Tartu Ülikooli magistrant Eda Lauer osales hiljuti koolipraktikal ja soovib oma positiivset kogemust jagada ka Koolielu lugejatega.

Iseseisev mõtlemine igas eas
Iseseisev mõtlemine peegeldab elutarkust. Seepärast arvatakse vahel, et selleks on võimelised ainult vanemad õpilased. Ka väikesed lapsed suudavad elutargalt mõelda, vastavalt oma arengutasemele. Nad lahendavad meelsasti probleeme ning võtavad vastu mõttepingutusi nõudvaid otsuseid. Tundides esitatavast infost mingi aine kohta vajavad lapsed eluks vaid väikest osa. Kuigi õpetuse sisu on tähtis, on olulisim õpetada lapsed iseseisvalt mõtlema.

Õpilased peaksid oskama:
•    hankida infot ja käsitleda seda arukalt ning iseseisvalt
•    tegutseda vastavalt info olulisusele
•    vaadelda ideid erinevatest aspektidest, hinnata nende tõesust ning väärtust
•    määrata info kasulikkust lähtuvalt oma vajadustest ja eesmärkidest

Iseseisev mõtlemine on tulemus
Iseseisev mõtlemine pole õppeaine, seda õpetades ei saa rakendada erinevaid võtteid või anda näpunäiteid. Iseseisvat mõtlemist tuleb õpetada süstemaatiliselt. Iseseisva mõtlemise kujunemiseks peavad lapsed seda kogema.

Väljavõte praktikapäevikust: loodusõpetuse tund 1. klassis
Õpetaja Marika jagas õpilastele täpsed tööjuhiseid, eelnevalt huvi äratades (näiteks: vaadake tahvlile, mis sõna on tahvlil peidus). Üldmulje õpetaja tegevusest, õpetamisstiilist ja käitumisest oli väga positiivne. Õpikeskkond lapsi aktiviseeriv: laudade paigutus poolringikujuliselt oli aktiiivseks õpitegevuseks väga sobilik, klassis on õpilastele kättesaadavad mitmesugused materjalid  ka tunnivälisel ajal (avatud riiulid, pildid, raamatud).

Õpetaja suutis äratada ja säilitada laste huvi, andes võimaluse igal õpilasel teemakohaseid mõtteid väljendada. Sõna „tubli“ ei tohiks olla lihtsalt sõnakõlks, vaid kiitus konkreetse tegevuse eest. Näiteks sai õpilane kiita selle eest, et oskas ennast hästi väljendada ning tal on hea jutustamisoskus. Õpetaja tunnustas lapsi konkreetse tegevuse eest (näiteks tee endale pai selle eest, et sa väljendasid end väga ladusalt).

Õpetaja reaktsioonid ja ütlused laste poolt tehtule ja öeldule olid sõbralikud, toetavad, positiivsed. Näiteks kui õpilane leidis, et järgnev ülesanne on küll raske („nüüd läheb küll raskeks“), julgustas õpetaja, et te olete püüdlikud ja targad, et seda ülesannet proovida. Sealjuures õpetaja ei kiirustanud parandama ega muutma, vaid lasi lastel ise proovida. Õpilaste tähelepanu hoidmiseks andis õpetaja pidevalt märku sellega, et palus õpilaste arvamust (tõuse püsti, kui sa soovid midagi muuta). Õpetaja väljendas heameelt, kui õpilased said ülesande hästi tehtud.

Kohe tunni algusest paistis silma ja kõrva, et iseseisev mõtlemine on võimalik igas eas. Iseseisev mõtlemine peegeldus selle klassi õpilastes ja näitas nende elutarkust. Õpilased lahendasid meelsasti probleeme ning võtsid õpetajalt vastu mõttepingutusi nõudvaid otsuseid. Kuigi õpetuse sisu on tähtis, on olulisim õpetada lapsed iseseisvalt mõtlema. Õpetaja tegevust vaadates võib järeldada vaid üht - ta on seda järjepidevalt teinud.

Tunni tegevus oli vaheldusrikas (istusid, tõusid püsti, kõndisid, lavastasid näidendi jne), tänu sellele lapsed ei väsinud, vaid olid erksad ja töötasid kõik kaasa. Õpetaja ärgitas õpilasi ennast väljendama, oma mõtteid avaldama, innustades neid kiitusega konkreetse tegevuse eest. Tunnis toimus arutelu, miks on nii ... ja miks on naa...Oli tunda, et seda tehakse pidevalt ning mis kõige olulisem:  õpetajapoolse sooviga õpilane ära kuulata (mida emad-isad on teinud talvel lindude heaks, mis saab kui jänesel talvel süüa pole ...).

Tunni käigus toimus õpetaja juhendamisel pidev analüüs: mis on hästi, kas oled nõus, miks pole nõus, mida arvad ja miks.

Kui mul oleks taas olla õpilasena koolipingis, sooviksin just sellise õpetaja klassis õppida. Nii põnev oli!“

Nähtud tunnis kasutas õpetaja erinevaid õppevahendeid - tahvel, sõnade silbid, teemakohased sõnad, pildid ja laused pappalusel, töövihik, ümbrik ülesandega, jutukesed konkreetsete loomade kohta. Tegevustes kasutati nii individuaalset, paaris- kui ka grupitööd.

Õpitulemuse saavutamiseks olid õpetajal loodud vajalikud tingimused:
•    Õpetajal oli aega  mõttetegevuseks ning tagasisideks. Tal oli aega selgitamaks välja laste arvamused ning teadmised antud teema kohta. Samuti õigete väljenduste leidmiseks, arusaamade sõnastamiseks ja tagasisideks.
•    Õpetaja lõi salliva õhkkonna, mis pakkus õpilasele tuge ning tunnustust oma ideede avaldamisel. Iseseisvalt mõtlevad õpilased arendasid aktiivselt mõtteid ja hüpoteese.
•    Ideede ja arvamuste paljususe tunnustamine õpetaja poolt andis õpilastele  võimaluse vabalt arutleda, see aga omakorda tekitas uusi ideid ja arvamusi. Oskuslikult ärgitas õpetaja avaldama  eriarvamusi ning sellega ei piiranud õpilaste mõtlemist.
•    Iseseisvas mõtlemises on määravaks aktiivne osalemine. Kui õpilased jäävad passiivseks ei kasuta nad enamasti ka aktiivset mõtlemist. Nähtud tunnis oli õppimine muutunud õpilaste jaoks väärtuseks.
•    Õpetaja lõi oskuslikult turvalise  õhkkonna, kus kedagi ei naeruvääristatud. See, et vahel tekivad “hullud ideed”, naljakad seosed või piinlikud märkused, kuulus loomulikult õppimise juurde. Õpetaja selgitas kui oluline on, et teiste mõtteid ei tohi naeruvääristada.
•    Austus õpilaste vastu. Õpetaja näitas oma tunnis, et iga õpilane suudab teha iseseisvaid järeldusi. Tunnis olles tundus, et õpilased mõistsid, et nende seisukohti hinnatakse ning et õpetaja austab nende arvamust.
•    Vastused, mida õpilased õpetajale andsid, näitasid, mida õpetaja väärtustab. Õpetaja andis õpilastele selgelt teada, et nende arvamused, nende iseseisev analüüs on väärtuslik.
•    Eelkõige oli näha õpilaste aktiivne osalemine õppeprotsessis. Õpilased olid julged oma seisukohtade esitamisel kui ka ümberlükkamisel. See aga eeldab erinevate seisukohtade kuulamist ja arvestamist.

Mitut liiki küsimused

Just õpetaja küsimused olid olulised iseseisva mõtlemise kujundamisel  ja arendamisel. Küsimused innustasid õpilasi arutlema, kujutlema, mõtlema.
1.    Tõlgendavad küsimused – õpilased leidsid seoseid mõtete, faktide, definitsioonide või väärtuste vahel (näiteks: mida sinu arvates teeb jänes kui tal talvel süüa ei ole?). Sellised küsimused õhutavad juurdlevat mõtlemist.
2.    Fakti tasemel küsimused – õpetaja küsis faktilist infot loetu kohta.
3.    Vahendavad küsimused – info esitatakse uuel kujul, s.o ümberjutustamine. Vahendavad küsimused innustasid õpilasi infot restruktureerima või üle kandma erinevatesse kujunditesse. Õpilased vastasid vahendavatele küsimustele aruteluga kujutlustest, mida loetu neis tekitas. (näiteks: palus õpetaja õpilasel jutustada oma kogemusest linduse eest hoolitsemisel).
4.    Rakendusküsimused – probleemi lahendamine või edasiuurimine olemasoleva info põhjal. (näiteks: õpetaja küsis õpilastelt, kuidas inimesed aitavad loomi külmal talvel).
5.    Analüüsivad küsimused ja sünteesivad küsimused – seoste analüüsimisel palus õpetaja mõelda, mida tuleks teha, et jänesed ei sööks õunapuude koort.
6.    Hinnanguküsimused – õpilase pidid hindama kaasõpilase tehtud ülesannet (näiteks: kes soovib muuta tahvlil tehtud ülesannet?)

Meetodid ja võtted, mida õpetaja kasutas, olid laste jaoks mitmekesised ning ääretult põnevad:
1.    õpetaja kasutas oskuslikult meetodeid õpilastes huvi äratamiseks ja neile teadmiste edastamiseks, kasutades erinevaid meeli (kuulamine, vaatamine, kirjutamine, tajumine) ning pidevaks kinnistamiseks: mõistatamiseks ja silpide õige järjekorra määramiseks sõnas, ülesanne tahvlil;
2.    arutelule kutsuv küsimus: kes tulevad meelde, seoses sõnaga metsarahvas.
3.    tähed segamini, moodusta õige sõna;
4.    vestlus teemal: keda nendest oled metsas näinud?;
5.    tahvlil on pildid, kus on kujutatud metsaelanikke: karu, mutt; hiljem jänes, põder, metskits, jne.;
6.    mõtlemine ja seoste leidmine: õpetaja luges ette teksti, õpilased pidid ära arvama, millise looma kohta see jutt käib;
7.    õpilane loeb ette teksti - ülesande juhendi;
8.    õpilaste vestlus oma eelnevatest kogemustest seoses metsloomadega;
9.    õpilased loevad sõnu ja lauseid ning otsivad seoseid;
10.    õppemäng: kui õpetaja loetud väide on õige, tõsta üles roheline kaart;
11.    ülesanne tahvli juures: pane antud tekst looma juurde, kellest on jutt;
12.    töövihikust pildi vaatlus ja vestlus;
13.    kui oled õpetaja poolt loetud väitega nõus: kõnni/kui ei ole nõus: stop;
14.    ümbrikus ülesanne: arva ära, kes see loom on?
15.    ülesanne: kes sa tahad olla (hunt, rebane) ja miks on sul hea või halb elu.
16.    vanarahva tarkused, ütlused loomade kohta ning sellele järgnev tähenduse lahtiseletamine;
17.    nuputama, kirjutama motiveerivad ka mõistatused;

Kirjandus:
•    Aher, S., Kala, U. (1996). Aktiivõppe käsiraamat. Tallinn.
•    Aher, S., Kala, U., Nurm, T., Tõnisson, E. (1997). Õppimiskeskne õpetamine. Tallinn: Avita.
•    Brotherus, A., Hytönen, J. & Krokfors, L. (2001). Esi- ja algõpetuse didaktika. Tallinn: TPÜ Kirjastus.
•    Elvisto, T., Maaste, K., Saar, A., Timoštšuk, I., Tõnisson, A. (1999). Loodusõpetus 2.klassis. õpetajaraamat. Tallinn: Koolibri.
•    Hango, K. (1993). Kuidas vannitada dinosaurust ehk harjutusi laste loovuse arendamiseks. Tartu.
•    Hennoste, M. (1998). Arukas arutleja. Tallinn.
•    Hiie, E. (1991). Integratsioon algõpetuses ja selle rakenduse erinevad võimalused. Algõpetuse aktuaalseid probleeme III, lk. 3-9. Tallinn: E. Vilde nim. Tallinna Pedagoogiline Instituut.
•    Olbrei, M. (1998). Loodusõpetuse integratsioon teiste õppeainetega esimeses klassis.
•    Olbrei, M. (2009). Ainetevaheline integratsioon.
•    Olbrei, M., Palm, P. Meetodid iseseisva mõtleja kujundamiseks loodusõpetuse tundides.

Foto: Dreamstime