Meri hingab omas rahus, see on imeliselt ilus, see lihtne paratamatus. See annab mulle hingerahu. Need olid kunstniku enese sõnad. Kõlab romantiliselt, kas pole? Selles mõtteavalduses polegi mingit intellektuaalset meeleheidet, sotsiaalset vemmeldust ega teaduslikku analüüsi. Midagi, mis seostuks "objektiivse tegelikkusega", mida oleme harjunud uuriva kunsti vahendusel kogema. Seega peab tegemist olema "kunstilise tegelikkusega". Tõepoolest, Virge Jõekalda näeb ja vahendab merd kuidagi hoopis teisiti kui see paistaks kriitilise vaatega fotol või videos... Ning ta on oma arusaamise, õieti oma kogemuse või äratundmise – ei, lausa veendumuse sellest stiihiast kraapinud vaskplaatidele. Ning paitanud neile peale sinist värvi ja trükkinud valgele paberile.

Tuleb tunnistada, et see kunstnik tegeleb oma töödes (elu)filosoofilise ja esteetilise problemaatikaga, rakendades seejuures jõulist kunstilist üldistust ja tehnilist meisterlikkust. Ja see kokku on tänases kunstisituatsioonis paratamatult radikaalne, isegi veidi skandaalne. Sest ilu, härrased vannutatud mehed, see ikkagi ON ju nüüdiskunstis patt, ehk isegi perverssus? Vähemasti juhul, kui sellesse pole üldsegi nõrutatud iroonia sappi või vastupidi, vürtsitatud seda kommertsi pahelise glamuuriga. Ehk siis on midagi lihtsalt ilusat lihtsalt liiga igav maailmas, kus inimeste elud näivad pürgivat selle poole, mida kõige paremini kirjeldab mõiste "sündmus" – loteriivõit mulle, maavärin neile, tulumaks teile, nali meile kõigile, kui keegi piilukaamerasaates lolliks tehakse?

Midagi olulist on Virge Jõekalda loomingus kestvalt sama. Ja jumal tänatud! Vahel öeldakse, et kõik hea on tegelikult väga lihtne. Ehk siis paistab lihtne ja loomulik ka siis, kui on tegelikult raske ja keeruline. Luua suureformaadilist trükigraafikat pole ei kerge ega lihtne. Kuid hoopis olulisem on suuta loobuda – ebaolulisest, eksitavast, segavast. Virge Jõekalda teeb seda. Ta keskendub, pühendub ega jäta poolel teel järele. Tema tööde vaatamine on nagu tunne, kui suruda sõrmeots ettevaatlikult vastu klaasikillu teravat nurka. Ja teinekord vastu lilleõie siidpehmet kroonlehte. Ta puudutab olemise, elus olemise tunnet.

Virge Jõekalda (s. 1963) on Eesti graafikas üks kõige jõulisema (ja samas õrnema) käega kunstnikest. Lemmiktehnikaks tugeva joonistusliku sisuga kuivnõel. Virge Jõekalda töid leiab peale Eesti muuseumide veel arvukatest kunstikogudest mujal maailmas - nagu näiteks Tama Kunstiülikool (Jaapan), Felicien Ropsi muuseum ja Frans Masereeli keskus (Belgia), Caixanova kunstifond (Hispaania), Aalto Muuseum (Soome) ja National Centre of Fine Arts of Egypt. Võtnud 1983-2010 osa 95 rahvusvahelisest graafikanäitusest ja 70 grupinäitusest 35 riigis; lisaks 37 personaalnäitust aastatel 1990-2010. Eesti Vabagraafikute Ühenduse ja Eesti Kunstnike Liidu liige aastast 1992.

Näitus jääb aadressil http://www.kunstikeskus.ee avatuks 31. märtsini 2010.  

24h galerii on osa portaalist http://kunstikeskus.ee, mille eesmärgiks on luua ligipääs kvaliteetsele kunstile üle Eesti – ka Kihnu, Kanepi ja Kiviõli inimestele – ning seda 24 tundi ööpäevas.

Vano Allsalu, http://kunstikeskus.ee toimetaja
Lisatud 1. veebruaril 2010