Abiks algajale ajaveebijale


Avaldaja:Kristi Semidor25. Veebruar 2010

„Blogi? Kust SEE aeg veel võetakse? Ja ma ei taha, et kõik minu mõtteid loevad!“ Umbes nii võiks kokku võtta „vastukaja“ minu esimesele õhinale esimese blogi loomisest. Eks mina siis seletan, et pole ühti aeganõudev, mõneti teeb isegi töö kiiremaks, ja ega isiklikke mõtteid ei pea ju jagama ja… Otepää Gümnaasiumi inglise keele õpetaja Ursula Erik avastas ajaveebinduse soovist oma materjale võrgus korras hoida, hiljem sundis blogima elu ise. Nüüd võib ta kogenumana teistelegi nõu anda.

Aga alustagem algusest, kui digitiiger õpetaja Malve Zimmermanni juhendamisel meil koolis saba võngutamas käis. Mina läksin kursustele kindla plaaniga leida mingi moodus õppematerjalide võrgus korraldamiseks – meil koolis süsteeme (nt Moodle) polnud ja arvutiklass oli siis ka täitsa tavaline arvutitega klass, igaüks oma aparaadi taga. Oleks tahtnud midagi niisugust, nagu ülikoolide õppeinfo süsteem – et saaks tunni materjali või viited üles riputada (ja kuidagi hõlpsalt, sest ega ma eriti osav ka polnud). E-kool seda ju ei võimalda ja on minu jaoks ausalt öeldes ka närvesöövalt aeglane oma andmete laadimise ja mitmele poole klõpsimisega.

Nii tuligi mõte, et kursustel kohustuslikku blogiproovi saaks õpiblogina teha – paned ülesande kirja, lähed õpilastega arvutiklassi, veeb lahti ja läks. Tagasisidet ka natuke – kommentaaridesse võis õpilane kirjutada oma või veebinime all.

Ja siis juhtus nii, et tohtrid käskisid vähemalt kuuks aja maha võtta. Praktiliselt poolteist kuud enne riigieksamit! Kuidas õpilastega sidet pidada? Siis tegingi esimese kinnise klassiblogi, kuhu „kutsusin“ õpilased autoritena, nii et nad said ise töid postitada. Põhipostitused parandasin-toimetasin (õpilastele oli öeldud, et salvestagu oma algvariant iseendale ka) ja lisasin lühikese keelelise ja sisulise kommentaari kogu klassile mõeldes. Kõik teised olid palutud sõbraliku kriitika vaimus kommentaaridega arvamust avaldama. Kui oleks vaja olnud, saanuks mitte nii väga sõbralikke repliike kustutada ka. Küll aga oli vaja paar ülesannet hindeliseks teha, sest päris kõik õpilased ülemäära usinad veebijad ei olnud.

Mida ma õppisin?
• Kui on plaan töid hinnata, on parem õpilastel endil postitada lasta (http://blogspot.com võimaldab „autoreid kutsuda“ – sellega saab õpilane oma töö lisada, aga mitte teiste oma muuta). Lihtsalt kommentaare ei saa toimetada ja kui neid on palju, läheb pilt silmale koormavaks.
• Tekib lisaväärtust – nt kui keegi midagi küsimusena postitab ja klassikaaslased vastavad või kui keegi midagi huvitavat teistega jagab.
• Klassis on alati keegi, kes IT-asjanduses rohkem kodus ja oskab aidata, kui tehniline probleem tekib (nt piltide või video lisamine, tabeli vormistamine vms). Eriti tore, kui õpilane keeles nii tugev ei ole ja sealtkaudu tunnustust saab.
• Enne eksamit on blogi väga otstarbekas – õppimise käigus tekib küsimusi, millele saan/saame konsultatsioonide vahel vastata ja lisaks linke pakkuda.
• Võiks arvata, et õpilased on Google'ist materjalide leidmisel väga osavad – päris nii see ei ole. Ka gümnaasiumiõpilastele tuleb meenutada, et harjutusi leiab, kui nt tippida „passive exercises“ ja arendavaid harjutusi, kui teemale lisada „interactive“ või „simulation“ (nt „climate interactive“).
• Kinnise (s.t sisselogimisega) blogi formaat võimaldab kodutöid nõuda. N-ö avaldatud töö on hoopis midagi muud kui niisama kodutöö, ütlevad õpilased.
• Blogi pealkirja peaks läbi laskma Google teksti- ja pildiotsingust. Oma blogile tahtsin lihtsat nime, et õpilane selle ka otsingumootoritest leiaks. Alustasin „linkspace“'ist ja lõpuks jäi „lingiti“, sest sellele midagi ebaõpilaslikku juurde ei pookunud.
• Mida rahulikum formaat, seda algajasõbralikum.
• Asendustundideks asendamatu – kui arvutiklassi kasutada saab – paned lingid ja ülesanded üles, asendajal vaid õpilaste valvamise vaev.

Minu blogi: http://www.lingiti.blogspot.com 

Ursula Erik, Otepää Gümnaasiumi inglise keele õpetaja  
Koolielu
Lisatud 25. veebruaril 2010