Hariduse uuendamisest on palju räägitud. Mis oleks teie definitsioon – mis on innovatsioon hariduses, kuidas kirjeldaksite innovaatilist kooli?
Innovatsioon ei ole tingimata midagi uut, kuid see on midagi, mis muudab kooli praktikat ja muudab seda paremuse suunas. Uuendustega on seotud ka risk, mida ollakse nõus võtma. Võib-olla mõni uuendus ei ole nii hea kui teised.

Mis innustaks õpetajat uuendustega kaasa minema?
Tänu tehnoloogia kaasamisele võivad õpilased õppimisest rohkem haaratud olla, nad võivad olla rohkem motiveeritud, noortel on võimalus mõista  tehnoloogia kasutamise võimalusi rohkem kui kunagi varem.
Ma eeldan, et õpetajad valisid õpetajaameti selleks, et inspireerida noori inimesi, neile teadmisi edasi anda ja anda õpilastele võimalus õpinguid jätkata. Tehnoloogia saab innustada ja inspireerida noori inimesi ja see on just see eesmärk, miks õpetaja just selle ameti valis. Nii et mõlemad pooled võidavad.

Mainiste Tiigrihüppe Sihtasutuse aastakonverentsil kooli juhtkonna eestvedamise olulisust selles, et õpetajad uuendustega kaasa läheksid.
Suurbritannias tehtud uuring näitas, et tehnoloogia kasutamine õppeprotsessis andis häid tulemusi eelkõige siis, kui see oli kogu kooli initsiatiiv, juhtkond näitas end tugeva eestvedajana ja kolleegid olid samuti toetavad. Mida enam inimesi on haaratud, seda mõjusam on tulemus.

Te olite Suurbritannia hariduse IKT strateegia koostamise töörühma juht. Mis ajendas IKT strateegia loomise Suurbritannias? Mis oli selle strateegia eesmärk ja tulem?

Meil on hariduse IKT strateegiate loomiseks olnud mitmeid initsiatiive. Esimene oli juba 1981. aastal. Noored pidid mõistma, mis see arvuti on ja mida sellega teha saab. Tollal sai iga kool n-ö pool arvutit oma kooli, ülejäänud teise poole rahastuse pidid nad ise leidma. Tollal oli tegemist esimese riiliku IKT strateegiaga, kuid midagi suurt ei juhtunud enne 1998. aastat, mil koostasime uue strateegia ja seisime selle eest, et ühendada kõik koolid n-ö hariduse kiirteega. Püüdsime kindlustada, et kõik koolid oleksid internetiühendusega ning saaksid üksteisega kogemusi jagada, suhelda ja õppida teistelt.

Tegemist oli eduka strateegiaga, millel oli nii taristualane sisu kui ka praktika. Töötasime strateegias toodud eesmärkide nimel 3-4 aastat, mil me pakkusime koolitust kõikidele õpetajatele, kellest 96 protsenti otsustas koolitusel osaleda. Selle eest peab tänulik olema, sest see oli nende oma aeg, millest nad koolituse nimel loobuma pidid. Koolitustel osalemise eest nad maksma ei pidanud, kuid nad pidid loobuma 40 tunnist oma vabast ajast, et õppida klassiruumis tehnoloogiat kasutama. Nii et see oli märkimisväärne edasiliikumine võrdlemisi lühikese aja jooksul. 2006-2007 tuli välja ühtne strateegia, mis vaatleb noori kuni kõrghariduseni välja.

 
Kas teil on ka praegu kehtiv IKT strateegia?
See strateegia on siiani oluline ning uut strateegiat, mis sellega seotud oleks, pole veel välja töötatud.
Praegu me püüame teha kahte asja: esiteks kindlustada, et keskset sekkumist on vähem ning koolijuhtidele antakse rohkem otsustusvabadust selles osas, mida klassiruumis ja ka laiemalt oma haridusasutuses teha. Teiseks, me olime palju raha investeerinud koolide taristutesse. 3-4 aastat tagasi me hakkasime mõistma, et õpilased muidugi õpivad koolis ja väljaspool kooli, uuringud näitasid, et noorte kodune ligipääs ärvutile võib tema eksamitulemusi parandada. Siis me alustasimegi programmiga, pakkumaks üleüldist ligipääsu kehvemal järjel piirkondades, kus ei olnud arvuteid kodus. See programm on ilmselt praegugi jätkumas.

Üldhariduskoolide arvutitundides õpetatakse enamasti passiivset tarkvara tarbimist, kuid mitte omal käel programmide loomist. BBC edastas, et Suurbritannia koolides on kavas praegune IKT õppekava arvutiteaduse ja programmeerimisega asendada.
Me oleme liikunud liiga kaugele, kasutades arvutit kui vahendit õpetamise mitmekesistamiseks ja jättes kõrvale arvuti kasutamise noortele programmeerimise õpetamiseks, viimane on tänapäeval väga erinev 30-40 aasta tagusest ajast. Ma ei väida, et me ei peaks arvutit sel moel kasutama või et kooli õppekavasse peaks tingimata kuuluma programmeerimise õpetamine.

Ma ütleksin, et arvutitunnid on olulised meie majanduse jaoks ja need peaksid olema põnevad ja dünaamilised, võimaldades noortel programmeerimist õppida kogu multimeedia kontekstis – olgu need siis simulatsioonid või mängukeskkonnad. Need on asjad, mida me peaksime noortele täna õpetama, kuid see ei tähenda, et me ei kasuta arvutit enam kui olulist tööriista kõikides õppeainetes. See debatt – et kas olema peaks üks või teine – on kasutu ja vale. Me peaksime tegema mõlemat.

Vaata ka Koolielu videointervjuud Doug Browniga, kus teemaks on see, kuidas tehnoloogia kasutamine võib parandada kooli tulemusi ja millised kogemused Brownil endal õpetajana on.

Pildil Doug Brown veebruaris Tiigrihüppe aastakonverentsil.

Foto: Terje Lepp