi haridusuuringute dekaaniga. Microsofti Innovaatiliste koolide programm on juba kolmandat aastat otsimas lahendust, kuidas tõsta õpilaste motivatsiooni õppida läbi kooli juhtimise muutmise.
Kolme aasta jooksul on katsetatud juhtide koolitusi või juhtide väljavahetamist, meeskonna aktiveerimist ning innovatsioonile vastuseisu probleemi lahendamist, tähtõpetajate toetamist ning sellel aastal keskenduti n-ö õigetele motivaatoritele, mis paneksid meeskonna tegutsema.
Õigeteks motivaatoriteks peab Fullan võimalust osaleda meeskonnatöös, sest jagatud vastutus ning teadlikkus, mida teevad teised, tõstab üleüldiselt koolis õpetamise kvaliteeti, samamoodi tekib ühtne arusaam ning pareneb koolikliima. Kõik ei pea saama küll üheselt aru, kuid peaks oskama aktsepteerida üksteise tugevusi ja järgi aitama nõrkusi. Täpselt samamoodi nähakse ette õpilaste arengut.
Kooli meeskond kokku tuua
Igas koolis on olemas tähtõpetajaid ja häid liidreid, kuid enamasti nende pakutud innovaatilised lahendused ei nakka klassist klassi ja tihti tegutsevad head liidrid väljaspool oma töökeskkonda ehk „ükski prohvet ei ole kuulus omal maal“. Tegelikkuses tuleks kooli meeskond kokku tuua ning leida aega üksteisega arutamiseks ja metoodika jagamiseks – siis kasvab üleüldine arusaam, mis hariduses toimub ning õpetaja ei tee enam tükitööd ehk õpeta kitsalt oma ainet, vaid lisab sellele ainetevahelise ja välismaailma dimensiooni. Hea on tõdeda, et ka Eesti uus riiklik õppekava räägib samadest väärtustest.
Osale inimestest meeldib asju mõõta ja teistele mõõtmine nii väga ei meeldi. Mõõta saab kas või riiklike eksamite ja edetabelite abil, mis näitavad teatud hetke seisu teatud alal, kuid ei väljenda kuidagi õpilaste ega kooli suutlikkust eluga hakkama saada. Õpilaste üldsuutlikkuse kasv ja koostöövõime saab praegusel hetkel olla ainukeseks motivaatoriks tuua tuleviku õpe kooli juba täna. Ei ole vaja mõelda, et kolme aasta pärast oskan ma teha ühte või teist asja, vaid mõelda tuleks sellele, mida me saame koheselt teha ilma suurte paksude aruannete, arenguplaanideta.
Õpetaja metoodikat ei asenda e-süsteemid
Kolmas punkt, millel Fullan peatub, on tehnika. Tehnika on loodud maailma inimesi abistama, mitte olema eesmärk iseeneses. Lükates klassidesse hulganisti arvuteid ja vidinaid, ei juhtu nende asjadega iseenesest mitte midagi.
Kogu masinaparki opereerivad aga inimeste ideed ja mõtted, mille eesmärgiks on maailmast teada saada enamat. Õpetajat, metoodikat ja uusi pedagoogilisi võtteid ei saa asendada ei e-süsteemid, mängud ega robotid. Küll aga peaks õiga õpetaja avastama enda jaoks võitlemise asemel need nipid ja trikid, mis aitaks temal kiiremini ja kergemalt tööd õpilastega diferentseerida kui ka tuua koju kätte maailmakogemust, sest paratamatult ei ole ühegi riigis niipalju mammonat, et nii õpilased kui ka õpetajad saaksid iga aasta 2-3 korda minna reisima ja tutvuma, kuidas teised asju näevad ja teevad.
Kõige kokkuvõtteks on aga vaja ka süstematiseeritud ja kompleksset arengunägemust, mis suudab näha ette 10-20 aastat, mitte nähes ette 3-6 aastaseid arengutegevusi ehk fragmente. Sama tulemuse annavad ka OECD poolt läbi viidud Pisa testid.
Täpsemalt saab lugeda http:/
Fotol: Michael Fullan. Pildistas Birgy Lorenz.



