Kes meist ei armastaks maju! Armastaks? Niimoodi vist ikka öelda ei passi – kõlab kentsakalt. Oma kodu võib ehk armastada ja selle vahetumasse ümbrusse kiinduda, aga enamikku majadest viib meid küll üksnes teadvustatud vajadus teenida leiba, osta leiba või reisides leiba luusse lasta. Kui just küsida ja pärida, eks mõni maja meeldib inimesele rohkem, mõni vähem. Aga maja – "maja kui selline" – kui materiaalse maailma alajaotus, kui üks kategooria objekte tehiskeskkonnas – sellesse suhtub enamik Eesti elanikkonnast küll üsna külma kõhuga, võin pea anda. Tõsi, kirumisest "jälle on nad siia ühe koleda maja ehitanud" on saanud vähemasti haritlaste seas peaaegu et rahvuslik spordiala. Ent see kõik kuulub ikkagi kriitika ja sõnaseadmise valdkonda – niisugust vahetut, ehtsat, betooni embavat, vorme valitsevat ja arhitektoone dirigeerivat tunnet saab kogeda küll ainult arhitekt. Kui tavaliselt saame sellest hoone, ehitise, maja kui tsivilisatsiooni ürgsümboli, eksistentsiaalse peavarju müsteeriumist osa nendesamade hoonete kaudu, mis meie ümber kerkivad, siis Piret Looveer interpreteerib majade hingeelu lisaks veel maalimise kaudu. Niiviisi vahendab ta meile, mittearhitektidele ka teatavat erilist erialast kogemust, mida meie ei saaks isegi suure vaimupingutusega esile kutsuda.

Ja see on seda kiiduväärsem seetõttu, et kõigist tema piltidest on tõepoolest näha ja tunda, kuidas ta maju armastab. Isegi igavad ja ilutud tüüpsed paneelmajad suudab ta panna lillebuketina särama – ja lasta päikest paista hallidele tänavatele nende vahel. Tundeid, emotsionaalset ekspressiivsust on neis piltides küll ja veel. Samas pole Looveer sugugi lihtsameelne linnaimetleja – ehkki tema vormikeel on lihtsakoeline ja kohati ka päris naivistlik. Vaatenurgad ja sisulised seisukohavõtud, mida toetavad ka mõnusalt loetavad selgitused, kuuluvad aga selgesti küpsele arhitektuuriasjatundjale. Ja kahtlemata ka optimistlikule ja heasüdamlikule inimesele. Ei lähe tema närvi murest, et Eesti maastikud on ehk päris ära rikutud, nässu keeratud koledatest majadest, mida tuleb aina juurde. Ilu on vaataja silmades – ja leebe huumor paneb need silmad särama ja toob vaat et pisaragi silmanurka.  

Piret Looveer (s. 1975) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia 2002. aastal arhitektuuri erialal. Elanud-õppinud-töötanud Tartus, Tallinnas ja Milanos, viimased 7 aastat on kodulinnaks Pärnu. Erialast tööd teeb arhitektina kohaliku linnavalitsuse planeerimisosakonnas, lisaks tegutseb maaliõpetajana Pärnu Kunstikoolis. Viimastel aastatel jäädvustab innukalt nii linna- kui loodusmaastikke, eriti aga neisse kätketud eesti elamuid. 

Näitus jääb aadressil http://www.kunstikeskus.ee avatuks 30. aprillini 2010. 

24h galerii on osa portaalist http://kunstikeskus.ee, mille eesmärgiks on luua ligipääs kvaliteetsele kunstile üle Eesti – ka Kihnu, Kanepi ja Kiviõli inimestele – ning seda 24 tundi ööpäevas.

Vano Allsalu, http://kunstikeskus.ee toimetaja
Lisatud 8. märtsil 2010