Kuidas õpetada nii, et kõik saaksid aru


Avaldaja:Merje Pors30. September 2013

Ristiku põhikooli õpetaja Irja Rebase tundides saab matemaatika selgeks igaüks, kes püüab ja kaasa mõtleb. Ta esitab materjali lähtudes iga õpilase vajadustest ja vastuvõtuvõimest.

Termin UDL (universal design for learning) tähistab universaalset õpimudelit, kus õpetatav kohandatakse nii, et igaühel oleksid võrdsed võimalused õppimiseks. Irja Rebase tunnid võiksid olla UDLi õpikunäiteks: ta kasutab õpetamisel erinevaid tajusid, mitmekesiseid tegevuse ja väljenduse viise ning kaasamise võimalusi. Muud moodi ei olekski ilmselt võimalik haarata matemaatika lainele erinevate hariduslike erivajadustega õpilasi, kes Ristiku põhikoolis õpivad.

Selles Tallinnas Pelgulinnas asuvas koolis õpivad õpiraskustega õpilased, kellel on tuvastatud spetsiifiline arenguhäire, mis põhjustab õpiraskusi. Ühes sellises klassis õpib 12 inimest. Samuti on koolis nelja õpilasega väikeklassid, kus õpivad autismispektrihäirega lapsed ning aktiivsus- ja tähelepanuhäiretega lapsed. Toimub ka üks-ühele õpe neile õpilastele, kes ei tule väikeklassis toime.

Kordamine oluline
Irja Rebane on ülesannete esitusviisi kohandanud aeglasemale vastuvõtule. Need õpilased vajavad rohkem kordamiste arvu. Õpetaja enda kõnekasutus on lastele kergesti mõistetav: lühikesed laused, palju pause, selge kõne. Kõik see aitab materjalist paremini aru saada. Materjali esitab õpetaja pidevalt nii visuaalselt kui auditiivselt. Järjepidevalt toimub sümbolite selgitamine, olulise info meeldetuletamine, seoste, mõistete kordamine, vajadusel matemaatiliste avaldiste  ümbersõnastamine.

DSC07110.JPG

Irja Rebane tunnis.

Õpetaja kordab olulist infot ja näitlikustab teemat, kasutades erinevaid värve. Sageli palub ta õpilastel selgitada lahenduskäiku ning põhjendada mida, milleks, mis järjekorras tehakse ja kus veel sama võtet saab kasutada. Ülesannete valimisel lähtub õpetaja sellest, et ülesannet saaks tükkideks teha nii, et iga osa on võimalik eraldi treenida. Kõigepealt treenitakse näiteks joone lugemist, siis selle joone moodustamist, vahel ülesandeni ei jõutagi. Pärast iga osa treenimist saab jälle terviku kokku.

Rebane teab, et tema õpilastel on raskusi olulise ja ebaolulise eristamisega ning tähelepanu kaldub kergesti kõrvale. Sestap on oluline vähendada stiimuleid, mis juhiksid õpilase tähelepanu kõrvale ja võiksid teda valele teele suunata. Seega eelistab õpetaja valida õpikust ja töövihikust skeeme ja harjutusi, mis aitavad materjalist aru saada, mitte ei omaks lihtsalt illustreerivat väärtust. Töövihikutes ja eriti õpikutes on kohati liigagi palju pilte, leiab Irja Rebane. „Õpilase jaoks peavad olema ainult informatiivsed pildid ja joonised. Sellised illustratiivsed pildid – et rott vaatab midagi, et lõbustada õpilasi – võivad tähelepanu olulisest kõrvale viia. Joonis peab olema asjakohane ja mõttetuid pilte ei tohi panna nende laste  õppekirjandusse. Ta unustab end vaatama, loendab roti vurrukesi jne.,“ selgitab Rebane.

Abivahendid lubatud
Kuna õpilaste iseseisvuse tase on madal, on neil lubatud kasutada abivahendeid, millele nad saavad toetuda. Motivatsiooni aitab tõsta teadmine, et „sain hakkama, see polegi nii keeruline“. Kontrolltööde ajal on õpilastel võimalus valida, kas nad teevad  selle abivahenditega või ilma – kas lepivad hindega “3” või soovivad paremat hinnet. Õpilased saavad pidevalt tagasisidet – kas nende vastus oli õige, vajadusel antakse täiendavaid vihjeid. Vahetut tagasisidet võimaldavad saada ka arvutimängud ja testid, mida õpetaja tundides palju kasutab.
 
Õpilased, kes õpivad individuaalse õppekava alusel, õpivad enam-vähem samade õppematerjalide alusel kui teised. Nõrgemad õpilased piirduvad lihtsamate ülesannetega, samas ülejäänud õpilased lahendavad vastavalt võimetele ka keerukamaid ülesandeid. Kui tulevad näiteks keerukamad võrrandid, mis sisaldavad ka harilikke murde, siis neid nad enam ei lahenda. „Nendel lastel, kes õpivad matemaatikas individuaalse õppekava alusel, on iseseisvuse aste äärmiselt madal.  Kui ta on midagi selgeks õppinud, siis ta on võimeline seda harjutama pärast pikka treeningut, kuid iseseisvalt midagi uut õppima mitte,“ sõnas Irja Rebane. Seega nad ei saaks samal ajal õppida teist teemat kui teised õpilased.

Interaktiivne tahvel igapäevases töös
Rebane kasutab oma tundides igapäevaselt Smart-tahvlit.  Smart-tahvli tarkvara on õpetaja sõnul oluliselt väärtuslikum kui tahvel ise. Väga mugav on, et kõike seda saab oma arvutist juhtida. “Kui on konstruktsiooni teema ja ma viin tundi läbi tahvli ja kriidiga, siis ma pean joonlauda ja kolmnurka kinni hoidma, rääkima ja samal ajal üle õla veel lapsi vaatama. Interaktiivse tahvli kasutamise puhul saan konstruktsiooni ka pooleli jätta ja vahepeal last aidata. Kui ma lapsele ütlen, et vaata õpikust nüüd seda joonist, siis nõrk laps ei pruugi aru saada, millist joont ma üldse silmas pean, milline joon oli aluseks ja milline kõrguseks? Kui sama pilt on tahvlil, siis ma näitan, et see joon,” sõnas Irja Rebane.

Talle meeldib ka õppematerjale koostada. Dokumendiprojektoriga on õpetaja sõnul imelihtne töövihikust pildid arvutisse skanneerida, et teha õpilastele jõukohased õppematerjalid. „Iga aastaga  läheb materjal aina täiuslikumaks ja seda ei juhtu kunagi, et materjal täiesti valmis saaks,“ teab Rebane. Kui õpilased on materjaliga tutvunud, toimub arvutiklassis harjutamine. Õpetaja meelest ei ole kõige efektiivsem, kui terve tund toimub arvutiklassis. Tunnis peab olema ka kirjalikku tööd.  

Sagedamini kasutatav programm on GeoGebra. Väärtuslikud on ka  Exceli töölehed, kus arvutist saab koheselt tagasisidet. Lastele meeldivad muidugi mängud ja nende loomiseks kasutab Irja Rebane näiteks Quia keskkonda.  

Kui antud artikli autorid viibisid kahes Irja Rebase läbi viidud tunnis, mängisid 7. klassi õpilased tunni lõpuosas interaktiivsel tahvlil miljonimängu, kus tuleb valida õige vastus ja sellele vajutada. Kõik õpilased käivad kordamööda tahvli ees ja vastavad miljonimängu küsimustele. Lõpuks saavad lapsed miljoni kätte ja küsivad kavalalt: „Kus meie miljon siis on?“ Õpetaja ei jää vastust võlgu ja teatab, et ta pani mängu auhinnaks miljon punkti, sest õpetaja palgast ei tule miljon eurot välja.
Ristiku_Pille pilt2.jpg

Suurenev õpilaste arv
Ristiku põhikooli soovib õpilasi tulla rohkem kui õppeasutus vastu jaksab võtta. Käesoleval õppeaastal avatakse kooli õuel moodulmajad 4 õpilasega väikeklasside jaoks. „Moodulmajad avame sellepärast, et meie maja on juba praegu täiesti ülerahvastatud. Me tahame õpilastele paremaid õpitingimusi lubada: et väikeklassi õpilased ei peaks õppima kord raamatukogus, kord õppealajuhataja kabinetis, siis kuskil klasside tagaruumides,“ lausus kooli direktor Katrin Luhaäär.

Kooli esimesse klassi toovad oma lapse valdavalt need lapsevanemad, kes on väga teadlikud, kuhu nad oma last soovivad panna ja milline keskkond on parim. Kõik lapsed käivad eelnevalt läbi Tallinna linna laste nõustamiskomisjonist. „Need, kes on 1. klassist saadik meie koolis käinud, on harjunud selle kooli keskkonnaga ja teavad reegleid väiksest peale. Meie eripedagoogid/logopeedid teevad nendega suurepärast tööd ja see jätab jälje klassi arengus. Need lapsed saavad aru, mis on õppimise eesmärk: nad käivad koolis sellepärast, et saavad siit hariduse.  Õpetajad on algklassi õpetamises ja tegevustes järjepidevad ning see tekitab lastes turvatunde. Oluliseks väärtuseks on ka kooli hoidmine: näiteks ei ole ükski õpilane, kes meie koolis algusest peale käinud on, koolis lõhkunud,“ räägib Luhaäär. „Nende puhul, kes tulevad erinevates kooliastmetes, oleks vajadus kooli vahetamise järele olnud juba ammu, aga vanematel on tõrge või hirm ja nad loodavad, et õpiraskus läheb üle. Aga õpiraskus ei lähe üle.“ Ristiku koolis kaalutakse, kas suudetakse mujalt tulnud last aidata ja kui vastus on jaatav, võetakse õpilane koha olemasolul vastu. „Kui keskastmes tuleb mujalt koolist laps, siis üldjuhul on ta suures klassis jäänud tähelepanuta. Ta on olnud suhteliselt anonüümne klassikollektiivis ja kui talle on tähelepanu pööratud, siis see tähelepanu on olnud suhteliselt negatiivne. See on lapsele jälje jätnud. Siis ta proovib siin end teistmoodi väljendada ja mitte nii, nagu meie oma lapsi kasvatada püüame. See tekitab konfliktseid situatsioone,“ selgitab Luhaäär.

Püsiv õpetajaskond
Küsimusele, kas õpilased on aastatega läinud raskemaks, vastab Luhaäär, et seda kindlasti. Kui ta Ristiku kooli 26 aastat tagasi õpetajana tööle tuli, õppisid koolis peamisel logopeediliste probleemidega lapsed, käitumisraskustega õpilasi oli vähe. „Praegu autismispektriga lapsed ning aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lapsed on muutnud selle koolitöö ikkagi palju keerulisemaks,“ märgib Luhaäär. Kooli personal on sellest hoolimata väga püsiv, enamast lahkutakse koolist pensionile ning kergekäelisi lahkumisi pole. Tänavu siiski kaks õpetajat lahkusid, kuna ei soovi enam üldse õpetajana töötada.

Peaaegu kogu personal on läbinud eripedagoogi täiendkoolituse. Koolis on tööl ka kaks sotsiaalpedagoogi, viis logopeedi ning psühholoog. Küsimusele, kas see tugipersonal on kooli jaoks piisav, vastas direktor: „Kui linnavalitsuste ja linnaosade lastekaitsespetsialistide tugi oleks suurem, siis see oleks abiks. Nende käed on aheldatud. Kohati tunneme, et teeksime midagi enamat, aga me ei saa rakendada neid teadmisi ja oskusi, mis meil on. Need takerduvad millegi taha. See on vahel kurb.“

Valdav osa kooli vilistlasi läheb edasi kutsekoolidesse. Väga hea näide on kooli infojuht Raul Pavelson, kes pärast Ristiku kooli lõpetamist Astangu rehabilitatsioonikeskuses ITd õppis ning nüüd õpetajatele toeks on. Osa vilistlasi läheb ka gümnaasiumidesse või siis kohe tööle. Küsimusele, kas direktori süda on vilistlaste pärast rahul, vastab Luhaäär: „Meie õpetajad on andnud endast parima. Kõik sõltub õpilasest ja perekonna toest.“

Autorid: Merje Pors ja Pille Tina-Kuusik. Fotod: Pille Tina-Kuusik.

Artikkel on kirjutatud projekti SENnet (The Special Educational Needs Network) raames.

SENNET.jpg

Samal teemal: