Nagu kõik teame, on ilusasti küsimisele raske eitavalt vastata (eriti kui küsijaks on naisterahvas). Nii leidsingi end varsti kümnekonna piinlikult korrektselt käituva õpetaja ees, sihitud kaamerast ja prožektorist. Viimane kiirgas minu peale rohkem valgust ja soojust kui meie kasinalt ventileeritud arvutiklassis vajaks ka kõige aeglasema vereringega vedelvorst.  

Nii juhtuski, et ajatelgedest ja nende tegemisest sai n-ö minu teema. Korra oli veel võimalus neid tutvustada selle õppeaasta sügisvaheajal toimunud hariduskonverentsil „Õppijalt õppijale”, olen mitut oma kooli kolleegi õpetanud ja loomulikult on mul nüüdseks hinnatud kümneid õpilaste tehtud ajatelgi.

Olgu vahemärkusena öeldud, et minu suhtumine infotehnoloogia kasutamisse õpetamisprotsessis on kahetine. Ühelt poolt on selle kasutamine kindlasti kasulik/vajalik, sest kool ja haridus peavad ajaga kaasas käima. Teisalt ei tohiks see (vähemalt minu aine puhul) muutuda domineerivaks. Pean siinkohal silmas, et ajalugu ja ühiskonnaõpetus on jutustavad ained ning väga infomahukad. Õpilane võib kergesti eksida inforägastikku, kõik materjalid ei ole usaldusväärsed jne.

Ajateljed ühiskonnaõpetuse tunnis
Ajatelgi olen lasknud teha 12. klassidel ühiskonnaõpetuse tunnis. Alustan õppeaastat ühiskonnaarengu lühiülevaatega läbi aegade. Suurem tähelepanu on perioodil tööstusühiskonnast tänapäevani. Aega on loomulikult vähe ja mõne tunniga jõuab nii pikka perioodi vaid väga põgusalt käsitleda. Seetõttu olengi leppinud sellega, et annan neile tunnis raamid ja nad ise uurivad mõnda konkreetsemat perioodi rohkem – otsivad infot, pilte ja videoklippe (kõike neid saab ajateljele kanda).
Tavaliselt olen õpilastel lasknud uurimiseks valida kolme perioodi vahel: kas industriaal-, postindustriaal- või infoühiskond. Arvangi, et ajatelgede tegemine aitab täiendada auditoorses tunnis õpitut, korrata või õppida iseseisvalt konkreetset teemat. Plussiks loen ka vaheldust – saab välja tavapärasest klassikeskkonnast, rutiinist.

Ajatelg, mille tegin õpilastele näidiseks (tuleb muidugi tunnistada, et läksin natuke hoogu): http://www.dipity.com/ottvali
Erinevaid keskkondi, kus luua ajatelgi, on internetis palju. Piisab ainult, kui Google’i otsingusse sisestada „create a timeline” ja saad kümneid erinevaid variante. Olen ka mõningatega põgusalt tutvunud, kuid siiski eelistan kasutada Dipity keskkonda: http://www.dipity.com. Põhjus – tundub kõige loogilisem ja võimalusterohkem (nagu juba mainitud saab lisaks tekstile saab lisada videoklippe ja pilte).

Mõned minu õpilaste tööd:
http://www.dipity.com/birgitorav/personal
http://www.dipity.com/MJoosep/personal
http://www.dipity.com/smarell/personal/list
Juhin tähelepanu, et viimane töö ei ole ajatelje, vaid nimekirja kujul. Nii on lihtsam, kui vaja hinnata õpilase tööd, sest kogu töö on korraga näha. Mis kujul soovid tööd vaadata, saab ise valida.

Kui Dipity keskkonnas orienteerumisega raskusi tekib, siis siit võib saada mõned näpunäited: http://arhiiv.koolielu.ee/pages.php/03330114?txtid=8150 (eespool mainitud ülesvõte minust ajatelgi õpetamas).

Lõpetuseks – ajateljed on kindlasti huvitav ja vaheldustpakkuv õppevahend. Ilmselt eelkõige humanitaarainete õpetajatele, kuid võimalik, et ka reaalainete esindajad leiaks sellele rakenduse.

Nagu alati, on kõik maailmas mitmetahuline. Lisaks uutele võimalustele õpetamistöös, on ühe teema põhjalikum valdamine andnud huvitavaid kogemusi ja tõepoolest, ka paberit, mida igal õpetajal läheb mingil hetkel vaja.

Ott Väli, Gustav Adolfi Gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja
Koolielu
Lisatud 8. märtsil 2010