Tööõpetust tuleb hinnata /-/ kõigepealt tema kasvatuslike mõjude järgi. Ta harib ja teritab lapse meeli, arendab ilutunnet ja maitset. Tööõpetuse kõlblas mõju tuleneb harjumusest korra ja puhtusega. Harjumus kasulikule tegevusele loob väärtuslikku tunnet – töörõõmu. Ka ühistunne ja valmisolek aidata teist leiavad vastuvõtlikku pinda tööõpetuses. Lõpuks äratab tööõpetus tööväärtuse ja töötegija hindamist ühiskonna elus. Nende kasvatuslikkude tööõpetuse väärtuste kõrval ei või unustada ka tähenduslikku, praktilist väärtust, mida annavad oskused.
                                                                                                    Johannes Käis

Motona esitatud tööõpetusaine olulisuse põhjenduse, mis aktuaalne kaasajalgi, on Johannes Käis sõnastanud eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel. Selleks ajaks oli tööõpetus üldarendava õppeainena jõudnud kooli õppeplaanis olla ümmarguselt viiskümmend aastat. Käelist tegevust kui isiksuse arengu olulist komponenti on Eesti hariduselus tähtsustatud aga juba paar sajandit. Esimesed teadaolevad andmed käsitöö õpetamisest Eesti rahvakoolis ulatuvad aastasse 1804.

Tollest perioodist tänaseni on tööõpetus väikeste eranditega olnud Eesti koolis õpetatavaks õppeaineks, olles oma sisu ja eesmärkide kujunemisel mõjutatud pedagoogiliste teooriate erinevatest vooludest ning ka naabermaade vastava aine õpetussüsteemide vormist ja sisust.  Peale eelnimetatu on tööõpetuse sisu ja eesmärgid muutunud koos ühiskonnas toimuvate arengutega. Eesti ajalugu on näidanud, et tööõpetuses peegelduvad kõige otsesemalt ühiskonnas toimuv areng ning ootused haridusele. Olenevalt ühiskonnas valitsevatest meeleoludest ning majanduslikust olukorrast on aine vajalikkuse mõistmine ning populaarsus kulgenud tõusude ja mõõnadega. Samas on iga läbitud etapp kujundanud aine edasist arengut.

Kaasaeg nõuab loovaid ning iseseisvalt mõtlevaid inimesi
Üks tänapäeva kooli ees seisvatest ülesannetest on õpilase üldise aktiivse eluhoiaku kujundamine: kaasaeg nõuab loovaid ning iseseisvalt mõtlevaid inimesi. Rõhutamist leiab seisukoht, et kool peaks noortele andma ellu kaasa ajakohase teadmistepagasi ning hoolitsema nende loovuse arendamise eest. Mida varem harjutatakse last ise otsuseid tegema, seda kergemad  on talle edaspidises elus iseseisvat otsust nõudvate situatsioonide lahendamised ja seda kindlam on ta oma tegudes ja valikutes.

Eesti koolis õpetatav tööõpetus on mõnes mõttes rariteetne. Sarnaseid jooni õpetuses võime leida vast Skandinaavia maade ainekavadest. Kui mujal maailmas on õpetus taandunud põhiliselt toote kujundamisele ja tööprotsessi planeerimisele, siis meil pööratakse tähelepanu ka oskuste ja vilumuste arendamisele, mis peaksid olema aluseks tehnoloogilise kompetentsuse kujunemisel. Ainel on oma kindel koht õpilase üldises arengus ning eluks ette- valmistamisel. Tuleb vaid leida õiged õppemeetodid, -viisid ning õpilast motiveeriv praktiline väljund.

Võrreldes 19. sajandiga on tööõpetuse aine sisu ja eesmärgid muutunud. Kõigepealt ei tohiks unustada, et käsitööd iseloomustav loov käeline tegevus on üheks määravamaks komponendiks inimese füsioloogilises ja vaimses arengus, mida märkis juba ka J. Käis. Teiseks toimub praktilise tegevuse kaudu igapäevaeluks vajalike baasoskuste ja vilumuste omandamine, aga need ei ole enam kõik täpselt need oskused, mis sajand tagasi. Tähtis on ka töö kui inimesele eriomase tegevuse teadvustamine ja tähtsustamine. Ühelt poolt on loovuse, innovaatilisuse ja mõtestatud tegevuse rõhutamine tööõpetuses ääretult oluline, ent tehnoloogilise kirjaoskuse omandamine on aga kaasajast tulenev vajadus.
 
Käsitöö ning tööõpetusega sarnaselt on muutunud kodunduse sisu kaasaegsemaks
Õpetamisel ei tohi ära unustada, et suur roll tööprotsessis on ideel ja sellel, kuidas seda tooteks kõige efektiivsemal moel kujundada. Tunnis valmiva eseme esteetilisele küljele on lisandunud ja muutub järjest olulisemaks valmistatava toote sisemiste tehnoloogiliste protsesside mõistmine. Käsitsi tehtava töö kõrvale on astunud hoogsal sammul masintöötlemine, viimasele lisandunud elektroonilised tööpingid, mis on jõudnud ka kooli õppetöökodadesse, samuti elektroonilised õmblus-tikkimismasinad. Käsitöö ning tööõpetusega sarnaselt on muutunud kodunduse sisu kaasaegsemaks ja väljunud ammu toiduvalmistamise tunni piiridest, milleks seda tavaarusaamas on harjutud pidama. Õpilastel tuleb mõista, mis toimub toiduainete töötlemise käigus, mis vahe on erinevatel toiduainete töötlemise viisidel, kuidas need mõjutavad toidu toiteväärtust jne.

Käsitööd on alati väärtustatud, isegi nii palju, et käsitsi valmistatud esemeid on ligi saja aasta jooksul kogutud eri muuseumidesse. Inimeste poolt toodetud materiaalne kultuur on olnud enne industrialiseerimist käsitsi toodetud töö ehk käsitöö. Masinad ja masstoodang ei ole hävitanud selle tööliigi tegelikku väärtust tänapäevalgi. Samas on käsitöövilumuste omandamine pikaajaline protsess, mida üldhariduskool meie hariduselus ei paku. Meie eesmärk ei ole tööõpetustunnis välja õpetada käsitöömeistreid, pealegi erinevad tööõpetuse õpetajale esitatavad kompetentsinõuded olulisel määral käsitöömeistri omadest.

Kurvem pool õpetuses ja selle mõistmises ongi see, et tööõpetust seostatakse veel tänapäevalgi, kahjuks küll, vaid kitsalt pragmaatiliste oskuste ja vilumuste omandamisega ning soolise diskrimineerimisega. Seda nii üldsuse kui ka pedagoogide poolt. Alles hiljuti võis ühe päevalehe veergudelt lugeda sotsiaalteadlase arvamust tööõpetuse kohta, kus ta väitis, et siiani koovad vanaemad õhtuti tüdrukutele käsitöötunniks sokke ja tüdrukud ei saa enne käsitöötundi valida, kas töötada puutöökojas või käsitöö rühmas. Millele küll selline väide tugineb, millistele uurimustele? Kas artikli autor on lugenud läbi üldhariduskooli ainekava, et selliseid väiteid tõe pähe välja pakkuda? Ja kui niisugune arvamus tugineb vaid isiklikule kurvale kogemusele, siis ei tohiks seda üldistuse või reeglina välja pakkuda. Teisalt – ka üksikud sellised koolijuhtumid annavad märku sellest, et õpetaja(te)l on aeg oma mõttemaailma ja meetodeid muuta, lähtuda kaasaegsust ja mitmekesisust pakkuvatest ainekavadest, sest oleks kurb, kui loovust ja innovaatilisust kandvat õppeainet tagurlikkuse etaloniks kujundada püütakse.

Ene Lind, PhD
Tallinna Ülikooli tööõpetuse osakonna juhataja
Helsingi Ülikooli käsitöö pedagoogika dotsent
Lisatud 29. märtsil 2010