Kui õpetaja-õpilane ei kohtu klassiruumis...
Muidugi on ka neid õpilasi, kellele lihtsalt meeldib mõnikord puududa, ka vanemalt tõendi saamine pole probleemiks (tuues ettekäändeks, et ega seal tunnis midagi erilist ikka ei tehta, loen ise õpikust vm). Mõnikord saab tunni toimumisele takistuseks ka õpetaja puudumine – täiendab ennast või parandab oma tervist.  

Puudumiste, tundide ärajäämise ja asendamise teema vääriks lume-, külma- ja haigusterohkel perioodil kindlasti omaette käsitlemist, aga käesoleva loo vaatlusobjektiks seame ikkagi koolitöö põhiprotsessi – õppimise... olukorras, kus osapooled ei saa näost-näkku kohtuda.

Agarate sisehindajate ja -kontrollijate nõudmisel on õpetajatel soovitatud teha kaks permanentses arengus olevat töökava, üks n-ö tavalise tunni jaoks ja teine selleks puhuks, kui tundi peaks andma asendusõpetaja. Kuigi uus õppekava jätab õpetaja töökavade vajalikkuse otsustamise kooli pädevusse, peaks asendavale õpetajale antav tööjuhend olema natuke enam kui paberilipikule kirjutatud paragrahvi või tööviku ülesande number. Aga isegi Käisi juhtnööre järgiv õpijuhis ei asenda õpetajat... kuigi sellega saaks juba õppimist korraldada (arvestades muidugi õppijate vanuselist eripära). Hüpates siit õppetöö või õppimislüngaga (puudumisest v. millestki muust põhjustet) õpilase murede juurde, jõuame ikkagi järeldusele, et vähemalt mingis ulatuses aitaks neid muresid leevendada e-õpe (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kaasabil toimuv õppetegevus). E-kaasamine virtuaalõppesse on midagi natuke enamat kui eKool, viimane ju vaid vahendab õppeinfot, aga õppimist otseselt ei toeta.

E-õppe kombineerimine tavaõppega, auditoorne õpe e-vahendite toel või veebipõhiselt on paljude õpetajate jaoks tavapäraseks praktikaks saamas. Virtuaalsed õpikeskkonnad VIKO, Moodle, LeMilli kogukond ja uuenenud Koolielu portaal pakuvad mitmekesiseid võimalusi õppematerjalide hoidmiseks, loomiseks, jagamiseks ja koostööks. Antud kontekstis on kõige olulisem, et e-õpe muudab õppimise paindlikumaks ning sõltumatuks ajast ja ruumist (nn. asünkrooniline e-õpe).

Meister ei õpeta, vaid loob õpetliku olukorra
Teatavasti on kogemustega õpetajatel mingi eriline professionaalne nn vaikimisi teadmine, mis võimaldab neil paremini mõista ja ka esile kutsuda õpilaste õppimist ning näha ette tulemusi. E-õpe annab võimaluse õpetliku olukorra loomiseks, õpetaja on rohkem õppimise toetaja kui teadmiste ja oskuste edasiandja. Kuidas siis ikkagi saavutada õppimine? Virtuaalne õpikeskkond iseenesest ei taga õppimist rohkem kui iseseisev lugemine (raamat + e-raamat). Olulisimaks saab õppematerjali kvaliteedi küsimus (e. õpiobjekti disainiga seotu).

Meistriks ei sünnita ja loomulikult tuleb ka e-materjalide loojatel ette tagasilööke (nii tehnilisi kui sotsiaalseid), ka vastavaid õpiharjumusi tuleb õppijatel eelnevalt kujundada.
Õpetlik olukord õpetajata ei keskendu õpetaja (virtuaalsele) kloonimisele või asendamisele, vaid ikka õppimise esilekutsumisele.

Lähtuda võiks õppimiseks vajalike tingimuste esilekutsumist toetava Robert Gagne’ õpetamise mudelist:
· tähelepanu haaramine,
· informeerimine eesmärgist ja motiveerimine õppima,
· eelnevalt õpitu kordamine ja aktualiseerimine
· uue materjali edastamine (ka iseõppimise tähenduses),
· õppimise suunamine,
· õpitu omandamist kinnitava soorituse esilekutsumine,
· tagasiside andmine,
· soorituse hindamine,
· õpitu kinnistamine ja üldistamine

Kui Gagne soovitab mõningad õpetamise faasid parema tulemuse saavutamiseks korduvalt läbida, siis e-materjalide puhul peaks arvestama sellega, millise faasi jaoks nad ennekõike sobivad või kuidas neid õppimise jaoks terviklikumaks muuta.  

Mõned soovitused virtuaalõppetöö korraldamiseks
Alustada tuleks olemasolevate materjalide täiustamisest.
1) Lisa slaididele õpijuhised – kas nn. speaker notes’id/märkmed või salvesta slaididele häälkommentaarid

2) Muuda slaidid interaktiivseks – s.t. anna kasutajale võimalus sekkuda esitluse kulgu (hüperlingid sisuslaidilt ja sellele tagasi), liikuda igalt slaidilt edasi ja tagasi suvalise slaidi juurde. Nii vähendame ka esitlustele omast õpetajakesksust, õppijale suuremad õigused,  power ei pea olema ainult esitleja (õpetaja) käes

3) Jaga slaidid välja (GoogleDocs, Slideshare jms). Ka prooviversioonis vabalt kätte saadav Office 2010 sisaldab mitmeid võimalusi slaidide väljajagamiseks.
Vt. Joonist: Microsoft Office 2010 beetaversiooni jagamise võimalused 
Tänapäeval on hea olla konkreetset tarkvarast sõltumatu, kasulikke juhiseid leiab internetist palju: http://lepo.it.da.ut.ee/~triinm/esitlus/html/

4) Muuda esitlus sõltumatuks arvutist ja programmidest: iSpring on tasuta tarkvara esitluse salvestamiseks flash-formaati ning oma esitlusse flash-failide lisamiseks. http://www.ispringfree.com

5) Kindlasti annab õppijale teatud emotsionaalse efekti võimalus õppimise ajal oma õpetajat ikkagi näha. Heade näidete ja õpijuhistega programmid Svoog ja Voicethread on selleks loodudki. 
   a. Svoog (http://www.svoog.com) võimaldab tasuta oma audio-video slaidettekandeid veebis avaldada, lisaks ka põhjalikud eestikeelsed õpetused.
   b. VoiceThread: http://voicethread.com, lubab samuti slaidedele audio-video kommentaare lisada, vt.  kasutusjuhend http://koolielu.ee/pg/tools/read/1716 

6) Sellist multimeedia formaati slaidide vaatamiseks sünkroonselt autori kommentaaridega nimetatakse Slidecasting’uks (Slides+Podcast=Slidecast). Eespool juba nimetatud Slideshare programmis tuleb selleks üles laadida esitlus ja MP-3 fail ja seejärel sünkroniseerida Slaideshareis olevate vahenditega esitlus ja heli. Sobib ka konverentsi ettekannete, audioraamatute jms esitluseks.

7) Arvestades iPodide populaarsust noorte hulgas, annab kindlasti tulemusi õppematerjalide edastamisel ka Podcasti e. netiraadio võimaluste kasutamine. Väga lihtne ja kompaktne veebipõhine helisalvestusvahend podcastide loomiseks on näiteks Vocaroo: http://www.vocaroo.com 

8) Integreeritud veebikaameraga tunni salvestamine ei vaja mingeid lisaseadmeid ega oskusi, kontrollida tuleb heli kvaliteeti ja kaamera fookuses püsimist või selle suunamist. Sihiteadlikult lähenedes saaks õpetaja mõne aastaga oma video-õpilugudest korraliku kogu. Windows Movie Maker on sobilik ka algajale režissöörile, vt. juhis http://ivar73.planet.ee/moviemaker/index.html ja võimaldab töödelda ka muudest videoseadmetest pärit materjali.

9) Oma tööd võib salvestada ka nn. ekraaniviisoriga. Ekraanivisiooni (näit. Wink, Jing) programmidega saab salvestada vägagi detailse õpijuhise – vt. näide. 

10)  Ka videofailide edastamisel on lihtsaimaks viisiks nende üleslaadimine (YouTube, TeacherTube) või nende vistutamine oma blogisse, kodulehele (LeMill, GoogleSites).  Vt. ka virtuaalõppe katsetusi füüsikas ja keemias.  

11)  Kui materjale on juba parajal hulgal, tekib vajadus terviklahenduse järgi. Tervikliku e-kursuse jaoks sobivad nii suletud õpikeskkonnad VIKO ja Moodle kui ka avatud õppematerjalide loomist soosiv LeMill. Õppimise teenistusse saab rakendada ka õpetaja e-portfoolio vt. näide.  

12)  Exe http://exelearning.org/ on (ka eestikeelne) vabavaraline tervikliku sisupaketi loomise vahend. Õppematerjali loomisel lähtub programm juba vaikimisi nn  SCATE mudelist:
  Scope – sissejuhatus, eesmärgid, eeltingimused (nõuded)
  Content– õppematerjalid (tekst, audio, video, graafika)
  Activity – ülesanded
  Thinking – reflekteerimine, arutlemine
  Extra – lisamaterjalid
Veidi lisatööd nõuab vaid programmi avaldamine internetis – vt. juhised. 

13)  Iseseisvat õppimist, eriti õpitu kinnistamist toetavad kindlasti ka enesekontrolliga nn. drilli-ja-treeni tüüpi testid. Laialt levinud Hot Potatoes’i kõrvale on ilmunud arvukalt uusi vahendeid (vt. Koolielu töövahendid).  

14)  Omaette ülesandetüübiks on nn. webquest e. veebijaht - iseseisvale uurimisele suunatud tegevus, kogu kasutatav informatsioon tuleb leida internetist, õpetaja annab taustainformatsiooni ja lähtepunkti probleemile lahenduse otsimiseks, „õige“ vastuseni jõudmiseks.

15)  Olenemata formaadist peab e-õpiobjekt sisaldama kõiki vajalikke elemente (õpijuhis, metaandmed, ülesanded jne). Õpijuhis kirjeldab õppijale täpselt, mida ta õpiobjektiga tegema peaks – ehk siis seletab lahti õppeprotsessi. Õppematerjalide loomisel on oluline silmas pidada ka autoriõiguse seadust. 
Õpiväljundid – õppimise tulemusel taotletavad teadmised, oskused ja hoiakuid – on sobiv esitada õpiobjekti alguses (nagu tavatunnis eesmärkide teadustamine). Kuidas õppija neid demonstreerib ja õpetaja hindab, on omaette küsimus.

16)  Ühistöövahendite kasutamine annab e-õppele veel täiendava väärtuse ja sellele suunavad kõik Web 2.0 vahendid. Aga kui õpilane on haige, siis on prioriteediks tema tervenemine, õppimise juurde saab asuda siis, kui tervis võimaldab, online koostöö pole paraku alati võimalik. Küll aga võiks õpetaja mõelda nn. neti-nõustamissüsteemile, kas foorumi või mõne õpikogukonna kaudu.

E-õpe täiendab tänapäevast koolikultuuri, väärtustab mitteplaneeritud ja õppija enda suunatud õppimist, et täiustada saavutusi. Oma materjale e-õppeks kohandades ja täiendades võib ka õpetaja jõuda enda jaoks üllatavate tulemusteni. Ja isegi kui virtuaalmaailma põliselanikust õpilane peaks õpetaja esimestesse e-katsetustesse kerge üleolekuga suhtuma, oleme ikkagi astunud sammu õppimist soodustava olukorra tekitamiseks, viies õppimise ka klassiruumist väljapoole. Alustada võiksid õpetaja ja õpilane seda teed aga üheskoos – kombineerides klassiõpet tööga veebikeskkonnas, arvestades ealisi iseärasusi ja ainespetsiifikat, rikastades õppimist  e-, veebi-, virtuaal-, audio-visuaalse, internetipõhise või muud esmapilgul ehk keerulistki epiteeti kandva õppega. Oluline on õppimine!

Maidu Varik, Kuressaare Gümnaasiumi õpetaja-metoodik
Tiigrihüppe Sihtasutus
Lisatud 28. jaanuaril 2010