Eesti keelega ballil ja spordisaalis


Avaldaja:Madli Leikop14. Märts 2013

Kadrioru Saksa gümnaasiumi eesti keele õpetaja Reet Igav tõdeb, et noorte kirjaoskus on täna kehvem kui põlvkond tagasi, aga samas valdavad nad suurepäraselt uue meedia keelt.

Käekiri kipub küll kõigil üks olema – Times New Roman, suurus 12. Ja internetitekstid on nende jaoks olulisemad kui vast meile, täiskasvanuile. Aga see kõik ei tähenda, et eesti keel on kadumisohus või et raamatuid üldse ei loeta. Õpetaja Reet Igav teeb isegi vanu häid etteütlusi, ehkki arvab, et ega need populaarsed ole: „Mina teen jah, klassikalist etteütlust. See on koht, kus lapsed ikka kõvasti pead murravad. Varem panin teksti palju erandeid, aga tegelikult on vaja harjutada sõnu ja väljendeid, mida nad ise kogu aeg kasutavad, mida läheb elus vaja. Kui arhitekt, advokaat ja režissöör muidu selgeks ei saa, tuleb nende õigekiri lihtsalt pähe õppida,“ ütleb Reet Igav. Ja kinnitab, et õpilaste käekiri on tohutult muutunud, sest kirjutusvahendi on asendanud  klaviatuur. „Neil on tõesti  pidev vajadus olla võrgus, olla kättesaadav. Nad muutuvad rahutuks, kui ei saa iga kümne minuti järel kontrollida, kas keegi on postitust „laikinud“.“

Reet Igav lõpetas Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse eriala 2004. aastal ja läks seejärel tagasi kodukooli, Saaremaa ühisgümnaasiumisse. „Töötasin Saaremaal seitse aastat. Oleks edasigi töötanud, aga elu tõi Tallinnasse. Aastast 2011 kuni siiani olen olnud Kadrioru Saksa gümnaasiumis.“

Paar semestrit õpetas Reet Igav eesti keelt ka TTÜ Kuressaare kolledžis. Ja siis on olnud hulk väiksemaid projekte, nagu näiteks integratsioonilaagrites eesti keele õpetamine. Või meediaringi juhendamine ja koolilehe toimetamine. Või koostöös Tallinna Ülikooliga meediaõpetuse suuna sisseseadmine Kadrioru Saksa gümnaasiumis: pool tundidest on õppejõudude loengud kõrgkoolis, praktilisem pool toimub koolis.

Kas läksite ülikooli eesti keelt õppima kohe teadmisega, et teist saab õpetaja?

„Jah. Tartu väga minu linn ei olnud, tahtsin hästi ruttu Saaremaale tagasi. Aga muid asju peale õpetajaameti ma ei mõelnudki.“

Kumb rohkem köitis, kas eesti keel või õpetamine?

„Ma ei oskagi öelda, vist ikka õpetajatöö rohkem. Huvi eesti keele vastu muutus suuremaks siis, kui õpilasena hakkasin ise olümpiaadidel käima ja  häid tulemusi saama. Esimesed mälestused on hoopis, et tahtsin algklassiõpetajaks saada, sodisin kapi seinad kriidiga täis ja sundisin vanemat venda õpilast mängima. Gümnaasiumis tekkis kindlam teadmine, et tahan noortega töötada. Kõik on nii loomulikult tulnud, et ma polegi kunagi mõelnud, miks just õpetajaks…“

Eesti keel ja kirjandus – kuidas tundide arv koolis praegu ikkagi jaguneb?

„Kooliastmeti ja kooliti on see erinev. Palju sõltub sellest, kas koolil on võimalik lisatundi panna. Näiteks Saaremaa Ühisgümnaasiumis oli  5.–6. klassis keelt-kirjandust kokku kuus tundi, sain ise laveerida, mida kui palju annan.  Kadriorus aga näiteks on viis tundi. 7.–9. klassini on ikkagi kaks keeletundi ja kaks kirjandust. Uue õppekavaga seoses on murekoht gümnaasium  – see on ikka absurdne, kui antiigist 19. sajandi kirjanduseni on  mõeldud üks kohustuslik kursus. See teeb üks tund ja sada aastat. Meeletu tempo, kinnistamise aega ei ole üldse.  Kooliti võib see küll erineda, sest saab valikkursuseid pakkuda. Siis võib olla isegi kolm kirjandustundi nädalas.“

Kumba teile endale rohkem meeldib anda, eesti keelt või kirjandust?

„Eesti keelt meeldib palju-palju-palju rohkem anda. Õpilaste tagasiside küll ütleb, et nemad naudivad rohkem just kirjandustundi. Ehkki ega me sealgi kogu aeg ainult loomingulised ja loovad ole, räägime sageli hoopis probleemidest ja arutleme tõsistel teemadel. Siiski ise tunnen, et olen ikka eesti keele õpetaja.“

Kirjanduse tund ja rääkimine? Eesti keele tund ja rääkimine?

„Ikka peab rääkima, jah. Usun, et ju teistes tundides ka suuliselt arutletakse, rääkimine päris kadunud pole. Üks põhimeetod, mida kasutan teose vastamise puhul, ongi suuline arutlus, ja kogu klass peab rääkima. Seda oli alguses väga raske  organiseerida, eriti kui klassis on 36 õpilast. Aga kui on väiksem klass, tuleb hästi välja. Suuline vastamine tähendab, et oskaksid formuleerida oma mõtteid, argumenteeriksid. Selle eest, et õpilane lihtsalt suu lahti teeb, paraku positiivset hinnet ei saa. Peab ikka teadma, millest räägid. Suuline arutelu tuleb teistpidi kasuks siis, kui õpilased kirjandit kirjutavad. Oma seisukohti tuleb põhjendada, mitte ainult kirjanduses, vaid ka eesti keele tunnis. Inimestele on jäänud mulje, et eesti keele tunnis käib mingi tuim harjutuste tegemine ja kirjutamine. Tegelikult on uus õppekava hästi tekstikeskne. Võtame tunnis  ühe teksti ja selle kaudu õpime, näiteks toiduretsepti, et seal on palju käskivat kõneviisi. Mulle uus õppekava selles mõttes väga meeldib. Me elamegi ju tekstimaailmas. Kas või kõige lihtsam asi, bussisõit: sa pead oskama bussigraafikut lugeda, et õige bussi peale minna, see on samamoodi tekst.“

Kas käändkondasid ja pöördkondasid veel õpitakse ja õpetatakse? Mäletan, et need olid ühed hirmus rasked ja tüütud asjad…

„Igal õpetajal on oma aines teemad, mille kohta võib öelda, et pean seda õpetama, aga särasilmil seda ei tee. Tean, kui vastik on käändkondasid-pöördkondasid õppida. Ja suhteliselt vastik õpetada. Seost tavaeluga on raske leida, mina ütlen selle kohta, et see on nn tühi grammatika. Põhikooliõpilastele tuleb põhjendada astmevahelduse õppimist. Tõsi küll, jõuame lõpuks välja selleni, et jah, te suudate oma elu elada ka astmevahelduse reegleid teadmata. Olen palju rõhutanud, et need on eesti keelele niivõrd omapärased jooned, väärtustagem seda, et meil on nii eriline keel. Võib raske olla, aga on huvitav. Eks nii tuleb neid ärgitada. Teades, et õpilaste esimene küsimus ongi, kus meil seda vaja läheb, miks meil seda vaja on, mõtlen hästi enne läbi ja selgitan juba eos, et motivatsiooni hoida.

Komade õpetamisega on lihtsam, olen internetifoorumite tekstidest teinud väljavõtteid. Need on tõesti nii segased, kirjavahemärkideta. Ütlen õpilastele, et palun, tõlkige ära. Nad näevad sellega kurja vaeva. Järgmine kord, kui tekib see koht, et ei pane kuskile mitte ühtegi kirjavahemärki, siis ehk mõtlevad, kas teine inimene ikka saab minu tekstist aru.“

Missugune see keskmise õpilase kirjaoskus praegu siis ikkagi on, kehvapoolne, hea, keskmine?

„Pea üheksa aastat õpetajakogemust lubab juba võrrelda. Tegelikult on kirjaoskuse tase langenud. Samas, kui öeldakse, et lapsed loevad nii vähe, siis sellega ma ei nõustuks. Nad loevad, küsimus on, mida. Nad loevad rohkem uue meedia tekste, Facebooki postitusi, kommentaare. See on tohutult mõjutama hakanud, pinnapealsus, pealiskaudsus lööb välja. Isegi kui saan kirjandi, mis peaks ju olema terviklik  mõttearendus, näeb see ka välja pigem nagu mustand: üks mõte siit, teine sealt, neid ei seostata omavahel. Aga eks internetiajastu mõjutab meid kõiki, ka täiskasvanuid. Lapsed ei tunne sõnavara enam, see on muutunud üksluiseks. Aga teistpidi vaadates – lapsed valdavad suurepäraselt uue meedia keelt. Ma ei tea, kust see on tulnud, võib-olla algklassidest, võib-olla kodust, aga mingis mõttes on noored keele suhtes hästi jäigad, et ei tohi slängi ega võõrsõnu tekstides olla.  Siis ma ütlen, et keel on ju elav, see on nagu riietus – sõltuvalt olukorrast paned selga kas ballikleidi või spordidressi. Sõpradega ütle jou ja tšau, aga kui on ametlik asjaajamine, ütle tere. See on emakeeleõpetuses oluline – õpetada neid stiile ja registreid kasutama.

Eesti keel on nagu matemaatika oma struktuuri ja oma reeglitega. Mõne noore käest ma ei saagi tunnis pikemat arutlust kätte, ütleb konkreetselt, et raamat oli tore ja ei silpigi rohkem. Teine kirjutab mitu lehekülge. On tähtis, et õpetaja teaks laste huvisid. Kui mõni õpilane on väga andekas muusikas, väga andekas matemaatikas, no las ta siis olla, eesti keele koha pealt annan neile siis natuke andeks.“

Koolielu portaali toimetus soovib kõigile kaunist emakeelepäeva!

dfhgkj.JPG

Kadrioru Saksa gümnaasiumi eesti keele õpetaja Reet Igav. Foto erakogust.

Samal teemal: