„Digilapse“ raames küsitleti ligi 2000 Eesti koolilast ja nende vanemaid nii arvutikasutamisharjumuste kui sellega seonduvate tegurite (sotsiaalmajanduslik olukord, isiksus, meeleolu, pereelu, vanemate kasvatuspraktikad, toimetulek koolis jne) kohta. Projekti tulemusi tutvustati 9. juunil Tallinnas toimunud konverentsil „Laps interneti võrgus“. Põhiettekande „Kui head asja saab liiga palju – laste internetisõltuvuse projekti «Digilaps» uuringu tulemusi“ tegi Tervise Arengu Instituudi teadur Kätlin Konstabel.

Ta sõnas, et me kõik, nii lapsed kui täiskasvanud, oleme tänu nutiseadmetele põhimõtteliselt kogu aeg võrgus. Sõltuvusest saab rääkida siis, kui inimese peas muud mõtet polegi, kui sund kasutada nutiseadet katkematult, mängida veebis mõnd mängu öösel ja päeval, olla pidevalt sotsiaalmeedias jms. Ka see on sõltuvuse tunnus, kui inimene vahetab pidevalt tark- ja riistvara ikka uuema ja uuema vastu; kui tal peavad mobiilis olema uusimad äpid ja tahvlis viimase peal vinged mängud. „Inimene saab ise aru, et ta on liiga palju internetis, mõtleb, et peaks kasutust vähendama, aga see ei õnnestu tal. Sõltuvust näitab ka võõrutusseisund – inimene on õnnetu, isegi agressiivne, kui talt internet ära võtta. Samuti on vaja internetti kasutada järjest rohkem, et saada head tunnet,“ rääkis Kätlin Kostabel.

Eri vanuses lastel on erinev internetikasutuse praktika, erinevad harjumused. Uuringust „Digilaps“ selgus, et internetikasutust alustatakse järjest nooremalt.

„Kui palju on siis sõltlasi? Siin võiks olla rõõmukoht, sest alla 1% 2. klassi lastest avalduvad sõltuvussümptomid tõsiselt, 8. klassi laste puhul viiel protsendil. Samas sõltuvussümptomid avalduvad vahetevahel 22%-l 8. klassi ja 6%-l 2. klassi lastel. Nii et ikkagi päris paljudel lastel,“ ütles Kätlin Konstabel.

Uuringust tuli välja, et 2. klassi laps on internetikasutust alustanud keskmiselt nelja ja poole aastaselt, 8. klassi lapsed 6-aastaselt. Kuna küsitlus viidi läbi mõne aja eest, on karta, et nüüd on number liikunud allapoole.

Pere sissetulek ei mõjuta sõltuvussprobleemide teket ega interneti kasutamise algust. „Digi- ja nutividinad on muutnud niivõrd laiatarbekaubaks, et neid ostavad lastele ka tagasihoidlikuma sissetulekuga vanemad. Erinevust ei tulnud välja ka suuremate linnade ja väiksemate maakohtade vahel,“ tegi Kätlin Konstabel kokkuvõtte.

3,5% teise klassi laste vanematest ei sekku lapse arvutikasutusse, kuna nad ise ei taipa arvutist suurt midagi. 1,1% vanematest ei sekku sellepärast, et kardavad lapse viha. Tervise Arengu Instituudi teadur Kätlin Konstabel ütles, et need protsendid küll väikesed, aga 2. klassi lapsed on samuti väikesed ja nende tegevust internetis tuleks siiski kontrollida. 2. klassi laste vanemate seas oli neidki, kes ütlesid ausalt, et neil pole aimugi, mida laps arvutis teeb. 10,5 protsenti vanematest leidis, et pole olemas sellist asja nagu liigne arvutikasutus, kuna arvuti ja internet on niivõrd tavalised igapäevaelu osad.

Ka 8. klassi vanemate hoiak oli üsna sama: teismeliste tegemistesse ei sekkuta, kuna kardetakse laste viha (8%) või on põhjuseks see, et lapsevanem ei tunne ise nutiseadmeid kuigi hästi (15%). Samas leidsid väga paljud vanemad, et lapsel pole arvutis sugugi turvalisem olla kui tänaval. Sellest võib järeldada, et lapsevanemate seas tekitab arvuti- ja internetikasutuse teema palju segadust.

Kätlin Konstabel juhtis kuulajate tähelepanu ka internetikasutuse piiramisele kui karistusviisile ja ütles, et keelamine ei vähenda lapse probleeme. „See on nõiaring – on laps, kes kaob internetti ära, vanemad võtavad nutiseadmed käest ära, piiravad ineternetikasutust, lapsel tekib trots ja ta leiab mujalt võimalusi, kuidas internetti pääseda. See karistusviis ei toimi. Kui lapsel on kodus igav, või ta ei saa oma muredest rääkida, ei leia vanematelt tunnustust, siis see on kõik eeldus liigseks arvutikasutuseks. Kaitsefaktor on, et last aktsepteeritakse ja tunnustatakse sellisena nagu ta on,“ ütles esineja.

Neile vanematele, kes kaaluvad lapsele nutiseadme soetamist, soovitas Kätlin Konstabel jälgida lapse käitumist ja impulsiivsust: kuidas peab laps plaanidest kinni, kas ta suudab tegevusi vajadusel katkestada. Kui laps tegutseb sageli mõtlematult, siis võib nutiseadmetega keeruliseks minna.

Projekti raames plaaniti korraldada ka sekkumisi ja pakkuda probleemsematele lastele perenõustamist, kuid kahjuks selgus, et perede poolt oli valmisolek selleks väga väike.

Laste internetisõltuvuse uuringut ja konverentsi rahastas Eesti Teadusagentuur Euroopa Regionaalarengu Fondi programmi TerVE vahendusel.

Fotod: Madli Leikop. 

Samal teemal:

• Nutituuril õpib nutiseadmeid kasutama
• Uus digiturbe mäng õpetab veebikeskkonnas turvaliselt tegutsema
• Mäng mängus, mis soodustab õppimist