Intellektuaalne saab kunstis olla väga mitmel moel – nagu eluski. Pole siin ühtset retsepti ega kohustuslikku mõõdupuud. Urmas Viik on intellektuaalne talle üsnagi ainuomasel viisil, mis on eesti kunsti üldpildis üha selgemini määratlenud talle kuuluva koha – kui Viigi aia, kui tõmmata otsekoheselt sirge paralleel kunstnikku inspireerinud Jorge Luis Borgese teose "Hargnevate teede aed" (1941, eesti keeles 1972) juurde. Jah, mis asja õigupoolest ajab siis Urmas Viik oma valdustes? On ta nagu mõisnik, kes käib aeg-ajalt jalutuskepiga roosipuhmaid sasides oma iluaeda üle vaatamas, neid rohides roosiokkaga sõrmest vere välja torganud orjalaps või hoopis uudishimulik teadur, kes kirjeldab nähtut päevinäinud bloknoodis, mille vahel kasutab järjehoidjana vanu perekonnapilte?

Kahtlemata on Viigil kui kunstnikul akadeemilisi kalduvusi – tema professoritöö võib siinjuures vast õli tulle valada. Sest, pangem tähele, talle ei meeldi mitte ainult uurida ja arutleda, vaid ka selgitada, kohati ehk lausa manitseda ja õpetada – mis ikkagi on põhimõtteline hoiak isegi siis, kui kõne all olev lammutub ennem küsimusteks kui valmis vastusteks. Samuti ütleksin, et temas on ühes isikus nii peremeest kui praktiseerivat aednikku – ta on mees, kes toimetab oma valdustes kindla käega ega jää kõrvaltvaatajaks ja kiibitsejaks. Kui vaja, kastab, kui vaja, lõikab tagasi – aga võib lahke väetamise järel vaese taime ka juuripidi välja kiskuda. Ja teeb vahel ka senitundmata hookuspookust, ristates ja pookides kokku eripalgelisi asju, mis esmapilgul üksteisele päris võõrad on. Omajuurset ja võõrapärast, ürgtungidest kantut ja moepärast edevat. Ja mulle tundub, et klassikalised muinasjutud on talle lähedased ehk palju sügavamal moel kui üksnes narratiiviallikana – Viik käitub paljuski iseteadva muinasjutuvestjana, kes isalikult ja loomupärase üleolekuga, ent siiski mitte ilma headuseta oma tegelastega ümber käib.

Kui sageli tuuakse kaasaegsemat kunsti iseloomustades esile asjaolu, et see esitab pigem küsimusi kui annab vastuseid, siis Viik minu arvates ei püstita küsimusi ega paku ka vastuseid – tema annab lugusid. Lugusid, mis võivad, aga ei pruugi tekitada küsimusi või vastata mingitele küsimustele. Ning ehkki see võib autori avada mõnevõrra kaitsetumana kriitikale (küsija suu peale ei lööda, aga jutustajat võib küll trahvida), on see – olles Viigi puhul olemuslikult seotud veel traditsiooniliselt mõistetud kunsti oskamisega – mõneski mõttes irriteerivam ja vaatajale-lugejale ka huvitavam.

Viimasel viiel aastal on Urmas Viik vabagraafika kõrval olnud aktiivselt tegev ka raamatukujunduse ning illustratsiooni valdkonnas – asjaolu, mis on ilmsesti ka käesolevat näitust mõjutanud. Alljärgnev on õigupoolest üks osa – peatatud hetk või staadium – pikemast projektist, või isegi pigem paralleelsete protsesside kimbust, mis on ennast ilmutanud juba nii näituseruumides kui paberile trükituna. Nüüd siis vahemäng veebis.

Urmas Viik (s. 1961) on tuntumaid Eesti graafikuid - ja kindlasti üks kõige jõulisem. Lõpetanud kunstiakadeemia 1991, EKA professor aastast 2005. Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Vabagraafikute Ühenduse liige. Pälvinud Kristjan Raua nimelise ja mitmeid teisi preemiaid ning esinenud paljudel näitustel nii Eestis kui raja taga. Kujundanud ja illustreerinud, sealhulgas lasteraamatuid. Esmalt tuntuks saanud arhailis-robustsete uusmütoloogiliste figuuridega oma suurtel graafilistel lehtedel, on Viik hiljem sisenenud installatsiooni-ilma ning näib nüüd liikuvat eelkõige uurimuslik-iroonilisi radu.

Näitus jääb aadressil http://www.kunstikeskus.ee avatuks 31. maini 2010.

24h galerii on osa portaalist http://kunstikeskus.ee, mille eesmärgiks on luua ligipääs kvaliteetsele kunstile üle Eesti – ka Kihnu, Kanepi ja Kiviõli inimestele – ning seda 24 tundi ööpäevas.

Vano Allsalu
Lisatud 31. märtsil 2010