Näidend räägib pimedusest ja valgusest, nägemisest ja mittenägemisest, armastusest ja vihkamisest. Tegevus toimub ühes koolis, kus õpivad pimedad noored inimesed, või nagu nad end ise nimetavad, mittenägijad. Sealsed õpilased on kõik ülioptimistlikud - nad saavad ilma probleemideta kõigega hakkama, nad ei kasuta liikumisel mingeid abivahendeid, teevad sporti, hoolitsevad oma välimuse eest, õpivad hästi, on hästi motiveeritud, suhtlevad üksteisega vabalt ja rõõmsalt. Peaaegu ei ole võimalik arugi saada, et nad tegelikult ei näe. Siis aga saabub kooli uus õpilane, Ignacio, kes keeldub sellist muretut maailmapilti vastu võtmast. Ta ei suuda oma pimedusega leppida, ta tahab näha, ja seda, et pimedad saavad elada samasugust elu nagu nägijad, peab ta enesepetmiseks. Mõistagi tekitab ta oma hoiakuga kooli õpilaste ja juhtkonna hulgas suure segaduse.
Mida teha siis, kui miski sinu ja su kaaslaste ilusat maailmapilti hävitada ähvardab? Missugused vahendid on võitluses lubatud? Kas väline vangistus takistab olemast sisemiselt vaba? Kuidas sisemist valgust hoida?

„…See on inimesele omane: võitlus ideaalide eest on lahutamatult seotud võitlusega sügavalt isiklike, egoistlike huvide eest. Vahel juhtub, et võitleme nende viimaste pärast, kuid räägime või usume, et võitleme esimeste pärast. See madala ja vaimse segu on meis nii segi ja ebaselge, et kui tulebki ette, et neid teatris lahutatakse, siis viib see reeglina skemaatilise komöödiani…“ (A. Buero Vallejo)

Püüd väljuda kammitsevatest piiridest, puudutada tunnetusega peidetud tõdesid, on inimisiksuse arengu ja igasuguse edasiliikumise vältimatuks tingimuseks. Puutudes kokku tegelikkuse lahendamatute vastuoludega, valega, millele on rajatud näiv rahu või heaolu, võib seesama püüdlus viia traagiliste tagajärgedeni. Traagilised tagajärjed purustavad, aga ka puhastavad, avavad uusi horisonte, täiustavad isiksust. See mõte, mis on näidendis viidud sümboli tasemele, moodustab ühe Buero Vallejo teatri esteetilise aluse.

„Lõõmava pimeduse“ esimene variant on kirjutatud 1946. aastal ja näidendi lõplik versioon valmis 1950. aastal. Näidend esietendus 1950. aasta 1. detsembril Madriidis, Teatro Maria Guerrero’s. Eestis mängiti „Lõõmavat pimedust“ viimati 2005. aastal Ugala teatris Peeter Tammearu lavastuses.

Lavastus „Lõõmav pimedus“ on kavas kümnel õhtul – 13., 15., 18., 19., 21., 25., 26., 29. mail ja 4. ning 7. juunil kell 19.00 Theatrumi saalis. Piletid 100/75 Piletilevis, Piletimaailmas, Theatrumi kassas (e-r 12-17) ja tund enne algust kohapeal. 13. mai etendus on välja müüdud!

VHK Teatrikooli varasemad lõputööd:
* Õpetatud naised http://www.theatrum.ee/lavopetatudnaised.htm
* Aucassin ja Nicolette http://www.theatrum.ee/ lavaucassinjanicolette.htm
* Metsik http://www.theatrum.ee/lavmetsik.htm
* Kaks veroonlast http://www.theatrum.ee/lavveroonlased.htm
* Lesed http://www.theatrum.ee/lavlesed.htm
* Lavakava A. Tshehhovi novellide ja vene romansside ainetel
* Iwona, burgundi printsess http://www.theatrum.ee/laviwona_1.htm
* Koolilõpuöö http://www.theatrum.ee/lavklo.htm
* Susi http://www.theatrum.ee/lavsusi.htm
* Olevused http://www.theatrum.ee/lavolevused.htm
* Kõik on noored http://www.theatrum.ee/lavnoored.htm
* Kolm suurt soovi

Theatrum
Lisatud 11. mail 2010