Mari Pokinen, laulja ja näitleja
Mulle meenub minu viiuliõpetaja Tiiu Ülenurme Lastemuusikakoolist. Tema nõudlikkus ja pühendumus ja soojus. See, kuidas ta mind ja teisi lapsi hoidis ja toetas. Vahel tõi kommi ja me ajasime juttu kui sõbrad. Ja vahel, kui miski ei õnnestunud, kippusin nutma, jalgu trampima, kaotasin lootuse ja otsustasin, et MA EI SAA! Aga tema ei andnud alla ja vastas alati, et SAAD KÜLL! Mulle tundub, et ta uskus minusse väga ja pidas minust lugu nagu mina pidasin lugu temast! Ja see on mulle palju tähendanud!

Triin Noorkõiv, „Tagasi kooli“ algatuse eestvedaja
Minu esimene õpetaja on Elgi Eller. Ja oi seda õppimise tuhinat! Kõik need tegevused ja läbimõeldud süsteemid, mis meil tema looduna toimisid - see oli kokku põnev kui mäng! Korraldasime üksteisele viktoriine, osalesime peaaegu igapäevaselt kiirarvutamise võistlustel. Meie tunnustamiseks oli õpetajal seatud täiendavalt sisse hinded "5 tubli" ja "5 väga tubli"... ja 3. klassi lõpetas kogu selle hooga meie klassi 32st õpilasest 28 kiituskirjaga, nii on see mul meelde jäänud. Aga kõige eelneva taga mäletan enim õpetaja sõbralikku hinge. Aitäh, õpetaja! Õppimine on rõõm ja õppimine on inimlik - siiamaani!

Erki Urva, Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse juhatuse esimees
Minu esimene "õpetaja" ei olnudki minu I klassi õpetaja, vaid väga hea peretuttav, Keila-Joa Metsakooli eesti keele õpetaja Virve Toomsoo. Esimest korda suvitasin ma 50 aastat tagasi koos perega tema juures ja ootasin lapsepõlves Tartus rõõmsa ärevusega tema külaskäike. Meist said hiljem väga head sõbrad ja tänaseni meenuvad mulle tema õppetunnid nii vabas õhus kui tubastes oludes.

Anu Lamp, näitleja ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli õppejõud
Minu esimene õpetaja oli väga noor. Noorem kui paralleelklassi juhataja, kes tol sügisel, kui ma kooli läksin, hakkas õpetama oma viimast esimest klassi. See ongi mu esimene hinnang mu esimesele õpetajale. Ja see oli sel hetkel ülioluline. Üks punkt meie klassi kasuks. Lapselik võistlus „aga meil, aga teil“.   

Võimalik, et esimese klassijuhatamiskogemuse vastutusrikkus tegi me õpetaja pisut reserveerituks, võimalik, et ta oligi oma loomult pisut sissepoole pööratud, aga veidi ligipääsmatuks ta jäi. Samas andis ta meile kohe alguses mõista, et me oleme temaga võrdväärsed partnerid, et me oleme astunud täiskasvanute maailma. Ta võttis meid väikeste suurtena. Esimeses tunnis ütles ta meile, et tualetti tunni ajal ei minda või kui, siis ainult äärmise vajaduse korral. See tähendas ka seda, et tuli hakata ettepoole mõtlema: kas ma pean kolmveerand tundi vastu või ei. Ja me mõtlesime sellele vaheajal. Elu on sundinud mind sellele tualetis käimise reeglile aja jooksul tagasi mõtlema ja tegema sealt laiemaid üldistusi. Puutun kõrgkoolis kokku asjaoluga, et kahekümneaastased tudengid kõnnivad loengust sõna lausumata välja ja vastavad minu hämmastunud küsimusele: „Kuhu nüüd?“ iseenesestmõistetava rahuga: „Tualetti.“ Iga vajadus peab kohe saama rahuldatud. Laste kasvatamisse on siginenud üldisem nännutamine. Ma olen neil korril alati rääkinud loo oma esimesest õpetajast ja oma esimesest koolitunnist (millel on olnud tulemusi).

Ja veel üks minu esimese õpetaja õpetamismeetod, mille eest olen tänulik ja mille olulisust ma järjest enam hinnata oskan. Nimelt oli meil neljandas klassis emakeeletund, mida me tinglikult nimetasime videvikutunniks. Me käisime õhtupoolses vahetuses ja just selle tunni ajal hakkas väljas hämarduma. Videvikutunnis tuli teistele jutustada ümber oma loetud raamatut. Tuld õpetaja põlema ei pannud, tunni jooksul tasapisi hämardus. Esiteks õpetas see meile jutustamisoskust ja teiseks, see hämardunud ruumis lugude jutustamine toitis jõuliselt kujutlusvõimet. See sõna- ja käivitunud piltide maagiast tekkinud erutus on siiani mu emotsionaalses mälus. Madis Kõivul on ühes näidendis mitmeti tõlgendatav remark: „Hämardub igas mõttes“. See videvikutund avas meeled. Nii et hämardudes avardus igas mõttes. 

Mis eest aitäh, Valve Mäeväli.

Valdo Kalm, Eesti Telekomi juhatuse esimees
Esimene õpetaja on ilmselt kõigil väga hästi meeles. Minu mälestus oma esimesest õpetajast on, et ta oli karm, aga aus.

Jaan Elgula, muusik ja Vikerraadio saatejuht
Minu esimene õpetaja oli Selma (või Salme) Raud. Ta läks pärast meie esimest klassi Tallinnasse. Rohkem ei tea ma temast kahjuks midagi. Aga oma PÄRIS ESIMESEKS ÕPETAJAKS pean ma Ene Ahvenat. Me olime tal esimene klass pärast Pedat. Olime lauluklass ja tema oli meie lauluõpetaja. Küll me tahtsime teda klassijuhatajaks saada ja (vist) kolmandas klassis saimegi. Ta oli kena inimene ja ilusa lauluhäälega. Praegugi on temaga tore taas kokku saada ning vanu aegu meenutada.

Vello Vikerkaar, kolumnist
Esimene õpetaja, keda mäletan, on proua Riley, minu lasteaiaõpetaja. Ühel päeval sülitas Vince Powell lugemistunni ajal minu pihta ja mina kisasin: „Proua Riley, Vince Powell sülitas minu pihta!“ Proua Riley pani käest raamatu, mida ta luges, sammus minu juurde, tõstis mu püsti ning hakkas mind raputama. „Vaata, et sa MITTE KUNAGI mind lugemistunni ajal enam ei katkesta,“ ütles ta. Ta oli igavene nõid, aga sellest sain ma aru alles hiljem, kui olin juba suurem.

Külli Teetamm, näitleja
Minu esimene õpetaja oli Mare Laagus. Tal olid suured, rõõmsad ja lahked silmad ning lokkis poisipea. Ehkki meie klassis õppis 32 poissi–tüdrukut, on minu mälupildis koolitunnid vaiksed ja selged, õpetaja oli autoriteet. Mäletan, et tundus uskumatu, et keegi suudab nii ilusaid tähti ja numbreid kirjutada. Kui midagi teed, siis tee nii hästi kui suudad – see on üks olulisemaid asju, mida ma temalt õppisin.

Head õpetajate päeva kõigile, kes seda vastutusrikast tööd teevad ja iga päev endast palju annavad selle nimel, et järeltulevast põlvest kasvaksid head inimesed!

4-aastase Tallinna tüdruku Maria nägemus õpetaja tööst.

Anu Lambi ja Külli Teetamme fotod: Siim Vahur, Tallinna Linnateater. Teised fotod erakogust.