„Kui palju teevad vanemad oma lastega kodus tööd!“ sõnas Ilotana Haalen tunnustavalt. „Võib olla ma saangi kõike teha pisut positiivsemalt sellepärast, et mul on nii head õpilased ja suurepärased lapsevanemad. Vanemad saavad õpetaja töö teha kas kergemaks või raskemaks. Minu lapsevanemad on seda kergendanud.“

Ilotana Haalenil on õpetajastaaži ligi 11 aastat. Varem töötas Saku gümnaasiumis, siis aga seadis elu nii, et parim valik oli Tallinna Kristiine gümnaasium. „Olen proovinud ka koolivälist tööd, aga see ei sobinud mulle. Ju olen hingelt piisavalt õpetaja, midagi oli kogu aeg puudu,“ rääkis Ilotana Haalen.

Kas tahtsitegi seda elukutset ja õppisite teadlikult klassiõpetajaks või see lihtsalt läks niimoodi?

„Julgen öelda, et see lihtsalt läks niimoodi. Minu suguvõsas ei ole ühtegi õpetajat olnud, et oleks sealt eeskuju saanud. Ühel hetkel, kui Saaremaa ühisgümnaasiumi lõpetasin, tuli midagi otsustada. Aga mida see noor inimene otsustab, igasuguseid mõtteid käis peast läbi. Kui Tallinnasse tulin, käisime sõbrannaga paljudes koolides vaatamas. Pedagoogiline seminar jättis toreda mulje. Ja sinna mind vastu võeti. Küllap siis pidi nii minema.“

Klassiõpetaja käe all õpivad lapsed tavaliselt 1.-4. klassini. Praktiliselt võiks klassiõpetaja kuni kuuenda klassini kõiki aineid anda, aga Ilotana Haaleni arvates on teatud hetkel õigem linnupojad vabaks lasta ja iga spetsialist teeb oma tööd nendega edasi. „Arvan, et pikalt ühe õpetaja käe all olemine ei ole õige, lapsed lähevad liiga selle õpetaja nägu,“ lausus ta. Õpetaja Haalen ise on klassiõpetamisele lisaks andnud inglise keelt 5. ja 6. klassis.

Ilotana Haalen. Foto: Madli Leikop

Kui teile tuleb uus esimene klass, kui palju teate nendest lastest ette, teate nende võimeid, taset?  Või hakkate kõike alles siis avastama, kui lapsed klassis on?

„Selles koolis olen mina alustanud üks kord päris algusest, esimese klassiga. Paljudele neist olin enne eelkoolis õpetajaks. Teadsin, millised lapsed nad on, kui paljut oskavad. Ma seda A ja B tundmist ei tookski nii esile, eelkool andis pildi nende sotsiaalsetest oskustest ja emotsionaalsetest võimetest uue olukorraga toime tulla. Seda pean oluliseks. Mõni laps harjub ühe õpetajaga ära ja siis soovitakse kindlasti, et ta selle õpetaja käe all jätkaks. Nii tuleb laps 1. septembril kindla meelega ja rõõmsalt kooli. Mitte et talle teised inimesed ei meeldiks, vaid lapsele on  kindlust vaja. Kevadel tegime kooli tulevate laste ja nende vanematega ka väikese perevestluse. Vanem sai tagasisidet anda, milline ta laps on, kas rohkem meeldib matemaatika või kunst. Kõige ideaalsem variant ongi, kui eelkooli teevad need õpetajad, kes selle lennu ka võtavad.“

Kas jälgite oma õpilaste käekäiku ka pärast 4. klassi? Vaatate, et minu juures oli see või teine õpilane nii tubli, nüüd on õpetajad ta ära rikkunud…

„Sellise pilguga, et mõni teine õpetaja oleks lapse ära rikkunud, ma kindlasti ei vaata. Aga mõni laps on ise üllatust valmistanud. Muidugi nad muutuvad, eriti kuuendas-seitsmendas klassis. Tegelikult on juba algklassides aimata, kellest hakatakse tulevikus rohkem rääkima. Eks ta nii on läinud ka. Palju sõltub sellest, missugused sõbrad talle kõrvale satuvad.“

Ja õpetaja ohkab, et võib olla ühel hetkel, kui neid oma lapsi tekib juba väga palju, kõikide käekäiku enam jälgida ei jõua, aga praegu hoiab ikka silma peal, kasvõi kaugeltki.

Kuidas klassiõpetaja oma teadmisi vormis hoiab? Selles mõttes, et esimeses klassis tuleb alustada ikka tähestikust  ja siis tuleb jälle kaks pluss kaks…

„Mulle meeldib end täiendada. Kui vähegi võimalik, võtan osa koolitustest, need ei peagi olema ainealased. Kevadel näiteks lõpetasin mentorkoolituse, mulle kui inimesele andis see väga palju. Pani ka mõtlema, kas märkan alati lapsi õigest vaatenurgast. Kõik põnev, mis kursustelt leian, jõuab siia klassi ka. Ei ole sellist asja, et nad on liiga väikesed. Lapsed arenevad koolis väga kiiresti, isad-emad tihtipeale ei usugi, kui teadmishimulised nende lapsed on.“

Kas enesetäienduse hulka kuuluvad ka Koolielu kursused?

„Jah, eelmisel aastal avastasin e-koolituste võimaluse. Mulle sobib, et saan kursusel antud ülesandeid täita endale sobival ajal, olgu või varahommikul ja hommikumantlis! Olen Koolielu e-kursustest  teinud läbi kujundava hindamise koolituse. Huvitav oli „Digipildid koolielus“. Tihti võtame automaatselt kellegi teise pilte ja kasutame neid oma töös, mõtlemata, kas ma ise oleksin nõus, et minu pildid ehivad võõrast tööd ja tema saab pärjatud. See koolitus andis võimaluse varem tehtud fotosid teise pilguga vaadata, panin ka klassi tööle. Lapsed ja lapsevanemad pildistasid talviseid linde, saatsid fotod mulle ja tegime väikese e-raamatu. Me ei tee selliseid asju iga tund ega iga kuugi mitte, mõned korrad aastas on tore üllatus.“

Siit edasi läheb jutt virtuaalse suhtluskeskkonna Second Life`i  ja vastava kursuse peale Koolielus. Vestluskaaslane ütleb, et kursus oli põnev, mina tean, et see on vastuolulisi arvamusi tekitanud. Second Life´i võib silmapilkselt armuda, ja see võib ka võõristust tekitada.

„Mina olen selline õpetaja, kes peab tohutult tähtsaks internetiturvalisuse poolt. Olin kuulnud virtuaalmaailmast, mõtlesin ise järele proovida. Oli huvitav  ja põnev, kohati leidsin end suhtlemas ja käitumas seal nii, nagu ma seda päris elus mitte kunagi ei teeks. See ehmatas. Tajusin, et kui mina, täiskasvanu, vägagi mõtlev ja vastutustundlik inimene juba nii teen, mis siis veel lapsest rääkida! See tõi mind maa peale. Rääkisin lastega internetis suhtlemisest, minu klassis üldiselt suure arvutisõltuvusega lapsi ei ole. Mõnega oleme pidanud kokkuleppe tegema, et teatud perioodi õpilane kodus arvutit ei kasuta. Õpetaja soovitus on paremini mõjunud kui lapsevanema antud käsklus. Nii et Second Life oli põnev koolitus, aga rohkem ma selles suhtluskeskkonnas ei käi. Ja see ei ole kindlasti väikestele lastele. Teadlik õpetaja saaks Second Life`i õppetöös kasutada, siis ikka gümnaasiumis, mitte enne. Aga mina jätkan eTwinningu projektidega, vaatame, mida saame lastega koos teha.“

Intervjuu Ilotana Haaleniga lõpetan sellega, millest tegelikult oleks alustada tahtnud. Nimelt nimest. Nii kõlavat nime naljalt juba ei unusta, on sellel ka võõraid juuri?

„Nimi ise on huvitavam kui võib olla kõik muu,“ muigab klassiõpetaja. „Lapsepõlvest andis nimi kaasa pigem negatiivseid emotsioone, täiskasvanuna on suhe nimesse muutunud. On tõesti nii, et kui korra oled nime Ilotana kuulnud, siis hilisemates vestlustes tuleb kohe välja, et ahaa, see on see Ilotana. Tiinasid ja Marisid on palju, neid on raskem kohe õige isikuga seostada. Aga ei midagi võõrapärast, sündinud olen Hiiumaal, kasvanud Saaremaal, nii et minus on kahe saare juured.“

Vaata lisaks:

• Koolielu e-koolituste kalender 2012/2013
• Unistuste amet vajab diplomaatiat ja natuke näitekunsti