522 õpilase ja 45 õpetajaga Nõmme põhikool on just selline põlvkondade kool. Pealinnas, kus haridustee valikul on palju võimalusi ning eliitkooli pääsemine on mõnele eluküsimus, on koolitruudus üsna haruldane nähtus. Õppealajuhataja Rita Anton, direktor Ardi Paul ja huvijuht Marge Liias kinnitavad minu teooriat: siia kooli tullakse ikka ja jälle.

Siin on kogukond

Rita Anton töötab Nõmme põhikoolis 1981. aastast, tema kolm last on õppinud samas koolis, nüüd käivad siin juba lapselapsed. „Ämm oli siin õpetaja, mu mees on Nõmme põhikooli lõpetanud, samuti meheõde. Nagu  perefirma!“ sõnas Rita Anton naeruselt.

Marge Liiasel on õpetajastaaži pea 20 aastat, sellest valdav osa Nõmme koolis. „Poeg õpib siin koolis kuuendas klassis ja tütar lõpetas poolteist aastat tagasi. Eks see kipub nii olema, et kui õde või vend ees, siis teised tulevad järele. Nüüd kooli juubeliks kirjutas üks laps koos isaga luuletuse, isa on selle kooli vilistlane. Toredad seosed tekivad siin,“ jagas Marge Liias omi tähelepanekuid.

Ardi Paul on siin majas 2004. aastast, enne seda töötas ta Pärnus ja Viimsis, ikka koolis.  Direktorina läheb seega üheksas aasta. „Pealt seitset hakkavad kvaliteetaastad, siis tunned kooli läbi ja lõhki, kõik toimib,“ rääkis Ardi Paul. „Ise olen pärit Pärnust, ja esimesest päevast, mil siia tulin, tundus Nõmme väga Pärnu moodi kohana. Siin eksisteerib põlvkondade side, kogukond. Siia tuleb osata sulanduda, aga kui sa siin korra juba oled, on väga-väga turvaline. Alati on, kelle käest küsida, alati keegi teab kedagi, kes kindlasti oskab su küsimusele vastata.“

Inimesed, inimesed ja veelkord inimesed

Mis on Tallinna Nõmme põhikooli fenomen?

„Inimesed,“ vastas Marge Liias kõhklematult.

Aga inimesed ju vahetuvad läbi aegade…

„Jaa, aga ühtne sõbralik joon jääb. Et sa tuled hommikul, sul on hea meel näha lapsi ning kolleege, kes tulevad ja naeratavad sulle rõõmsalt. Mitte et oleks nii õpitud, vaid see on nendes inimestes sees. Ja kelles see joon on, need siia kooli ka jäävad. See on sarnane mõtteviis, et niimoodi asjad käivad.“

Ardi Paul: „Geopoliitiline aspekt ka: 90 aastat on selle koha peal olnud kool. Sõjad on üle käinud, ühiskonnakorrad muutunud, koolihoone ise on erinev olnud nagu kooli nimigi. Aga kool on ikka siin, ja kogu aeg põhikool. Alus- ja põhiharidust on selles majas kogu aeg antud. Ja siis ilmselt need asjad, mida ei saa käega katsuda, need on väärtused. Kes neid väärtuseid jagavad, need jäävad. Vahel mõtleme isegi, mis meil siis nii erilist on, et laste  järjekord ukse taga… Võib-olla on see inimlikkus. Võib-olla lapsesõbralikkus. Kümme aastat tagasi sai kooli füüsiline keskkond valmis nagu vaja, seda me oleme hoidnud. Inimesed, kes meie kooli sisenevad, on öelnud, et teil on teistmoodi, te naeratate, te suhtlete nii vabalt, miks teil ei ole formaalseid asju… Suurema organisatsiooni puhul ütleksin, et see on korporatiivsus. Meil on omad naljad, mida kõik teame; omad vead, mida kõik teame. Probleemid ka, aga me teame, kuidas nendega toime tulla. Inimlikkus ja õlatunne – need väärtused on minu jaoks põhilised. Mehi on natuke vähe…,“ mõtiskles Ardi Paul.

Rita Anton: „Tähtsad on harjumused, kuidas mingeid asju tehakse: tehakse hästi, lapsest lähtuvalt. Kaader on meil üldiselt väga stabiilne. Kes juurde tulevad, võtavad sellise töössesuhtumise omaks. Bürokraatiat oleme viinud nii väheseks kui võimalik. Pühenda paberile kuluv aeg pigem lapsele, tegele temaga.“

Marge Liias: „Metoodiline pool ka, meil on tugevad ainesektsioonid. Õpetajad teevad usinasti tööd selle nimel, et neil oleksid ühtsed nõudmised. Arutatakse läbi, mida tahame saavutada mis klassi lõpuks, millised õpikud valime. Oleme 522 õpilase ja 45 õpetajaga kool, me jõuame üksteiseni ja teineteiseni, hoolimata sellest, et meil on väga sopiline maja.“

Ei ole eliitkool, ei ole!

Olen kuulnud lapsevanemat mõtisklemas, et tahaks panna lapse Nõmme põhikooli, aga kas saab – see on nüüd ju eliitkool. Ardi Paul, kas see on teie jaoks ohumärk, kui öeldakse „eliitkool“?

Ardi Paul: „Me ei ole eliitkool. Mis eristab üldse eliitkooli tavakoolist? Kas meil üldse eliitkoole on? Minu meelest on meil lihtsalt veidike teistmoodi sissesaamisega koolid. Varem tähendas „eliit“ võib-olla, et lapsed on hästi õnnelikud, kui nad seal koolis käivad. Täna see seda ei tähenda. Ja kui lapsed ei ole õnnelikud, siis – selline eliit me küll ei taha olla. Pigem on teised väärtused tähtsad – et laps, kes siin koolis õpib, tuleks toime. „Eliit“ eeldab õppekavas väga tugevat rõhku millelegi, seda meil ei ole. Me ei tee mitte midagi teisiti, üks tunnike majandusõpet ja kunstiõpetust on juures. Pisut akadeemilisust, seda küll, jah. Aga kõik peab olema parajalt timmitud. Laps peab põhikoolis õppima rääkima ilusat eesti keelt, peab oskama arvutada, peab oskama käituda – see tuleb põhikoolis selgeks õpetada.

Meile tahetakse tulla, ukse taga on järjekord ja see tõesti on nii, mitte ainult kaks-kolm viimast aastat. Meil on olnud võimalus valida – võib-olla on see siis tekitanud eliidi-mulje,“ mõtiskles Ardi Paul.

Põlvkondade kuldne narmas

Koolipere hindab ka väga tugevaid traditsioone nagu isadepäeva kontsert ja emadepäeva kontsert; õpetajate päeva tähistamine, mil tunde annavad 9. klassi õpilased; lõpuklassi kevadball; õpilastööde näitused; jõululaat. Kontsertide kavaga probleeme ei ole, tantsurühmad ja laulukoorid on siin koolis populaarsed. Nagu teavad ka kõik oma kooli laulu sõnu, mille refrään kõlab nii:

See, jah, see on meie kool
pisike, väike, kuid armas.
Eluvaipa temast jääb
üks kõige kuldsem narmas.

Loe lisaks:

• Õpetajate päev: rõõm, südamlikkus ja väike puhkus

Foto: Madli Leikop