6. aug keskpäevaks veereb Sammuli puhkeküla õuele suur buss ja päästab 45 5.-6. klassi seiklusjanulist last oma kitsukestest ustest Viljandi järve kaldale valla. Juba tuiskavadki laagrilised  laiali – tubadesse asju lahti pakkima: kellel kaasas trummipulgad, kellel pall kotti pungitamas, kellel plakatid rullis kaenla all, kellel priske meigikott näpu otsas. Kõigil meel ärevil  ja süda tulvil põnevust. Üks päris ehtne sakslanna – noor vabatahtlik Freiburgist ja üks  germanistika tudengineiu Tallinna Ülikoolist, üks saksa keele vanemõpetaja ja kaks õpetaja-metoodikut jäävad neile pika pilguga järele vaatama. Kas neid ikka 4/24 taltsutada jaksab, selles on küsimus.

Ettevalmistustööd kannavad vilja ja varsti kõlab saksakeelne suvine õppetund  kolmes õuenurgas, mõne aja pärast kuuleb seda aga juba spordiplatsil ning õhtul kõlakoja laval, kus lapsed Eesti erinevatest paikadest oma kodu ja kooli tutvustavad. Eriti veenvalt räägivad oma kodukohast (Mustlast) Hanna ja Renee. Päev lõpeb unejutu lugemisega ja kuigi publikut napib, loeb õpetaja Diana loo vapralt lõpuni. Kosta on naeruturtsatusi, sest ka unejutt on interaktiivne – lapsed teevad jutus olevatele loomtegelastele sobivat helitausta ehk siis loomade häälitsusi. Kell on 23, öörahu aeg. Viimane ei saabu aga niipea.

Loovust rakendati näidendis

Teise päeva hommik näitab tusatuju, taevas on hall ja päikeselootus kustub koos pilvede kuhjumisega. Hommikupoolik kujuneb siiski lustakalt: rühmad hakkavad ette valmistama ja lavastama näidendit „Herzstück“ (Südamelugu“). Tekst on kõigile sama, aga gruppidelt oodatakse erinevat loomingulist lähenemist. Proovitakse draamat, komöödiat, kokasaadet, spordireportaaži ja teleshowd. Meisterdatakse rekvisiite, kõik on õhinal asja juures ja nalja saab ka kõvasti.

Keskpäev. Tihe seenevihm. Ees ootab sõit katamaraaniga üle vee, matk Viljandisse ja  linnaralli. Muidugi on küsimused saksakeelsed. Esimene väike virin. Miks neid küll nii palju on? Kella viieks on kõigil jalad märjad, ninad külmad ja mõnel tujugi tige. Aga kui taas Sammulisse jõutakse, on jälle päike väljas! Juba on külm ja märg meelest läinud ja rahvas lustib järvevees ning vesijalgratastel. Tegelikult tore vaatepilt, ujuma lubatakse siin ainult kätistega, olgu sa või kooli meister ujumises. Käiku lähevad ka päästevestid.  Õpetajad koopereeruvad rannavalvesse.

Õhtul on vabalava. Valdavalt saab näha tantsu. Mõned laagrilised on väga hästi ette valmistunud, mõned improviseerivad ka kohapeal. Päev lõpeb mängude ja diskoga.

Plaanitud ööhäirest saab siiski kella viiene hommikuhäire. Miks? Öö tundub väga pime ja kella 12ks ei ole veel kõik silma kinni saanud. Öövalvest tüdinud õpetajad mängivad lastele väikese vembu. Nimelt liigutakse Sammuli ruumides välisjalanõudeta ja esik näeb välja täpselt nii, nagu oleks  üks hoolimatu sajajalgne oma käimad kiiruga  jalast heitnud. Kuidas „ketsimajandus“ korda saada? Igatahes seovad õpetajad-kasvatajad laste ketsid omavahel nööripidi kokku. Puutumata jäetakse korralikult kõrvuti ja viisakalt reas asetsevad jalanõud.

Indiaani suguharud

Hommikuhäire idee on Viljandi gümnaasiumi füüsikaõpetajalt Jannolt. Seni kuni paelu harutatakse, saavad unised näod põskedele mõned värvilised triibud ja vastavalt värvile jaotuvad hommikulised n-ö „indiaani suguharudesse“. Igas värvigrupis saab ühest unimütsist pealik,  kes asub oma staapi ootepositsioonile. Suguharu moodustab kätest kinni hoides ringi ning nii liikudes suundutakse laagri territooriumilt suguharu värvides papist pusletükke otsima. Oma leiust tuleb eelnevalt kokkulepitud hüüdega/häälitsusega märku anda. Ühel suguharul on see näiteks: Ich will schlafen! (Ma tahan magada!). Selle peale jookseb suguharu pealik kohale. Hõimuliikmed võtavad ta ringi keskele ja toimetavad ikka kätest kinni hoides, et teised hõimud väärtuslikku papitükki pihta ei paneks, koos pusletükiga staapi.  Seal peab pealik üksi hakkama saama ja tükid  plakatiks kokku laduma. Suguharuring tõttab aga puuduvaid osi otsima. Unisus on kadunud ja huilgamist kostab võidu linnulauluga. Uus päev on alanud.

Hommikupoolne aeg kulub näidendi teksti õppimisele ja proovidele. Vahepeal jõuab ka tennist mängida, vesijalgrattaga sõita, ujuda, palli toksida.

Üheperetunne

Peale lõunat  algab kolmetunnine maastikumäng. Ülesanded on põnevad. Oluline osa on kaarditundmisel: kontrollpunktid tuleb kõigepealt üles otsida. Edasi on hädavajalik ülesandest aru saada, juhised on loomulikult saksa keeles. Kõige kaugemasse kohta, mis asub ca kilomeetrijagu eemal metsarajal, kõik rühmad ei jõuagi, nad ei leia seda lihtsalt üles! Lemmikülesanneteks kujunevad  pikk seebivahus liug mööda kilet, istmikuga kausis veesügavuse mõõtmine ja lausa füüsikatunni katse, kus esmalt  tuleb pudel voolikuga ühendada ja siis sinna õhk sisse pumbat,a nii et kork pealt ära lendaks. Mõõdetakse korgi maandumiskaugust.

Kõik oleks ikkagi palju mõnusam, kui aeg-ajalt ei tõuseks äge tuulehoog ja hoovihmasagarad ei otsustaks just Sammuli kohal rippuda.

Pärast puhkepausi ja õhtusööki kogunetakse kõlakotta ja algab laagriteater. Lühikese ajaga on päris tubli töö ära tehtud ja kõik pääsevad lavale oma oskusi näitama.

Ja saab ka viimane õhtu läbi.

Hommikul hakkab laager end kokku korjama. Viimased koosistumised, autasustamised, diplomite ja kingituste jagamised, laagrilaulu laulmine, laagrilipu loosimine. Mõnus üheperetunne. Kahju on ära minna.

Ja taas veerebki tuttav buss mäenõlva pidi alla järve äärde. Lehvitused, hüüded, kallistused – ja läinud nad ongi.

Marika Kangro

Viljandi gümnaasiumi saksa keele õpetaja, üks laagri korraldajatest

Foto: Flickr