Oma lugusid jagavad Koolielu lugejatega näitlejad Ursula Ratasepp ja Katariina Ratasepp, kirjanik Peeter Sauter, rahvarõiva teadlane Reet Piiri, kirjandusteadlane Maarja Vaino ning ajakirjanik Kaja Kärner.

Ursula Ratasepp, näitleja:

Ma olin koolis alati pigem hea ja tubli õpilane, aga mul oli ka üks nõrk külg - ja selleks oli kehaline kasvatus. Seega hoolimata sellest, et mul on kooliajast pigem ainult head mälestused; et ma valetasin end haigena terveks, et mitte koju jääda; et ma õppisin pidevalt rohkem, kui vaja oleks olnud, meenuvad mulle esimesena hoopis...spordipäevad. Aasta kõige õudsemad päevad. Päevad, mille puhul ma teadsin alati, kuidas need lõppevad - vereklombiga kurgus ja viimase kohaga kõikidel aladel. Sama hirmsad olid ka tavalised võimlemistunnid - niipea, kui pall kapist välja võeti, tikkus nutt peale. Nii et kui gümnaasiumisse astudes sain teatriharru ja kehalise kasvatuse tunnid asendusid tantsutundidega, olin nagu või sees. Ükskõik, et ma ei saanud ka seal liiga hästi hakkama, et ma olin arglik akrobaatikas ja paindumatu balletis, ikkagi oli see palju rohkem minu maailm.

Küll on tore, et praegusel ajal on õpilastel vist võimalik valida ala - või vähemalt harjutusi - mis neile enim sobivad ja mis ei tekita neis allergiat spordi vastu, sest tegelikult on see ju võrratult hea ja oluline, kui liikumisharjumus tekib. Ja jääb. Nüüd mulle sport meeldib, aga spordipäevale ei veaks mind ikka mitte kunagi mitte ükski jõud!

Minu kõige meeldejäävamad ja ilusaimad koolipäevad pärinevad hoopis viimastest aastatest, mil õppisin laste ja töö kõrvalt avatud ülikoolis psühholoogiat. Kui keegi oleks mulle keskkoolis öelnud, et ühel päeval tõusen ma rõõmuga hommikul kell viis, sõidan Tartusse, istun kümme tundi järjest loengutes ja lähen pärast seda veel õndsalt oma ajutisse ööpaika edasi lugema, oleksin ta ilmselt välja naernud. Aga kui kool on su enda teadlik valik, soov ja mõnes mõttes isegi privileeg, siis on õppimine nauding. Sedasama teadlikku õppimist ja rõõmu sellest soovin ka praegustele põhi- ja keskkooliõpilastele. Ja õpetajatele omakorda innukaid ja sütitavaid õpilasi!

Kaja Kärner, ajakirjanik:

See võis olla 1970-te aastate alguses, kui meie keskkooliklass otsustas jõululaupäeva hommikul klassis küünlad põlema panna. Valisime selleks õpetaja Mihkel Haavamäe matemaatikatunni. Mitte et meil midagi õpetaja Haavamäe vastu oleks olnud. Tahtsime lihtsalt teada, kuidas ta reageerib oludes, kus jõulude tähistamine ei tulnud üheski koolis kõne alla.

Igaüks pani enne tunni algust kodust kaasa võetud küünla põlema, laetuled kustutasime ära ja sellesse hämarasse küünlasäras vaikusesse õpetaja Haavamäe astuski. Ta vaatas meid, võttis siis ühelt pinginurgalt vanaaegse kirikulauluraamatu, mis koos küünlaga oli, ma ei mäleta enam kelle kodust kaasa tulnud, lõi selle suvalisest kohast lahti ja jorises natuke laulda. Siis lõi raamatu plaksuga kinni ja ütles, et alustame tundi! Ja pani tuled põlema. Lumm oli kadunud, küünlad ei suutnud mitmesajavatiste pirnidega võistelda. Aga meile jäi tunne, et meiega on arvestatud, et õpetaja on võtnud meid võrdväärse partnerina, selle asemele, et karjuda, karistada või kaebama joosta.

Ma kahtlustasin juba koolipõlves, et mul ei lähe elus kõiki neid teoreeme, valemeid ja integraale vaja, mille äraõppimise nimel kompromissitu ja eriliste tulemusteta võitlus käis. Nii ongi läinud. Meelde on jäänud need korrad, kui õpetaja oli toetav, abistav ja arvestav. Kui ta ei õpetanud ainet, vaid õpetas elu ja inimeseks olemist. Ja seda oli ilmselgelt liiga vähe.

Maarja Vaino, kirjandusteadlane:

Kuni 9. klassini sain matemaatikast päris hästi aru. Keskkoolis aga läks asi üsna käest ära. Ilmselt muutus matemaatika keerulisemaks ja elu väljaspool koolitunde aina põnevamaks. Tagajärjena toimus klassis matemaatikaõpetaja ja ühe klassikaaslase vahel umbes järgmine vestlus:

"Kelleks teie tahate saada?"

"Kunstiajaloolaseks."

"Ärge seda küll tahtke! Siis tulevad teil ju sellised lapsed nagu Sirje Helmel."

Lisakommentaare see hinnang ilmselt ei vaja.

Reet Piiri, rahvarõiva teadlane:

Mida kaugemaks jääb kooliaeg, seda armsam on kõike meenutada.  Isegi seda, mis siis tuska tegi.

Klassiõdedega kohvitades meenutame vahel neid lõputuid kontrollimisi. Küll jälgis õppealajuhataja hommikuti rõivistu uksel kooli vormimütsi kandmist, küll mõõtis keegi hindava pilguga (kahtluse korral isegi joonlauaga) nn viigipükste säärelaiust, küll kasutas keemiaõpetaja võimalust, et demonstreerida atsetooni mõju küünelakil. Nüüd, aastakümneid hiljem, tuletame neid hiilimisi, kavaldamisi ja näoilmeid meelde ja naerda saab nabani.

Peeter Sauter, kirjanik:

Me olime teinud lolli tembu ja võtnud maha lippe ja ma olin õppenõukogu ees. Õppenõukogu oli meie vene keele klassis ja õpetajad istusid koolipinkides. Mina pidin seisma klassi ees.

Hakati mu patte ette lugema. Õpetaja Eiskop, minu kandi proua Nõmmelt viskas: "Ja siis ta tuleb tundi, jääb viisteist minutit hiljaks ja ütleb, et seisis Tõnismäe lehekioski juures sabas, et "Sirpi" osta!"

Õpetaja Kuljus nähvas: "Sel kellaajal, veerand üheksa, ei saa enam kuskilt mingit "Sirpi"!"

Ma ei pidanud vastu ja torkasin vahele: "Igatahes Tõnismäele "Sirp" just siis tuuakse. Seal peab ootama, millal ta kioskisse tuleb." Ja täpselt nii oligi. Ma olin põikpäiselt aus.

Saadi aru, et õppenõukogu kisub laadaks ja mul pandi suu kinni.

Lippude eest sain ma karistuseks tingimisi koolist välja heitmise. See on mul tunnistusel kirjas ka: kolmandal õppesemestril tingimisi koolist välja heidetud riigilipu mahavõtmise pärast.

Aga hiljem olen ma mingil põhjusel erinevate riikide lippe ostnud (ja neid ilusti hoidnud).

Katariina Ratasepp, näitleja:

Oli esimese klassi esimene nädal ja ma ei teadnud veel kõikide klassikaaslaste nimesid. Läksime klassiga muuseumisse ja õpetaja palus meil õues paaridesse võtta. Üks krunniga pisike ja vaikne tüdruk küsis, kas ma tahaksin temaga paaris olla. Vastasin, et tahan. Me võtsime käest kinni ja hakkasime juttu rääkima. Üsna kohe saime teada, et oleme samal päeval sündinud ja üldse mitmel viisil kummaliselt sarnased. Sellest päevast algas üks pikk sõprus ja hoolimata sellest, et sõbranna kümnendast klassist teise kooli läks, suhtlesime edasi, ja teeme seda nüüdki, kuigi meie elud on väga erinevad ja kokkupuutepunkte on vähe. See esimene paarivõtmine koolimaja ees on aga üks kõige eredamaid sedalaadi hetki elus, kui olen mõne minuti vältel aru saanud, et see inimene, kes mu vastas seisab, jääb minu kõrvale veel aastateks, sest meid seob midagi sõnulseletamatut, midagi maagilist, mis on kõikide suurte sõpruste peamiseks koostisosaks.

Fotod: Alar Madisson; Ülo Josing; erakogu; Eesti Rahva Muuseum; ERR; Flickr, Clever Cupcakes,Teacher Appreciation Cupcakes, litsents CC BY-NC-ND 2.0.