Ehk see mingil määral nii ka on, kuid oleme unustanud, et ükski tehniline vahend ega uus ja unikaalne lahendus ei toimi veel inimese suunamiseta, kirjutab ajalehes Saarte Hääl oma arvamusartiklis avalike suhete ja organisatsioonikommunikatsiooni professor Kaja Tampere.

Tahvelarvuti ega nutitelefon ise ei sunni inimest pealiskaudsusele, sülearvutist rääkimata.

Tehnilisi võimalusi tuleb lihtsalt juurde – lugemiseks, teada saamiseks, ise millegi kirjutamiseks, oma teadmiste jagamiseks. Nende tehniliste vahendite kasutamine on osa meie kultuurist. Kui me ei õpeta oma noori seda uut tehnilist paradigmat targalt ja eesmärgistatult kasutama, võib see tõepoolest hakata soodustama teatud taandarenguid. Ükskõik mida uut või senisest erinevat me oma igapäeva elus kasutusele võtame, tuleb seda teha selge teadmise ja eesmärgiga, mida, miks ja mille jaoks.

Teisalt olen veendunud, et need inimesed, keda väidame nüüd raamatutest võõrdunud olevat, on tegelikult juba ammu raamatutest ja lugemisest võõrdunud. Ning need, kel lugemishuvi on varem olnud veres, loevad ka internetiajastul – nii paberraamatuid kui ka elektroonilisi tekste. See on kasvatuse ja kultuuriliste harjumuste küsimus, mitte tehnoloogiaajastu probleem.

Omaette teema on muidugi see, mida me tekstidest välja lugeda suudame ja mida oskame. Milline on meie tekstimõistmine, kui empaatiliselt suudame tekste mõtestada, sisust aru saada.

Kahjuks on Eesti kooli produktil – inimesel, kes on haritud meie armsal kodumaal ja meie armsas emakeeles – sellega tõsiseid probleeme. Julgen seda väita oma õpetajakogemuse põhjal. Need kenad ja armsad inimesed, kes gümnaasiumist ülikooli tulevad, on liiga sageli hädas tekstidest arusaamisega. Ei osata tõlgendada, ei osata mõtestada.

See häda ilmneb mujalgi kui koolipingis. Piisab, kui lugeda ajakirjanduse tõlgendusi, näiteks kommentaariumides. Üks asi on see, mida kirjutatakse oma arvamusena ja kuidas end väljendada suudetakse. Teine asi aga, kuidas teiste tekste lahti mõtestatakse. Ja ehmatavalt sagedasti tuleb tõdeda, et tekstid, mis omavahel võiksid dialoogi tekitada, räägivad teineteisest mööda nii hullusti, et polegi nagu midagi kommenteerida.

Foto: Ülar Mändmets.
Seega pole vaja otsida patuoinast kuskilt kaugelt. See lugemisest ja intelligentsest eneseväljendusest irdumise tendents ei ole mingi müstilise tehnilise revolutsiooni süü, vaid meie enda poolt meile endale tekitatud häda: mida ja kuidas me tõlgendame, mida ja kuidas ütleme, kuidas suudame keskenduda, ja pole vahet, kas tegemist on valgele paberile trükitud tekstiga või sinisele ekraanile üleslaaditud mõtetega.

Süvenemis- ja keskendumisoskus, tarkus tõlgendada ja ennast väljendada on sõltumatu sellest, milliseid tehnilisi vahendeid me kasutame.

See lugu on pühendatud mu vanaonule, kirjanik August Mälgule, kel sel nädalal on 113. sünniaastapäev. Ja kes oli väga tundlik tekstide ja kontekstide suhtes ning on mõjutanud hulka inimesi (mina nende hulgas), kes loevad raamatuid, kuid loevad tekste ka internetist. Üks ei välista teist.
Allikas: Kaja Tampere, Saarte Hääl