Jõudsin Pelgulinna gümnaasiumisse ühel teisipäevasel hommikul, mil inglise keele tunniks valmistus XIh klass. Arvutiklassis tegutsesid neli-viis õpilast, esialgu küll – vahetunnile kohaselt – oma suhtluskontodel uudiseid otsides ja jagades. Ühe õpilase vastutada oli Skype-ühenduse tekitamine ning pildi suurele ekraanile suunamine,  ja aeg-ajalt kostuski teistelt küsimusi, et kas õpetajaga on side olemas. On juhtunud sedagi, et Skype´i teel ühendust ei saa, ning siis saadab õpetaja ülesanded iseseisvaks tegutsemiseks meilile.

Seekord on kõik korras, umbes kell 11.10  kõlab ruumis rõõmsalt: „Hello, how are you?“ Kanadas näitab kell samal ajal neljandat hommikutundi, aga Liisa Noveki reipast häälest nii varast aega küll välja ei loe. Tõsi, üks tehniline probleem on – õpetaja pilti suurele ekraanile ei saa, aga see ei sega tunni läbiviimist.

Õpetaja kontrollib, kes on tunnis, kes puuduvad. Aeg-ajalt peab mõni õpilane tõusma ja kaamera ette minema, õpetajale lehvitama ja nii kinnitama, et on tõesti kohal. Ja aeg-ajalt peab keegi kaamerat siia-sinna suunama, et õpetajal oleks pidev ülevaade klassis toimuvast.

Ülesande saadab Liisa Novek kõigile meilile. Nüüd lähevad Facebook´id, Messenger´id ja muud kontod kinni ning iga arvuti ekraanile ilmub tunnitöö. Liisa Novek laseb õpilastel kordamööda ülesande teksti lugeda, selgitab veel lisaks ning siis täidab klassiruumi arvutiklahvide klõbin: kõik otsivad internetist pilte karmist talvest Euroopas, et sinna juurde kirjutada 500 sõna teksti inglise keeles. Ilupilte ja kaunisjuttu teha ei tohi, tegu peab olema pingelise, lausa dramaatilise situatsiooniga, ja see peab ka sõnavarast tunda olema. Tund, mida Liisa Novek annab, ongi loovkirjutamine.

Mina jälgin toimuvat ning hakkan vaikselt aru saama, mis tunne võis olla sellel keskaja rüütlil, kes ühes filmis ajamasinaga kaasaegsesse New Yorki sattus…

Kui õpilased kirjutavad, kasutan juhust ning teen samas Skype´i võimalusi kasutades kiirintervjuu Liisa Novekiga. Kas selliselt läbi viidud tund nõuab teistsugust ettevalmistust kui traditsiooniline, õpetajaga klassi ees tund?

„Natuke küll, pean mõtlema, mis üldse hoiaks nende huvi, et nad tahavad kirjutada. Elu ja töö on siin Kanadas pingeline, ei ole eriti aega olnud uurida, mis Eestis põnevat juhtub. Vaatan, mis ülejäänud maailmas toimub nagu näiteks see karm ilm, mis on tervet Euroopat tabanud.“

Te annate tundi X, XI ja XIIh klassis, see tähendab kolm korda nädalas varast tõusmist?

„Tõusen kella kolme paiku, et tunni alguseks erk olla. Aga on aasta jooksul siiski see ka takistanud, et  siin on vahel Skype´i ühendus halb, siis saadan ülesande meilile ja lapsed peavad selle iseseisvalt ära tegema.“

Õpilased töötavad tunnis kenasti kaasa, mis sest, et õpetajat klassi ees ei ole?

„Enamus teevad ikka ilusti tööd kaasa, ja kes ei ole tunnis, teevad töö järele. Igaühele on ülesanne nimeliselt saadetud, ei ole põhjust mitte tööd ära teha. Ma olin Pelgulinna gümnaasiumis tööl neli ja pool aastat, eelmisel aastal tulin tagasi Kanadasse.  Olime just alustanud  inglise keeles loovkirjutamisega, et anda  H-klassile (humanitaarklass) võimalust rohkem inglise keelt õppida. Otsustasime, et proovime sel õppeaastal, kas üldse toimib üle Skype´i õpetamine. Ei tahtnud eriti oma õpilastest eemale jääda, teadsin neid nii hästi. Sooviksin küll suuliselt nendega rohkem suhelda, et nad tunnis rohkem räägiksid, aga aeg ja tehnilised olud seavad piirid ette.“