
Eile Tallinna Ülikoolis peetud Microsofti konverentsil keskenduti üks ühele õppele. Mis see üks ühele õppe siis õigupoolest on?
Kas see tähendab üks õpilane-üks tehnoloogiline vidin õpet, üks õpilane-üks õpetaja õpet või personaliseeritud õpet, kus kursusel võib olla korraga 100 000 õppijat, kuid kellele kõigile antakse just neile sobivaid ja jõukohaseid ülesandeid?
„Õpilaste õppimise kiirus on erinev. Kui me võimaldame neil areneda selles tempos, mis neile sobiv on, siis lõpptulemus on parem,“ rääkis Microsoft Baltikumi juht Rain Laane.
Sisu olulisus
Haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna juhataja Irene Käosaare sõnul ei peaks me rääkima pelgalt vidin-õpilane suhtest, vaid sellest, mis selle tehnoloogilise vidina abil paremaks muutub. „Oluline on, mida ta sellest vidinast saab, kuidas vidin aitab teda ja õpetajat ja kogu koolisüsteemi laiemalt. Seal peab olema sisu taga,“ märkis Käosaar ja lisas, et praegu meil on 11 ühele õpe ehk 11 õpilase kohta on meil koolis 1 arvuti.
Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu president Enn Saar mõistab üks ühele õpet individuaalõppe kontekstis. „Näiteks muusikakoolis pilliõpe on puhtalt üks ühele õpe. See õpe võtab rohkem aega ja see tähendab õppija vajadusest lähtuvat toetust, kava, teekonda.“ Ta osutas, et kui räägime tehnoloogia kasutamisest õppetöös, siis kõigepealt tuleks välja töötada metoodika ja alles siis soetada vahendid – vastupidisel juhul on metoodika väljatöötamiseks raha või ind juba otsas.
Üks-ühele õpe eeldab ka kvaliteetse e-õpivara olemasolu ning Käosaare sõnul võime aastal 2020 näha, et midagi on silmaga nähtavalt ära tehtud. Tiigrihüppe Sihtasutuse e-koolikoti projekt töötab parima lahenduse nimel ning loodetavasti saadakse Euroopa Liidu järgmisest rahastusperioodist (alates 2014) ka vajalik rahaline ressurss juurde.
Tunne oma õppijat
Tallinna Tehnikaülikooli prorektor Alar Kolk leiab, et üks ühele õppe puhul peame rääkima eelkõige CRMist (customer relationship management ehk kliendihaldussüsteem, kuhu näiteks koolide puhul kantakse õpilaste varasemad õpingud, läbitud kursused, tema hinded jne).
"Kui sa ei saa aru, millised õpilased sul on, siis kogu edasine arutlus on mõttetu. Ükski tehnoloogia ise mingit väätust ei loo. Personaalse õppe puhul saame aru, mis on õpilaste personaalne võimekus, kompetentside tase." Ta tõi näiteks Stanfordi ülikooli, kus ühel veebikursusel on tavaliselt 100 000 õppijat. Enne õppega alustamist tuleb end personaliseerida - lisada andmed, millisel tasemel oled, mida varem teinud jne. "CRMi kaudu pannakse kokku üliõpilased, kes omavahel kõige paremini sobivad. Edasi peab teadma, kuhu sa tahad seda tudengit tirida nende 3-5 aasta jooksul. Mis on selle tudengi roadmap (teekond)?" märkis Kolk.
Rain Laane, Toomas Kruusimägi ja Alar Kolk eilses vestlusringis. Foto: Merje Pors
Eesti Koolijuhtide Ühenduse juhatuse esimees Toomas Kruusimägi leiab, et ka keel peaks kajastama neid muudatusi, mis meil hariduses käsil või plaanis on. Tema sõnul ei ole auditooriumi ees enam õpetaja, vaid mentor, juhendaja. "Tuleb minna õpetamiselt õppimisele – vähem õpetamist, rohkem õppimist." Kruusimägi märkis, et me oleme praegu maha jäänud, ka meie uued koolid ei vasta 21. sajandi vajadustele ja nõudmistele. Uued koolid peaksid olema Plaza tüüpi ja toetama uusi metoodikaid ning üks ühele õpet.
Konverentsil tulid esile vastandlikud seisukohad, kuivõrd ka definitsioon, mida üks ühele õppe all mõeldakse, oli osalejate jaoks erinev. Üksmeel paistis olevat selles osas, et üks ühele õppe võimalusi tuleks laiendada.
Samal teemal:



