Laps tuleb 1. klassi rõõmsa elevusega hinges. Üks on kohe valmis kõike tegema ja igas asjas kaasa lööma. Teine aga ootab, endal silmad säramas, et teda märgataks ning antaks võimalus enda näitamiseks. On ka selliseid lapsi, kes kohe ei julge tegevuse esireas olla, aga tegelikult tahavad nemadki tähelepanu ja tunnustust ning võimalust end näidata.

Tahan jagada oma kogemust, mida positiivset toob lapsele kaasa osalemine ja tegutsemine klassi näiteringis.

Kümme aastat tagasi alustasin 1. klassiga, kus oli 32 vahvat, teotahtelist, rõõmsat ja eriilmelist tüdrukut-poissi. Juba esimeste kuudega oli selge, et nende energiale tuleb rakendust leida. Mulle on alati meeldinud teha lastega luule- ja muinasjutuhommikuid ning näidendeid, kuid seni olime seda teinud õppetöö käigus.

Kogu klass on haaratud
Tuli mõte, et miks mitte luua näitering ja haarata sellesse kogu klass. Alustasin väiksemate näitemängudega, põimides juurde liikumisi ja laule. Muusikaga oli abiks meie muusikaõpetaja, osasid jagasin alati kõigile. Iga laps sai osa vastavalt soovile. Oli osi, millel oli mitu dublanti. Kes väga ei tahtnud esirinnas olla, sai kõrvalosa. Kostüümid muretsesid vanemad ja lavakujundused meisterdasin ise.

Esinesime vanematele ja oma kooli õpilastele. Meie näiteringi tegevus sai väga populaarseks. Esimesed õnnestumised lisasid juurde tahtmist võtta ette uusi lugusid. Mida aeg edasi, seda rohkem mõtlesime ja arutlesime üheskoos, milline peaks üks või teine osatäitja olema, kuidas käituma, liikuma ja välja nägema.

Traditsiooniks kujunesid iga-aastased meeleolukad klassi jõulu- ja kevadpeod koos vanematega, kus me esitasime juba järjepidevalt oma lavastusi. 3. klassis lavastatud muusikaliga „Pöial-Liisi“ osalesime üleriigilisel V Laste ja Noorte Muusikateatrite Festivalil, kus meid tunnustati suurepärase väljundi leidmise eest noorte talentide rakendamisel. Eriti humoorikalt ja kaasakiskuvalt mõjus Mutionu osatäitja mäng. Poiss, kes esialgu ei tahtnud eriti laval olla, sai rolli, mis muutis teda julgemaks ning edaspidi ta küsis juba uusi osi.  Kõige vahvam selle juures oli, et olime võistlustules muusikateatritega. Tegelikult olime ju ainult tavaline kooliklass, kus laulsid kõik ning tegid seda suure lustiga. Sellest toredast lavastusest tegid lapsevanemad ka filmi, mis jäi igale lapsele mälestuseks.

Üks tore etendus meenub veel – 4. klassis võtsime käsile muusikalise etenduse „Nukitsamees“. Selles etenduses mängisid poiste tegelaskujusid Mõhku ja Tölpat tüdrukud ja said osaga suurepäraselt hakkama.

Peaosa võtmine pole probleem

Esinesime oma „Nukitsamehe“ etendusega VI Tallinna koolinoorte teatrifestivalil „Kanutiaia Kann“. Juhtus aga nii, et vahetult enne esinemist selgus, et üks peategelastest oli haigestunud. Pidime juba peaaegu esinemise ära jätma, kuid selgus, et üks tüdruk oli harjutamise käigus omandanud ka peaosa. Ta mängis ja kandis selle suurepäraselt välja. Samuti tegi vanamoori osatäitja õpilasžürii poolt välja antud parima naisrolli tiitli väärilise etteaste.

Meie ühine tegutsemisaeg sai paraku otsa, kuigi oleksin meelsasti nendega veel viiendaski klassis jätkanud.

Neli aastat järjepidevat tööd näitas mulle, kui palju selline tegevus lapsi arendab ja ma jätkasin kogemustel põhinevat tegutsemist juba uue 1. klassiga.

Õpetamine läbi mängu

Tegelesime jutustamisega, luuletuste ilmeka esitamisega, muinasjuttude lugemise ja jutustamisega, kahekõnedega, kõva ja selge häälega rääkimisega, etüüdide mängimisega, lavalise liikumisega, dekoratsioonide valmistamisega. Kõike seda läbi mängu, mille abil saab lapsed kõige paremini mõtlema õpetada. Oleme lõiminud tegevusi eesti keele, muusika, kunsti- ja tööõpetuse, kehalise kasvatusega.

Iga klass on erinev ning see esitab uusi väljakutseid. Uus esimene klass alustas esimestest koolinädalatest peale näiteringi ja rahvatantsuga. Lastel tekkis kiiresti võimalus esinemisteks - kooli juubelil Estonias rahvatantsuga ja jõuludel juba esimese näitemänguga. Kui alguses olid lapsed näiteringis tagasihoidlikumad, siis mida rohkem tegelesime uute lavastustega, seda paremaks muutus kõne, ilmekus, liikumine, kehakeele kasutamine, kasvas julgus tunda end laval hästi ja nautida mängu.

Meie etendusi käisid vaatamas nüüd ka gümnaasiumi lõpuklasside õpilased, kes olid väikestele kooliõdedele ja -vendadele väga tänulikuks publikuks.

Etendusega „Jutumemme prillid“ käisime esinemas koolirõõmu ja -õnne festivalil KRÕF. Meie ettevõtmist kroonis edu – saime lausa žürii peapreemia, meid tunnustati väga hästi läbimõeldud lavastuse ja muusikalise teostuse eest.

Laste entusiasm oli suur. Järgmisena võtsime mängukavasse etenduse „Keiser on paljas“, milles keisri osa mängis tüdruk. Näidend õnnestus suurepäraselt ning peaosatäitja pälvis juba järgmisel KRÕF-il eripreemia, samuti said eripreemiad hea partneritunnetuse ja meeldejääva osatäitmise eest veel kaks meherolli mängivat tüdrukut. Lisaks pidas žürii meid taas peapreemia vääriliseks.

Ka sellel klassil oli hea kogemus muusikateatrite fesivalil, kus esitasime muusikalise etenduse „Lumeeit“. Meie mäng märgiti ära lihtsuse ja südamlikkuse poolest.

Teatrifestivalil „Kanutiaia Kann“ aga vääris eripreemiat Kuke osatäitja, kes võlus oma liigutuste ja üksikute väga ilmekalt esitatud lausetega. Poiss ise oli üpris ükskõikne näitlemise vastu, aga pärast seda osa ütles, et talle on hakanud näitering lausa meeldima.

Tänaseks olen oma ettevõtmisega jõudnud kolmandale ringile. Taas osaleb näiteringi töös kogu klass. Teeme koos väiksemaid ja suuremaid lavastusi. Lisaks esineme luulekonkurssidel ja erinevatel kooliüritustel. Juba esimese klassi kevadel aitasid minu klassi lapsed läbi viia emadepäevakontserti olles teadustajate rollis. Jõulude ajal oli näiteringi kanda algklasside jõuluetendus, kuhu oli põimitud iga klassi etteaste.

Vahva oli ka esinemine Kultuuripealinn 2011 raames Tornide väljakul etendusega „Kolm karu“. Sama näitemänguga olime käinud KRÕF-il, kust korjasime tunnustuse rikkaliku lava- ja muusikalise kujunduse ja mitmepalgeliste rollilahenduste eest ning naispeaosa preemia.

Ees ootavad uued vahvad tegemised.

Võimalik tutvuda õppematerjaliga

Sellel sügisel otsustasin oma kogemust ka teistega jagada. Tänaseks on valminud õppematerjal „Näitemängu rakendamine algklasside õppetöös“ http://katrinnaidend.wordpress.com/. Materjal aitab õpetajal näitemängu oma õppetöösse lõimida. Loodan, et sellest on abi paljudele.

Oma aastatepikkuse kogemuse põhjal võin öelda, et näiteringi tegemine on huvitav ja rõõmus töö. Seda nii õpetaja kui ka laste jaoks. Eriti huvitav on näha laste arengut just ühe klassi piires. Näiteringitöö arendab lastes eneseväljendusoskust ja esinemisjulgust, iseseisvust, loovust, õpetab teistega arvestama ja koostööd tegema ning sellest rõõmu tundma. Õpetajale pakub see toredaid hetki ning mõistmist, et tehtud on midagi lapse arenguks tõeliselt vajalikku. Kes teeb, see rõõmu näeb.