UWC (United World Colleges) on organisatsioon, mis ühendab kokku 14 rahvusvahelist kooli Aafrikast, Aasiast, Euroopast, Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Ameerikast. Koole seob programm, mille eesmärk on edendada rahvusvahelist üksteisemõistmist hariduse kaudu. Programm on väga mitmekesine, kõrvuti on õpingud ja sotsiaalne tegevus. Kool toob kokku 16–19-aastased noored pea igast maailma riigist, paneb nad koos elama ning suhtlema, rikastab tohutult noore inimese maailmapilti ning pakub võimalusi tulevikuks. UWC liikumine aitab noortel inimestel kujuneda vastutustundlikeks kodanikeks, kes on poliitika- ja keskkonnateadlikud, pühendunud rahu, õigluse, mõistmise ja koostöö põhimõtete ellurakendamisele.

UWC programm on tegutsenud juba üle 50 aasta, Eestist on õpilased UWC liikumises osalenud alates 1992. aastast. Tänaseks koondab UWC Eesti Ühing üle 60 liikme.
Sellel aastal annab UWC Eesti Ühing välja 100%lise stipendiumi UWC South East Asia kolledžisse, 90%lise stipendiumi UWC Changshu Hiina kolledžisse ning stipendiumi UWC Adriatic Itaalia kolledžisse (stipendiumi suurus on täpsustamisel). Stipendium katab õppemaksu, majutuse ning söögi. 90%lise stipendiumi puhul tuleb ülejäänud rahastus (ligi 3200 eurot aastas) õpilasel endal katta. Ka lisakulud (lennupiletid, taskuraha) tuleb tasuda õpilasel endal. UWC Eesti Ühingu praeguse tegevuse üks eesmärk on ka leida võimalikult palju sponsoreid, et ühegi õpilase kandideerimine ei jääks rahaliste võimaluste taha.

Kandideerima oodatakse hea õppeedukusega 10. või 11. klassi õpilasi, keda iseloomustab enesedistsipliin, teistega arvestamine, eneseväljendusoskus inglise keeles (õpingud toimuvad inglise keeles) ja suhtlemisjulgus. Esmatähtsad on siiski kandideerija isikuomadused ning põhjendatud soov õppida välismaal. Taotlusi saab esitada 15. veebruarini. Vaata lähemalt http://www.uwc.ee/stipendiumikonkurss

Vaata plakatit siit: 

UWC koolide õppekava kestab kaks aastat. International Baccalaureate diplom on rahvusvaheliselt tunnustatud ning piisav ülikooli astumiseks. UWC lõpetanutele pakutakse arvukalt stipendiume, et jätkata õpinguid maailma mistahes kõrgkoolis.

UWC Eesti Ühingu liige Eeva Metssalu õppis Walesis UWC Atlantic College´is aastatel 2009–2011. Ta oli lahkelt nõus vastama Kooolielu küsimustele ja meenutama toonaseid õpinguid, et tulevased stipendiaadid saaksid paremini aimu, miks tasuks kandideerida.

Kuidas saite teada UWC stipendiumist ja miks otsustasite kandideerida?

Sain UWC programmist teada juhuslikult: minu kooli (Hugo Treffneri gümnaasiumi) infolehes oli mainitud, et pakutakse stipendiume rahvusvahelistesse kolledžitesse. Ma ei olnud varem väga sellele mõelnud, et välismaale õppima minna, ent seiklushimu sundis pakkumist siiski lähemalt uurima. Ma olin sel ajal suur Harry Potteri ja fantaasiaraamatute austaja ning kohe, kui nägin, millised need koolid välja näevad (UWC Atlantic College asub 12. sajandil ehitatud lossis) ning et seal jaotatakse õpilased samamoodi majadesse nagu Harry Potteri võlurite koolis, olin ideest juba nii vaimustuses, et asusin uurima eelnevate stipendiaatide blogisid ning igasugust saadavaloleva informatsiooni UWC kohta. Minu jaoks oligi kõige suurem motivaator see, et kogu koolielamus tundus olevat nagu suur põnev seiklus ning sellepärast otsustasingi kandideerida. Lisaks meeldis mulle asjaolu, et koolitöö kõrvalt tuli kohustuslikus korras osa võtta veel mitmetest koolivälistest tegevustest – arvasin, et sellega on mitmekesine kogemus igati garanteeritud.

Õpingud ja õpilaselu Atlantic College´is – missugused need olid?

Kõik neliteist UWC kooli on tihedalt seotud just ühise programmi tõttu: nendes õpitakse IB (International Baccalaureate) programmi järgi, mis tähendab, et iga õpilane peab valima kuus ainet, mida järgneva kahe aasta jooksul põhjalikult õpib. Valiku aluseks on teatud kriteeriumid, st keeled, matemaatika ning üks teadusaine peavad kindlasti valitud olema. Kolme neist ainetest õpitakse kõrgemal tasemel ning kolme standardtasemel. Lisaks kuuele põhiainele tuleb igaühel läbida teadmiste teooria kursus, mis on veidi nagu filosoofia. Iga õpilane peab kahe aasta jooksul kirjutama 4000-sõnalise uurimustöö.

Mina valisin näiteks kõrgemal tasemel õpitud aineteks disainitehnoloogia, kunsti ning inglise keele ning standardtasemel majanduse, eesti keele ja matemaatika. Olin algul valinud veidi teistsugused ained, aga aja jooksul sai neid muuta, nii et igaühel oli võimalus täpselt oma huve järgida. Mäletan siiani, et disainitehnoloogia oli minu absoluutne lemmik, sest see oli segu tehnilistest teadmistest ning visuaalsest lähenemisest. Õppisin kursuse käigus kasutama nii 3D-printerit kui mehaanilisi tööriistu ning sain ise valmis ehitada riidekirstu, seinakella kui ka lõputööna mootorratturikiivri. Kunstitunnis tuli lõputööna luua oma moekollektsioon ning selle tarbeks korraldas kool ka kogu ümbruskonda hõlmava moeshow. Ühesõnaga – mulle said osaks sellised võimalused, mida ma mujal tõenäoliselt valinud ei oleks ning loomulikult jäin kõigega väga rahule.

Lisaks akadeemilistele tundidele pidi iga õpilane läbima programmi nimega CAS (creativity, action, service), mis hõlmas kunstilisi ja füüsilisi tegevusi. Valik oli väga suur: meil oli võimalik võtta osa tennisetreeningutest, tegeleda puuetega lastega, käia tantsimas, võtta osa mudel-ÜROst, väitlemisest või lüüa kaasa koolilehe tegemisel. Ka tuli igal õpilasel erinevate hobide seast valida üks teenistus, millega ta kahe aasta jooksul pidevalt tegeles. Neid valikuid oli samuti palju: põllumajandusega tegelev grupp, sotsiaaltöö, päästepaatidega sõitma õppimine, meedia jt.

Mina valisin vetelpääste. Kool Walesis asus täpselt mere kõrval ning seega väga hea koht vetelpäästeoskuste õppimiseks. Treeningud toimusid kaks korda nädalas: esimesel aastal õppisime vaheldumisi surfamist, kajakiga sõitmist, inimeste päästmist veest ning esmaabi. Aasta lõpus sooritasime eksamid, et saada kätte vetelpäästja paberid. Teisel aastal oli igaühel valida, millise rolliga edaspidi tegeleda soovib: õpilastel oli võimalus uusi, esimese aasta õpilasi õpetada, õpetada kohalikele lastele ujumist, olla surfi-instruktor. Mina käisin kohalikus külas noortele vetelpäästeoskusi õpetamas ning kord nädalas andsin väikelastele ujumistunde.

Mis oli nendest kooliaastate kõige olulisem kogemus ja mida paneksite tulevastele stipendiaatidele südamele?

Usun, et kõige olulisem, mida kahe UWC-s veedetud aasta jooksul õppisin, oli hoida avatud meelt ning saavutatud lai silmaring. Elasin kaks aastat samas toas kolme hoopis erinevast kultuurist inimesega ning õppisin koolis, kus oli inimesi rohkem kui 90 rahvusest. Kuna UWC koolid asuvad tavaliselt üsna eraldatud paigus, siis õpivad kõik inimesed üksteist väga hästi tundma ning edaspidi, kui kusagil mõnda riiki mainitakse, meenub esmalt sealt pärit koolikaaslase nägu. Nõnda areneb kindlasti suurem rahvastevaheline mõistmine, sest nähes, kuidas erinevatest riikidest inimesed üksteisega suhtlevad ning tundes inimesi isiklikult, on aina keerulisem teha nende riikide kohta üldistusi.

Suuremates linnades on ka oma UWC kogukonnad, kes aeg-ajalt kokku saavad. Olen reisides mitmetel taolistel kohtumistel käinud ning mind hämmastab ikka ja jälle, kui kiiresti erinevad UWC-ga seotud inimesed üksteist omaks võtavad: ei ole vahet, millises koolis keegi käis või kui mitu aastat tagasi lõpetas, kuidagimoodi on nende õpilaste vahel ikkagi üksteisemõistmine.

Loomulikult ei ole kõik koguaeg ainult positiivne, sest nõnda erinevate kultuuridega pidevalt koos olles ei jää väga palju ruumi üksiolemiseks. UWC kogemus võib olla väga intensiivne ning seetõttu tuleb kindlasti arvestada, et oled pidevalt inimestest ümbritsetud ning pead vahel ka iseenda jaoks aega leidma. Akadeemiline pool on samuti üsna nõudlik ning tuleb valmis olla pikki tunde raamatukogus veetmiseks. Aga koolid on loonud suurepärase turvavõrgustiku: sinu eest hoolitsetakse, kui sa seda lased, ning silmaring laieneb igal juhul.

Fotod: erakogu. 

Samal teemal:

• Stipendium, mis aitas kosmost avastada
• Kaardistamas teekonda Austraaliast kosmosesse
• Stipendium ei sõltu üksnes riigieelarvest