Kuusalu keskkooli klassiõpetaja Maarja Sootalu ja Tallinna tehnikagümnaasiumi klassiõpetaja Ülle Halliste süüvisid Second Life´i (tõlkes teine elu) võimalustesse esmakordselt kevadisel Koolielu e-kursusel.

Virtuaalmaailmades veedavad õpilased päris palju aega. Eriti suured huvilised on poisid, kes mõnda arvutimängu end ära kaotada võivad. E-kursuse reklaam lubas, et õpetajad saavad kogemuse virtuaalmaailmas olemisest ja tegutsemisest; proovitakse, kuidas virtuaalmaailma õppetöösse rakendada.

Kõhklused hajusid ruttu 

Mõlemad õpetajad alustasid kõhkluste ja kahtlustega –  kas jätkub aega ja oskust kursus lõpuni teha, kas on sellest koolitöös kasu? Second Life´i keskkonnas said kolleegid tuttavaks, ja suhtluskeskkonna võimalused haarasid niivõrd, et nüüd alustavad nad juba ise e-kursuse „Second Life koolielus“ juhendamist (24. septembrist 11. novembrini, koolitusele on veel vabu kohti ja pole hilja liituda - kasuta võimalust ja liitu siin!).

Mis aga loo autorit tõeliselt üllatas, oli see, kui mõlemad intervjueeritavad teatasid, et tegelikult sellel jutuajamisel kohtuvadki nad reaalses elus esimest korda silmast-silma. Seni suhtlesid Maarja Sootalu ja Ülle Halliste – ja valmistasid kogu e-kursuse ette – just Second Life´i ja teisigi interneti võimalusi kasutades.

Rohkete võimalustega suhtluskeskkond

Kuidas tutvustaksite Second Life´i inimesele, kes selles keskkonnas mitte kunagi käinud ei ole, kes sellest midagi ei tea? „See on suhtlemiskeskkond mitmete lisavõimalustega,“ lausus Maarja Sootalu. „Interaktiivne keskkond, kus saad end muuta kellekski, kes sa tahad olla,“ täiendas Ülle Halliste. „On mitmeid põhjuseid, miks inimesed sinna lähevad: kes lihtsalt aega veetma, kes suhtlema, kes õppima. See on mitmekülgne ja põnev keskkond. Ma ei teadnud sellest mitte midagi, enne kui Koolielu kursustele sattusin, ja olen täiesti vaimustatud.“

Mõlemad tõdevad, et nagu igast asjast on võimalik sõltuvusse sattuda, nii ka Second Life´ist. „Tuleb enda jaoks läbi mõelda, mille jaoks sa suhtluskeskkonda kasutad, mis eesmärgil, kui palju oma ajast ohverdad selle jaoks. On muidugi inimesi, kes ongi täiesti Second Life´is sees, nad on sinna kadunud,“ rääkis Maarja Sootalu. 

Second Life annab võimaluse külastada erinevaid paiku ilma reaalset lennupiletit ostmata. Pildil näide antiiksest Egiptusest. Foto: Flickr

Soovid külastada Londonit? Aga palun!

Visualiseeritud ja tänu kolmemõõtmelisusele ülimalt reaalsusega sarnanevas keskkonnas näed lähedalt  Roomat ja saad liikuda Londoni tänavatel, imetled Sixtuse kabelit ja Titanicut, saad sisustada oma kodu ja võtta endale meelepärase välimuse, käia süümepiinadeta virtuaalpoes viimaseid moeröögatusi ostmas, kuulata kontserte, suhelda Second Life´i sõpradega ainult teie jaoks loodud paigas. Ahvatlusi sama palju kui päris eluski?

„Inimesed on seal keskkonnas aktiivsemad, kohati  isegi agressiivse suhtlemisega. Tullakse julgemalt tutvust looma, pakutakse end sõbraks täiesti võõrale inimesele, mida sa tänava peal ju ei tee,“ loetles Maarja Sootalu  suhtluskeskkonnas peituvaid ohtusid.

„Inimene, kes on reaalelus võib-olla väga tagasihoidlik, tunneb ennast Second Life´is tunduvalt julgemana. Ekraanil on tal oma kuju, mille taha peituda. Ja peidus võib-olla  ükskõik kes, “ lausus ka Ülle Halliste.  Aitab see, et Second Life´is – nagu mistahes internetikeskkonnas – tuleb käituda nagu reaaleluski: mõelda, kuhu ma piiri tõmban, keda usaldan, kui lähedale võõra endale lasen, kui palju enda kohta avalikustan.

Keeleoskus areneb

Positiivsed ja elamusi pakkuvad kohtumised-keskkonnad-võimalused on Second Life´is ikkagi ülekaalus, rõhutasid mõlemad kõnelejad. „Seal on rahvusvaheline seltskond koos, ja keeleoskusele mõjub see hästi,“ tõid nii Ülle kui Maarja välja positiivseid pooli. „Kui pole enne julgenud võõra inimesega inglise keeles suhelda, siis nüüd keelekasutust ei pelga.“ Lisaks olevat Second Life´is valdavalt väga abivalmis inimesed, kui keelega või mõne toiminguga hätta jääd, siis nõuandjaid jagub. 

Õppetöös kasutamine tuleb enne läbi mõelda

Kui küsisin, kuidas Second Life´i õppetöös kasutada, olid mõlemad õpetajad kindlad, et õpilasi kättpidi Second Life´i juhatada ei maksa, pealegi on seal vanusepiirang: sissepääs alates kuueteistkümnendast eluaastast. Aga kui klassis on projektor, siis võib näiteks noorematele näidata kultuurilooga seotud kohti või kauneid loodusvaateid; vanematele võimalusi riietumisel või oma kodu loomisel. „See kõik on hästi põnev,“ särasid vestluskaaslaste silmad.

Nüüd hakkate ise e-kursust juhendama, kas kõik on valmis?

„Kursuse põhiplaan on valmis. Vaim ja mõtted on valmis,“ sõnas Maarja Sootalu.

„Oleme ise Second Life´i plusse ja miinuseid näinud, loodan, et selle koha pealt anname kursusele rohkem juurde. Kursuse lõpus peab iga osaleja looma oma ekskursiooni, näitama mõnd põnevat kohta, seda tutvustama;  tegema märkmekaardid, kuidas sinna minna, kuidas seda tunnis kasutada. See ongi lõputöö: ekskursioon teistele näitamiseks ja läbimiseks,“ selgitas Ülle Halliste.

On see igale õpetajale jõukohane?

„Alati on võimalus õppida ja edasi areneda. Õpetajana me sageli pahandame, et jälle mängivad lapsed arvutis mingit arusaamatut mängu.  Kui ise ühe suhtluskeskkonnaga tutvust teha, selle võimalusi tundma õppida, siis see aitab ka noori paremini mõista, miks on rollimängud neile olulised,“ sõnas Maarja Sootalu.

Lähemalt saab uurida http://secondlife.com/

Samal teemal:

• Doppelme
• Ei ole olemas kahte erinevat maailma. Järelmuljeid internetiturvalisuse konverentsilt