Tiiu Roiser-Chorowiec on kogu oma elu elanud Kanadas, kuid vastab meie suureks rõõmuks kõikidele küsimustele eesti keeles. Tema vanemad tulid 65 aastat tagasi sõja eest Kanadasse laevaga Walnut. Tiiu Roiser ise sündis juba Kanadas, kus ta on pidanud ka õpetajaametit.

Kuidas Te jõudsite õpilastele suunatud pildilehe (http://freetiiupix.cwahi.net/) loomiseni?
Ma kukkusin hobuse seljast ja vigastasin oma kaela. Kaks aastat pärast seda oli mul suurem operatsioon, mille käigus eemaldati kaks kaelalüli ja nüüd hoiavad minu pead üleval kruvid ja traadid. Saan kõigega enam-vähem hakkama, aga igapäevane valu ei võimaldanud enam töölkäimist. Olen rõõmus, sest saan käia, käed liiguvad ja elu läheb edasi.

Aga mul hakkas igav. Ma ei tahtnud niisama käed rüpes istuda ja tulin mõttele jagada oma pilte nendega, kellel võiks neist abi olla. Töötan arvuti taga siis, kui tervis lubab ja teen nii palju kui võimalik. Mul on veel tegelikult väga palju pilte, mida ma aeg-ajalt veebi üles laen. Kavatsen ka esitlusi juurde luua. Varsti on valmimas näiteks puude kasvatamise ja korrashoiu teemaline esitlus. Hetkel olen ringi tegemas metslillede lehte, siis võtan ette põõsad ja viimaks puud. Just hiljuti tegin palju uusi pilte toidu kasvatamisest, mis lisanduvad põllumajanduse kategooriasse.

Kuidas ja millal olete jõudnud teha nii palju pilte?  
Piltide tegemise huvi algas Euroopa reisiga. Ema ei saanud kaasa tulla ja ma tegin pilte talle näitamiseks. Käisime Inglismaal, Itaalias, Austrias, Saksamaal jm. Kui olin paadis keset Veneetsiat, mõtlesin, et kus ma nüüd õieti olen. Need elamused olid nii fantastilised ja tegin muudkui kõigest pilte teadmisega, et saan hiljem kõike nähtut emale näidata. Nüüdseks on pilte kogunenud väga palju. Kahjuks on ema nägemine jäänud nüüd nii viletsaks ja tema neid kõiki enam ei näegi. Ta saab oktoobris 90-aastaseks.

Mis õpetajana Te töötasite?
Kui lõpetasin ülikooli, oli kooliõpetajate kohti vähe. Olen halduskorralduse kraadiga, mis tähendab, et õpetasin raamatupidamist, arvutikasutust, administraatori tööd jne. Siis sain aga tööpakkumise advokaadibüroost. Palk oli kõrgem kui kooliõpetajal, niisiis võtsin koha vastu. Õhtuti pärast tööd advokaadibüroos õpetasin mitu aastat arvutikasutamist, sealhulgas ka kiirkirja, mis 20 aasta eest oli veel vajalik. Advokaadid olid palju kontorist ära ja dikteerisid telefoni teel kirju.

Mitmeid aastaid õpetasin Toronto Peetri kirikus pühapäevakoolis ja olin viimasel ajal juhataja. Eriti meeldis mulle näidendeid kirjutada, nendest on mul palju ilusaid mälestusi. Näiteks tähistasime lastega jõulupakkide saamist erinevaid maailma rahvaste jõulukombeid tutvustades. Kirjutasin ka, kuidas Jeesuse tulek praeguses moodsas ajas oleks televisioonis vastu võetud.

Kuidas kirjeldaksite Kanada haridussüsteemi?
Olen õpetanud Kanada keskoolides 13-18-aastaseid ning täiskasvanuid.  

Koolid on kõikidele tasuta. 5-aastaselt lähevad lapsed lasteaia eelkooli rühma. Põhikool on meil 1.-8. klassini, keskkool on 9.-12. klassini. Mõned lähevad edasi kas ülikooli või kolledžisse, seal õppimise eest tuleb omal maksta. Kanadas on palju õpetajaid, kes õpetavad inglise keelt teise keelena, sest koolidesse tuleb pidevalt lapsi, kes ei räägi inglise keelt. Kuna Kanada on ametlikult kakskeelne (inglise ja prantsuse), siis vajatakse ka palju prantsuse keele õpetajaid. Mõned koolid õpetavad kahes keeles.

Kanadas on palju erinevatest rahvustest inimesi. Kanadat kutsutakse "melting pot" (ing k sulatuskatel)- kõik rahvused tulevad siia kokku. Kõik saavad hästi läbi ja me austame üksteise erinevusi. Õpetajad proovivad kasutada oma töös näiteid, nimesid ja pilte, mis hõlmavad kõiki rahvuseid. Kuna koolides on koos nii palju erinevaid rahvuseid, ei ole siin enam "jõulupuud", vaid "talvepuu"; ei laulda jõululaule, vaid lauldakse lumememmedest (“Frosty the Snowman” jne). Vanasti algas iga koolipäev austusavaldusega Inglise kuningannale ja loeti Meie Isa Palvet. Nüüd lauldakse “Oh, Canada”.

Maksumaksjana saame suunata koolimaksud kas tavalisele või katoliku koolile. Viimases õpetatakse Jumalasõna ning kõik õpetajad peavad olema katoliiklased. Ka juudid tahavad hakata oma koole looma ja sellele maksutoetust saama. Küllap varsti ka moslemid ning teised.

Kui heaks Te Kanada koolisüsteemi peate?
Siinsed koolid tahavad toetada eneseaustust ja -väärikust, minu meelest minnakse sellega vahel liiale. Koolisüsteem "ei soovita" last istuma jätta. Kui laps leiab, et eksam talle ei sobi, peab õpetaja uue kirjutama. Näiteks soovitatakse koolides, et kodutöö või projekti valmimiseks ei määrata tähtaega, kuna see võib tekitada lapsele raskusi. Nii et kui miski peaks olema tehtud homseks, siis tegelikult “esita, millal tahad”. Minu arvates ei valmista see aga lapsi ette reaalses maailmas elama, sest ega töövõtja lepi sellega, et “täna ma ei soovi tööd teha, teen hoopis homme”.

Ajad on palju muutunud ja pean tunnistama, et mulle ei meeldi siinne koolisüsteem. Ma olen harjunud, et õpetajaid austatakse, aga siin kehtib niisugune “sõbralikkus” ja mitteformaalne suhe. Võtame näiteks sellise lihtsa asja nagu õpetajate riietumine. Paarkümend aastat tagasi riietus õpetaja ametlikult - ülikond või pluus ja seelik. Tänapäeval ei pane aga Kanada ametnikud eriti üldse tööriietusele rõhku, riides käiakse suhteliselt lohakalt. Kooliõpetajad peaksid olema minu meelest eeskujulikult riides, sest see õpetab ka lastele head eeskuju. Minu jaoks oli näiteks kummastav näha koolijuhti (naisterahvas) mustades viigipükstes ja valges maikas, mille alt kumas läbi rinnahoidja. Ta oli tüse naine, nii et kõik riided olid kitsad. Mina ei käiks nõnda mitte kuskil, aga paljude jaoks on see tavaline. Euroopast Kanadasse tulnud inimesed riietuvad paremini. Võib-olla vaatan asjale vanamoodsalt? Vahel küll saadetakse noori, eriti tüdrukuid, koju, sest kõht on paljas või seelik liiga lühikene, aga seda juhtub harva.

Erakoolid on siin eriti populaarsed, aga ka kallid ja sinna saavad oma lapsi saata ainult rikkad. Aastamaks on 7000 kuni 15 000 dollarit aastas, lisaks tuleb maksta kooli riietuse eest. Erakoolides on reeglid rangemad. Õpetajad riietuvad hästi, austus nende vastu on kõrgem, õpetamise tase on parem jne.  

Teie ise sündisite juba Torontos?
Minu vanemad saabusid Walnutiga detsembris 1948. Mina sündisin augustis 1960 ja minu õde kevadel 1964.  

Te olete hoidnud oma vanemate ja nende saatusekaaslaste teekonna mälestust ja teinud sellest väga kena filmi. Kuidas see mõte sündis ja tänu kellele see teoks sai?
Walnuti veebilehe idee tuli viimasel 60. aastapäeva kokkutulekul. Lynda Männik, kelle isa tuli Walnutiga, tegi oma doktoritööd, millega seoses intervjueeris minu ema. Juubelikokkutulekul arutati, et peaks olema koht, kus saaks Walnuti mälestusi koos hoida. Seepeale tuli mul mõte teha veebileht, kus kõik Walnutiga seotud perekonnad saaksid oma ajalugu lugeda. Niisiis algas informatsiooni kogumine, mida toetasid kõik laevaga tulnud. Mulle anti pilte, kirjeldusi, ajalehe artikleid jne. Kirjutasin mitmele ajalehele, et saada nende artiklite kasutamise luba, kõik vastused olid positiivsed. 

Filmi idee tekkis pärast Eesti Invaliide Toetava Naisringi mälestusfilmi tegemist. Ma ei ole professionaal, aga korjasin kokku pildid ja informatsiooni ning andsin väikese kaamera ja tasuta arvutiprogrammi abil oma parima.

Kas ka praegu on Torontos kokkuhoidev eestlastest kogukond?
Torontos on Kanada kõige suurem eestlaste kogukond. Meil on siin mitu eesti kirikut, Toronto eesti lasteaed ja täienduskool, etnograafia ring, keskarhiiv, kunstide keskus, vabadusvõitlejate liit, Eesti Pensionäride Klubi, mitu laulukoori, Eesti Selts, Eesti Pank, Toronto Eesti Maja, vanadekodu Ehatare, skaudid, kaks laste suvekodu, Metsaülikool, soomepoiste klubi. Igal Eesti maakonnal on oma organisatsioon: Hiidlaste Selts, Järvalaste Kogu, Mulkide Selts jne. Eestlased hoiavad siin väga kokku. Anatkse välja ajalehte Eesti Elu.

Kas Te olete Eestit kunagi külastanud?
Ei ole. Meil oli terve reis kinni broneeritud, lennupiletid ostetud, kohvrid pakitud. Ja siis juhtus Tšernobõl. Tühistasime piletid ja ei ole sellest ajast saadik leidnud võimalust Eestisse tulla.

Suur tänu, et olite valmis endast Koolielu haridusportaalile rääkima. Mida tahaksite soovida Eesti õpilastele ja õpetajatele, kes just äsja oma järjekordset kooliaastat alustasid? 
Miks meeldib mõnele inimesel töötada iseseisvalt ja teisele rühmas? Miks on mõnel õpetajal töötuba segamini ja teisel väga puhas? See kõik oleneb isikuse tüübist, mida saab jaotada nelja laiapõhjalisse rühma (vaata lähemalt: Personality Dimensions®”. Teades õpetajana oma tugevusi ja nõrkusi, leitakse oma õpetamise stiil. See võimaldab oma tunde paremini planeerida. Õpilaste tugevusi ja nõrkusi mõistes saab meist samuti efektiivsem õpetaja.

Õppematerjali koostades tuleb pidadada meeles, et meiega kaasa töötavad õpilased on erinevad. Seetõttu on ka õpetamisel vaja kasutada erinevaid meetodeid. Jõudu ja jaksu selleks teile kõigile ilusale värvilisele sügisele vastu minnes! 

Noortele õpilastele tahaksin rõhutada, et haridus on edu võti. Elus võib kaotada oma kodu, oma rikkuse, aga teadmisi, mida oled õppinud, ei kaota sa kunagi.

Fotod: Tiiu Roiser

Samal teemal: 

• Free Tiiu Pix - sadu pilte õpilastele