USAs käib juba aastaid tuline debatt standard-testide ja nende tõhususe üle. Valitsuse jaoks on see lihtne võimalus kõik pingeritta panna, kuid tegelikkuses näitavad testide tulemused õpilase võimekusest ja õpetaja tõhususest rohkem õpilase keeleoskust, vanemate kaasatust ning vaesuse taset. Ometi on raske ette kujutada, kuidas siis võiks hinnata õpilast, õpetajat ja kooli, ilma drillimiseta, mis nõuab õpilastelt teadmiste päheõppimist, et neid siis käsu peale välja öelda. Need ei ole ju tegelikult oskused, mida õpilased elus edukaks toimetulekuks vajavad.

Kuidas peaks mõõtma õpilaste, õpetajate ja koolide taset ilma testideta? Selleks on loendamatult muid võimalusi võrreldes kalli standard-testide tööstusega. Alljärgnevad kolm inimlikku mõtet võiks muuhulgas tuua näiteks ka Mitt Romney’le (Ameerika presidendikandidaadile), kes tunnistab, et ta lihtsalt ei teagi ühtki paremat mudelit kui praegune testide süsteem.

1. Õpilase saavutusi hindab õpetaja.
Õpetajad kasutavad õpilase arengu hindamiseks juba praegu mitmeid standardseid mõõtmisvahendeid. Näiteks on võimalik pidada lugemisvõimekuse arengu päevikut ning mõõta nende edasiminekut aasta lõikes. Õpilase õigekirja arengut on samuti võimalik jälgida erinevate programmide abil.

2. Õpetaja tõhususe mõõtmine läbi lapsevanema ning õpilase rahulolu.
Kas õpilased on rahul õpetamise, õppimise ning suhetega? Kas lapsevanemad tunnevad end kaasatuna? Näiteks Rhode Island’i koolid kasutavad koolide hindamiseks just selliseid mõõdikuid ning seda uurimusel põhinevat meetodit võetakse kasutusele järjest rohkemates koolides.

3. Kooli tõhusust mõõdab õpilaste edasiõppimine või tööleasumine.
Mõõta tuleb seda, mis on tegelikult tähtis. Töökohad ja ülikoolid teavad, et parimad kandidaadid ei ole parimad teadmiste pähetuupijad. Koolid tuleb võtta vastutusele selle eest, et nad valmistaksid oma õpilased ette reaalsele tööturule oskustega, mis on selleks vajalikud. See tähendabki, et edukad õpilased liiguvad edasi õppima või asuvad tööle, tegelevad oma huvidega ning püüdlevad eesmärkide poole. Näiteks Big Picture kooli mudel mõõdab edukust just selliselt ja paneb koolid enda tulemuste eest ka vastutama ning hea seisma.

Kuivõrd ja kuidas Eestis õpilasi, õpetajaid ja koole hinnatakse? Riigieksamite süsteem toimib sellisena, nagu ta on olnud, viimast aastat, edasi mõõdetakse tulemusi ainult emakeeles, matemaatikas ja võõrkeeles. Riigieksamite süsteemi ja selle loodud koolide pingeridade kohta on olnud palju kriitikat, ometi paremat mudelit meil pole. Ka Eestis on üks oluline näitaja koolide jaoks edasiõppimise protsent. Kuidas aga mõõdetakse erinevates koolides õpetaja tõhusust? Ülikoolides on tudengite jaoks kohustuslik täita tagasisidevorm iga õppejõu kohta, kuidas on tavakoolides? Jagage oma mõtteid ja kogemusi? Kuidas teie koolides õpilaste ja õpetajate efektiivsust mõõdetakse ja kas üldse mõõdetakse? Kas oleks vaja mõõta?

Refereeritud: The Innovative Educator, foto: The Innovative Educator