Mis on e-õpik täna, mis tulevikus?


Avaldaja:Madli Leikop18. Mai 2015

Kirjastused pakuvad koolidele üha rohkem e-õpikuid. Mis on e-õpik? On see e-raamat, tarkvaraarendus, digitaalsete õpiobjektide kogum? Koolielu kajastab kahte vaatenurka e-õpikute tulevikule, üks teoreetilisem, teine läbinisti praktiline.

HITSA kevadisel hariduskonverentsil "NUTT tuleb peale" olid töötoas „E-õpik, see polegi õpik?“ teiste seas arutlemas ka Tallinna Ülikooli haridustehnoloogia keskuse juhataja Mart Laanpere ja kirjastuse Maurus juhataja Kaarel Oja.

Haridus- ja teadusministeerium on sätestanud nõuded trükitud õpikutele. Mitte kusagil pole kirjas, mida oodatakse e-õpikult või mis üldse on e-õpik. Kirjastused ja koolid lähevad tasapisi digitaalsele õppevarale üle, aga igaüks koostab (ja kasutab) e-õpikut oma teadmistest ja arusaamadest lähtuvalt. Kasutaja enda kokku pandud, just tema vajadusi arvestav e-õpik on küll üks tulevikuvariantidest, aga kas parim?

„Et digipööre saaks koolides teostuda, peab põhiõppevara olema kättesaadav digitaalsel kujul. Keegi pole kirjeldanud, missugune see digiformaat on,“ ütles Mart Laanpere oma ettekandes.

IMG_7807.jpg

Tema sõnul on seis praegu selline, et kui vaadata kehtivat seadusandlust, siis digiõppevara justkui ei eksisteeri. Paberile trükitud õpikute-töövihikute puhul on mõisted selged, aga digiõpikute puhul? „Me teame, et õpik on raamat: raamatus on leheküljed, peatükid, sisukord, illustratsioonid, raamatul on kaaned jne. Kas e-õpik on e-raamat?“ kutsus Mart Laanpere kuulajaid kaasa mõtlema.

Õpikute valmimise kolm stsenaariumi

Kaks aastat tagasi käivitus Tallinna Ülikoolis projekt Learnmix. Projekti eesmärk on leida majanduslikult jätkusuutlik ja pedagoogiliselt uuenduslik lahendus järgmise põlvkonna e-õpikutele, mis oleksid kasutatavad erinevate operatsioonisüsteemidega mobiilsetel seadmetel. Mart Laanpere tõi võrdluseks välja kolm stsenaariumi – missugune oli õppimine, õpetamine ja õpikute roll Paunvere külakoolis, missugune on see täna ja missugune tulevikus.

Paunvere päevil oli õpiku eluiga 20 aastat ja rohkem, õpikute osas valikuid ei olnud, õpilased pidid ise õpiku välja ostma ja see oli korduvkasutuses. Õppimine tähendas päheõppimist, ettelugemist, kodust tööd, etteütlust, klassi ees vastamist. Õppimine oli teadmiste omandamine. Õpiku valmimise protsess: kirjutamine, disain, kirjastamine, trükkimine, levitamine, rakendamine, taaskasutamine.

Täna ostetakse õpikud kooli poolt, üldjuhul on need kasutuses viis aastat. Õpiku valmimise protsess: kirjutamine, kujundamine, toimetamine, retsenseerimine, trükkimine, levitamine, rakendamine, taaskasutamine. Lisaks õpikule kasutatakse tunnis tavaliselt töövihikut. Õpistsenaariumitest on kasutusel loeng, individuaalne töö, rühmatöö, tunnikontroll, kontrolltöö, kodune töö. Õppimine on teadmiste omandamine ja ajutreening. „Selge, et sellest maailmast jääb digi väljapoole,“ sõnas Mart Laanpere.

Õpilane osaleb õpiku tegemises

„Näeme, et tuleviku koolis peavad õppematerjalid muutuma paindlikumaks, peab olema võimalik neid juppideks lahti võtta ja tagasi kokku panna. See toimib ka praegu pabermaailmas, kõik teavad, kuidas õppematerjale koolis paljundatakse. Ideaalpilt oleks see, et viimase 20 aasta matemaatikaülesanded on repositooriumist võtta. Arvutiprogramm valib konkreetsele õpilasele sobivad ülesanded kokku. Mitte ainult õpetajal ei ole võimalus tuua täiendavaid ülesandeid e-õpikusse, vaid ka õpilasel. Õppimise parim vorm on õpetamine, õpiku tegemine on väga lähedane õpetamisele,“ rääkis Mart Laanpere.

Õpistsenaariumid tulevikus: ümberpööratud klassiruum, uurimuslik õpe, projektõpe, töötuba, esitlus jms. Õppimine ei ole pelgalt teadmiste omandamine, vaid osalemine ja teadusloome. Õpiku valmimise protsess: autor/kirjastus loob e-õpiku tuuma, õpetaja laiendab lisamaterjalidega, õpilane remiksib materjale ja lisab omakorda uusi.

Tuleviku e-õpiku kolm mudelit

„Kuidas tuleviku digiõppevara mõjutab õppimist ja õpikäsitust? Teadmiste monopol mureneb, teadmisi saab paljudest kohtadest. Teadmiste konstrueerimise protsess on olulisem kui teadmine ise. Oluline on probleemi lahendamise suutlikkus, remiks-õpe, õpilane kui looja, aktiivne kaasautor,“ rääkis Mart Laanpere.

Ta tõi välja tuleviku e-õpiku kolm mudelit: planetaarne mudel – riigi poolt hankega tellitud minimaalne cc-mudel (creativ commons), tasulised ja cc-lisamaterjalid selle „gravitatsiooniväljas“. Linuxi mudel – perioodiliselt uuenev, kirjastaja poolt kontrollitav tuum. Igaüks saab lisada oma materjale. Lego mudel – tuum puudub, igaüks komplekteerib oma materjalidest oma õpiku.

E-õpik Mauruse kirjastuses

Kaarel Oja tutvustas kirjastuses Maurus seni tehtud digitaalseid õpikuid. „Meil töötab 12 inimest ja ei möödu nädalatki, kus me ei arutleks samadel teemadel: mis suunas katsetada, mis suunas materjalide paberilt elektroonseks viimine ette võtta. Projekt, millega kõige kaugemale oleme jõudnud, on kasutuses olnud pea kaks aastat. Meil on kaks gümnaasiumi ajaloo ainekursust, mille oleme digitaalseks muutnud („Eesti ajalugu I gümnaasiumile“, lisaks on Mauruses loodud „Ühiskonnaõpetuse e-õpik gümnaasiumile“ ja e-õpik „Kirjandus ja film“ – toim). See oli pikk ja paljude katsetustega protsess. Pärast kuude pikkust toimetamist jõudsime asjani, mida ise julgeme nimetada e-õpikuks,“ rääkis Kaarel Oja. „See ei ole kindlasti PDF. See on üks internetikeskkond, kuhu oleme toonud kokku sama sisu mis paberõpikus, aga selle põhjalikult ümber struktureerinud ja loonud teistsuguseid struktuurielemente, kui on tavaliselt paberõpikutes.

On kolm asja, milles kohe algul kokku leppisime: materjal peab toimima igas nutiseadmes, see on tarkvara ja riistvara ülene; ligipääs peab olema saavutatav hetkega ja ligipääsuks on vaja ainult seadet ja internetti, ei pea midagi alla laadima. Läheb aega, et kõikide koolide infrastruktuur võimaldaks kahel-kolmel klassil korraga e-õpikutes toimetada ilma et internetiühendus hanguks,“ sõnas Kaarel Oja.

Miks me seda üldse teeme?

„Mis on see kvalitatiivne hüpe, mille saame anda, viies materjali internetikeskkonda? Kolm märksõna: interaktiivsus, päevakajalisus, lõiming,“ loetles esineja.

IMG_7791.jpg

Paberõpikutel on küljepaneelidel sageli märge, et edasi soovitame lugeda seda raamatut, vaadata seda videot, kuulata seda raadiolõiku. See on suur töö, mille toimetajad teevad neid valides. Aga paljud tegelikult suunduvad videot vaatama? Interaktiivses variandis on loogiline, et kohe pääseb soovitatut vaatama-kuulama. „E-õpiku kasutusstatistikast näeme, et reaalselt neid võimalusi kasutatakse, näiteks minnakse rahvusringhäälingu kodulehele,“ tõi Kaarel Oja näiteks.

Päevakajalisus e-õpikus tähendab, et igal hetkel saab lisada värsket infot või uuendada olemaolevat. Aastaid tagasi trükitud ajalooõpikus on Eesti president ikka Arnold Rüütel, e-õpikus ei tuleks selline asi kõne allagi. „Peab olema valmis, et iga päev tuleb infot uuendada,“ ütles Kaarel Oja.

Kõige suuremaks väljakutseks pidas ta e-õpikute puhul ainetevahelist lõimingut.

Kirjastus soovib kindlustunnet tulevikuks

„Õpetajate tagasiside annab tohutult palju, ka tehnilisi lahendusi. Tore on fakt, et e-õpikusse sisenedes veedab kasutaja siin 14 minutit aega. Alguses mõtlesime meie ka, et tund kestab ju 45 minutit, miks siis ainult 14, aga üheski tunnis ei kasutata õpikut ju kogu aeg. Üle Eesti on praegu 15 kooli, kes kasutavad ajaloo e-õpikut põhiõppematerjalina, ja palju õpetajaid, kes kasutavad seda lisamaterjalina.

Meie jaoks on oluline aru saada, kuidas edasi minna. Me peame suutma oma narratiivist lahti lasta. Peame laskma kasutajatel teha oma narratiivi. Õpetaja peab saama peatükke välja visata, asendada neid mõne teise kirjastuse sama teema peatükkidega, peab saama ise kirjutada, mänge ja tarkvaralahendusi lisada. Uue narratiivi loovad õpilased ja õpetajad,“ sõnas Kaarel Oja e-õpikute tuleviku kohta.

HITSA hariduskonverents "NUTT tuleb peale" toimus 15.-17. aprillini Tallinnas. Konverentsi materjalid on kättesaadavad siit. Fotod: Terje Lepp.

Töötoa "E-õpik, see polegi õpik?" täies pikkuses video leiab siit.