Tänapäeval on programmeerijate suurimaks väljakutseks ilmselt enese ametialane arendamine. Progemist õppides on uute vahendite ja tehnoloogiate õppimiseks piisavalt aega, kuid reaalset tööd alustades pole enam uue õppimiseks mahti. Valdkond muutub kiiresti ning professionaalsel programmeerijal jääb 40-tunnise töönädala juures väga vähe aega uute keelte ja tehnoloogiate katsetamiseks. Seetõttu ongi progemine peamiselt noorte mängumaa.

Kujutlege end progejana tööle suures stabiilses ettevõttes. Kui mõni mahukam projekt valmib paari aasta vältel ning samal ajal ametialast täiendust ei toimu, on projekti lõppedes sinu oskused vananenud. Selles olukorras palju valikuid pole. Võib leida sarnase töö, mis ei paku ilmselt enam nii palju väljakutseid; võib võtta palgata õppepausi, et kaotatud aeg oskustes tasa teha või valida mõni mitte-tehniline administratiivne töö.

Haldusvaldkonna kasuks otsustades süveneb mahajäämus veelgi. Vilumus kaob kiiresti ja mõne aja pärast puudub sellistel inimestel enesekindlus mängu tagasi astumiseks. Tundub, et kiputakse unustama, kui head nad koodi kirjutades olid. Selline taandumine keerukate tehnoloogiaküsimuste lahendamise ees on oskuste raiskamine, mida annaks vältida, seades õppimise oma töö oluliseks osaks.

Sedalaadi probleemile on mõned lahendused:

• Oma teadmiste ja oskuste arendamine tuleb teha organisatsiooni kultuuri osaks. Üksteiselt õppimine ja õpetamine tuleb seada laiemaks eesmärgiks.
• Tööle tuleb võtta inimesi, kes on head probleemilahendajad ja nende sisseelamine ning tööks vajalike oskuste ja teadmiste omandamine peab olema ettevõtte poolt soodustatud.

Koolis aitab õpilasi range struktuur. Koolijärgselt on see aga enamuse jaoks kadunud. Motiveeritud õppijad võivad uute suundadega kursis olemiseks küll lugeda erialast kirjandust ja blogisid, aga isegi siis on oht maha jääda. Eriti keeruliseks muutub valdkonna arengutega kursis püsimine siis, kui inimene loob omale pere, sünnivad lapsed, soetatakse kodu ja tekivad muud kohustused. 

Parim viis enda erialaseks harimiseks on kolleegidega moodustatud õppegrupid, mis arvatakse tööaja sisse. Hästi toimib ka ettevõtte poolt tasustatud tööaeg enese koolitamiseks, erialase kirjanduse klubid, kokkusaamised ja inspireerivad vestlused oma ala inimestega või garage48 tüüpi häkkimismaratonid. Seal innustavad kolleegid teineteist värskena hoidma. Igaüks peaks püüdma väikeste ja mitte väga kaalukate projektide puhul kasutada mingit uut (vähemalt enda jaoks uut) tehnoloogiat. Samuti peaks sedalaadi projektide puhul töötama selliste meeskonnaliikmetega, kellega igapäevaselt koostööd ei tehta.

Kolleegidest peaksid saama õpetajad ning ettevõtted peaksid tarkvaraarendajate õpetamist, õppimist ja eksperimenteerimist toetama. Õppetöö peaks olema asutusesisene asi. Teistpidi on see ka hea meeskonnatöö näitaja - kui inimene ei suuda teistelt õppida, ega muuda ka teisi oma ümber paremaks, ei ole ta meeskonnaliikmena piisavalt panustav.

Teine võimalus on võtta värbamisel tööle oma ala eksperte, kes oskavad hästi probleeme lahendada ning saavad end vajalike oskustega kurssi viia töökohal. See sobib eriti hästi ettevõttele, kus õpikultuuri au sees hoitakse. Kindlasti on tööturul palju keskastme juhte, kes olid kunagi väga head tarkvara arendajad ja sooviksid progemise juurde tagasi pöörduda - see oleks nende võimalus pingevabalt eriala juurde tagasi sulanduda.

Hoides ametialast arendust pidevalt päevakavas, ei kao ka oskused ja õppimisvõime. Uus tehnoloogia ei ole tegelikult keeruline. Kui sa olid varem oma töös väga hea, oled sa seda ka uutes projektides. Sama kehtib ka õpetajate puhul ning ideaalis on ka kool üks oluline iseõppiv organisatsioon. 

Refereeritud: Teaching, learning, and loving software development, foto: Flickr (kasutaja: Lower Columbia College)