Monica Saki doktoritöö toob välja ühe olulise paradoksi Eesti põhikoolisüsteemis, märgib Tallinna Ülikool oma pressiteates. Et õpetajad keskenduvad peamiselt õpilaste akadeemilisele edukusele, jäävad sageli tähelepanuta õpilaste vajadused sotsiaalsuhete kujunemisel. Doktoritööst selgub, et häid suhteid koolis alahindavad nii lapsevanemad kui õpetajad ning koolirõõm on üks madalamalt hinnatud väärtustest. Kooli põhiliseks väärtuseks peetakse õppimist ja hindeid.

Doktoritöös tõdeb Sakk, et kuigi õpilaste väljalangevus üldhariduskoolist on viimaste aastate jooksul vähenenud, on koolist väljalangejaid jätkuvalt liiga palju. Üks oluline probleem sealjuures on õpetajate toetus õpilaste toimetulekuprobleemide lahendamiseks, mis pole Sakki hinnangul tulemuslik. 

Õpetaja peaks rohkem toetama
"Õpetajad ei teadvusta oma osa õpilaste toimetulekuoskuste kujundamisel koolis,“ nendib Sakk. Õpetaja tegevus koolis seostub õppimise ja õpetamisega ning sellega seonduvate probleemidega. Õpilaste toimetulekuprobleemide põhjustena tuuakse välja kodune kasvukeskkond, õpilase isiksuslikud omadused jms, kuid õpetaja vastutus õppeprotsessis osalejana ja õpilase arengu toetajana pole piisav. Ka õpetaja rolli koolikeskkonna kujundamisel ja õpilase kaasamisel kooliellu ei tähtsustata, kuigi just õpilase kaasatus kooliellu mõjutab positiivselt õpilase toimetulekut koolis.

Õpetajate arusaamad õppimisest on vastuolus uute nõudmistega õppeprotsessile, õppekava eesmärkidega ja see vastuolu peegeldub õpilaste akadeemilises ja sotsiaalses toimetulekus. Õpetajate valmisolek uuendatud õppekava põhimõtete rakendamiseks koolis pole piisav. „Kaasaegne õpetamine koolis nõuab õpetajatelt teistsugust lähenemist,“ märgib Sakk. „Olulisel kohal on õpilase ja õpetaja koostöö. Koostöö eeldab aga mõlema osapoole vastastikust respekteerimist ning võrdväärset huvi ja panust ühisesse tegevusse. Õpetaja ei ole pelgalt õppeaine, st teadmiste edastaja, vaid tal on valmisolek toetada erinevate isiksuste erinevaid vajadusi, mis nõuab õpetajatelt teistsugust ettevalmistust, avatust ja oskust uutes oludes toime tulla.“

Lahendused
Olukorra muutmiseks pakub Sakk välja järgmised lahendused.

• Õpilaste toimetulekuprobleemide ennetamiseks tuleks õpilaste üleminekul 4. klassist 5. klassi kooli poolt õpilaste akadeemilise ja sotsiaalse toimetuleku toetamiseks, õpioskuste ja harjumustest ülevaate saamiseks teha algkooli klassijuhatajate ning tulevaste aineõpetajate ja klassijuhataja vahel koostööd, mille eesmärgiks on arusaamade ja õpioskuste väljaselgitamine ning nõudmiste ühtlustamine ainesüsteemile üleminekul.
• Üleminekul algkoolist põhikooli ainesüsteemile peaks iga aineõpetaja välja selgitama õpilaste õpioskuste taseme ja õpiharjumused ning andma ülevaate oma aine õpetamisest ning vajalikest õpioskustest vastavas aines. Toimetulekuprobleemidega õpilaste puhul on soovitatav rakendada koolis mentoreid ja tugiisikuid.
• Õpetaja ja õpilase vahelist suhete parendamiseks väärtustada senisest enam põhikooli II astmes klassijuhataja rolli ja klassivälist tegevust. Õpetajate taseme- ja täiendõppe pakutavates koolitustes tuleks senisest enam teadvustada õpetaja rolli ja vastutust õpilase toimetulekuoskuste toetamisel. Ainealaste teadmiste omandamise ja täiendamise kõrval tuleks pöörata senisest enam tähelepanu õpetajate professionaalsete oskuste täiendamisele, mis annaksid õpetajatele eneskindlust ja oskusi õpilaste sotsiaalsete oskuste kujundamise toetamisel.

Doktoritöö juhendaja on Tallinna Ülikooli professor Marika Veisson. Töö on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu repositooriumis E-Ait.
Foto: Stockvault