Kasvatusteadlased ja koolipraktikud vaagisid teaduse ja kooli suhteid


Avaldaja:Madli Leikop20. Aprill 2013

Tallinna Ülikoolis toimunud kasvatusteaduste konverentsi paneeldiskussioonis „Kas teadus kõnetab praktikat?“ kiireid lahendusi teaduse ja igapäevase koolielu sidumiseks ei leitud.

Konverentsi üldteema oli „Kasvatusteadus – nähtav või nähtamatu“. Koolipraktikud kaldusid pigem viimast arvama, kõrgkoolide esindajad siiski esimest. Paneeldiskussioonis osalejatelt küsitigi, missuguse hinnangu annavad nemad kasvatusteadlaste ja koolipraktikute dialoogile ehk kui halb või hea olukord on ning mis on peamised lahendamist vajavad probleemid toimiva dialoogini jõudmiseks. Arvamust avaldasid Saaremaa ühisgümnaasiumi direktor Viljar Aro, Tallinna Ülikooli arendusprorektor Eve Eisenschmidt, HTMi üldharidusosakonna juhataja Irene Käosaar, Tartu Ülikooli emeriitprofessor Jaan Mikk ja Eesti Õpetajate Liidu president Margit Timakov.

Magit Timakovi sõnul ulatuslikku, süsteemset dialoogi kasvatusteadlaste ja koolipraktikute vahel praegu ei ole, samas soov selle tekkeks on olemas. „Võib-olla ei ole leitud sobivat formaati, kus ja kuidas teadus praktikasse jõuaks. Lahendamist vajavad ka meie koostöövõime ja koostöö-oskused,“ arvas Margit Timakov.

Irene Käosaar sõnas, et küsimuses, kas dialoog toimub või mitte jääks tema oma vastusega „jah“ ja „ei“ vahepeale. Nende uuringute puhul, mida haridusministeerium on ise tellinud, on dialoog täiesti olemas. „Teine blokk, kus dialoog on suurenenud ja kus on heameel tunnustada koostööd ülikoolidega, on rahvusvaheliste uuringute tasand,“ sõnas Irene Käosaar. Kasvõi PISA-uuring, mis annab meile rahvusvahelise võrdluse, kuid mille tulemustest lähtuvalt tuleks omakorda teha siseriiklikke uuringuid. 2006 oli teadlaste huvi PISA-tulemuste vastu tagasihoidlik, 2009 juba suurem ja 2012 loodetavasti veelgi suurem. „PISA-uuring annab tõepoolest palju sisendit,“ ütles Irene Käosaar. Kolmandana tõi ta välja uuringud, mis tehakse ülikoolides: bakalaureuse- ja magistritööd, doktoritööd. See on koht, kus dialoog peaks olema suurem, pöördumised ülikoolide poolt, et mis uuringud missuguseid haridusotsuseid toetaksid, on vähesed.

Eve Eisenschmidt sõnas, et võib-olla tuleks kõigepealt kindlamalt määratleda, mida me üldse peame kasvatusteaduslikeks töödeks. Näiteks kasvatusteaduslike tööde konkursil on ka õpikute kategooria, tänavu esitati sinna kaks õpetajaraamatut (ajalugu, globaliseeruv maailm), kaks õpikut (terviseõpetus ja vene keel), kaks õppekomplekti muusikaõpetuses ja üks veebipõhine põhikoolikursus mehhatroonikast ja robootikast. On need kõik ikka kasvatusteaduslikud tööd või praktilised juhendid tunni läbiviimiseks? „Võib-olla on praegu üleminekuaeg ühest paradigmast teise ja traditsioonilised kasvatusteaduslikud väärtused on muutumas,“ mõtiskles Eve Eisenschmidt.

Viljar Aro oli oma sõnavõtus ühesel seisukohal: dialoog praktiliselt puudub. Kasvatusprobleemide puhul õpib õpetaja pigem oma vigadest või otsib välja oma kooliaegsed konspektid, et õpitut meenutada. „Mulle tundub, et praktikutest kooliõpetajad ja kasvatusteadlased elavad üsna eraldi ja ei sega üksteist,“ tsiteeris Viljar Aro mõtet oma koolilehele kirjutatud artiklist. Kas on õpetajate tuppa vaja tõlki, kes raske teaduskeele selgemaks teeks või on teadlastele vaja pakkuda rohkem uurimisteemasid reaalsest koolielust, küsis Viljar Aro.

Jaan Mikk oli nõus, et dialoogi teadlaste ja praktikute vahel võiks rohkem olla. „Mis on teaduse eesmärk? Teaduse üldine eesmärk on arendada elu. Kasvatusteaduste eesmärk on arendada haridust koolis kõikides vanuseastmetes, kõikides valdkondades. Selleks tuleb probleemid leida koolist ja teadus asub neid lahendama. Jah, see on rakendusteadus. Aga kui on olemas tõsine, praktiline probleem, siis selle lahendamiseks on vaja tunda ka fundamentaalprobleeme,“ sõnas Jaan Mikk.

Samal teemal: