Raske on üheselt öelda, kus ja kellena töötab Peeter Marvet. Ega ta ise ka ühest vastust ei anna: „Neid asju, mis mulle huvi pakuvad, on natuke liiga palju.“

Keegi tunneb Peeter Marvetit ehk Petsi kui täievolilist ja erakorralist tehnokratti tema ajaveebi http://tehnokratt.net kaudu, keegi kui ajakirjanikku (ta on juhtinud tehnoloogia- ja teadussaateid raadios ja teles) või turundajat (ta tegutseb Creative Union’isse kuuluvas loovagentuuris Newton). Aga kindlasti seostatakse Peeter Marveti nime ja tegemisi digimaailmaga. Peeter Marvet on oodatud esineja ja koolitaja ka Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse üritustel, viimati tegi ta töötuba „Kuidas õpetada häkkerit“ oktoobris Tallinna reaalkoolis toimunud konverentsil „Kooli uus õppetava – tehnoloogia ja õppimine“. HITSA eestvedamisel osales ta ka Codecademy kursuste eestindamisel.

Pets on iseõppija, samas õpetaja; talle pole võõras kirjastamine ega küljendamine, kvaliteedijuhtimine ega programmeerimine (ehkki ütleb, et viimase on maha jätnud). Ja intervjuu jooksul jõuan harjuda sellegagi, et kui küsin, mis on digipööre või mida iPadiga peale hakata, algab vastus umbes nii: „Ükskord ma ostsin paadi…“

Kuidas sa suhtud programmeerimise õpetamisse?

Ükski õpetamise vahend, ei Python, JavaScript, PHP või muu ei saa olla õpetamise keskpunkt. Me ei õpeta inimesi programmeerima täpselt samamoodi, nagu me ei õpeta neid mehhaaniliselt jooksma mööda platsi palli järele. Me õpetame neile jalgpallimängu – emotsiooni, hasarti, mängu ilu, võistlust, jooksmise tehnikat.

Koolis kahjuks õpetataksegi rohkem vahendeid. Ma tegelikult tean, kust see on alguse saanud, see on slöjd. See on kuskil 1860ndatel Rootsis välja töötatud metoodika, kuidas õpetada järjest keerukamate tööriistadega lastele käsitööd, kuidas õpetada samm-sammult käelist tegevust. No näiteks puust küünlajala treimist. Slöjd’i kogu metoodika seisneb selles, et alustad hästi lihtsatest asjadest ja lähed järjest keerukamate juurde. Protsessi käigus pead mõtlema, millist tööriista valida. Hööveldama, saagima, vestma. Igale õpilasele on lubatud tükk liivapaberit ka, aga seda tohib kasutada ainult lõppviimistluseks, pärast töö õpetajale näitamist. (Huviline võib uurida linki: https://archive.org/details/teachershandbook00salo –toim.)

Sellest on meil järgi jäänud puulusikate ja küünlajalgade tegemine. Kodus on muidugi uhke näidata – aga meisterlikku materjali- ja tööriistakäsitlust annab otsida. Kui hakata mõtlema, siis paljud asjad, mis praegu koolis tehakse, ongi alguse saanud slöjd’i-laadsetest metoodikatest, ent kogu töö tehakse nüüd liivapaberiga…
Meil ei ole vaja digitaalset slöjd’i. Aga selleks, et õpetaja õpiks nii palju puutööd ära, et saaks seda lapsele õpetada, peab palju investeerima. Sul peab endal olema huvi puutöö vastu. Sama on digipoolega.

Kui on õpetaja, kes on nõus investeerima, kes on nõus üle võtma selle kultuuri, kes teavad, miks digivärk on cool, siis tuleb ka digipööre.
Aga kuniks me õpetame kõiki lapsi programmeerima, digipööret ei tule.

Loe edasi e-Õppe Uudiskirjast.

Foto: Madis Palm.