Eesti oli kohaks, millest pea keegi tema tuttavatest kuulnud polnud. Tahtmine Eestisse tulla aga seeläbi vaid kasvas ja tänaseks on Kylie taas Eestisse sõpru ja oma klassi ning kooli külastama tulnud. Ta on erakordne tüdruk, kes ka nüüd, peale kolme äraoldud aastat, taas meelsasti õpetajate kutsel tundidesse Austraaliast, asutraallastest ja sealsest koolisüsteemist rääkima on tulnud. Teeb ta seda tihti positiivses võrdluses Eestiga. Kuna tema jutust on tulnud välja palju põnevat, ehk üllatavatki, otsustasin väikese osa sellest ka kirja panna.

Koolivorm
Austraalias kannab iga õpilane koolivormi ja igal koolil on oma vorm. Kylie leiab, et see on väga hea, sest Eestisse tulles oli tal tihti hommikuti probleemiks, mida selga panna. Kui on vorm, siis ei ole mingit muret, kas sul on piisavalt moodsad riided seljas või mitte. Poistel on suveperioodil kohustuslikud lühikesed püksid, mille juurde kuuluvad sageli põlvikud, mis Kylie sõnul teinekord üsna kentsakad välja näha võivad. Erakoolides on koolivormi kandmise reeglid tihti karmimad kui riigikoolides. Seal tuleb poistel ja tüdrukutel tihti kanda ka lipsu ja peakatet tekli/kübara näol ning kehalise kasvatuse tundideks on veel eraldi vorm. Viimastel aastatel on 12. klassi õpilastel lubatud kanda koolivormi mõneti erinevalt teistest kooli õpilastest. Mõnedes koolides tehakse abiturientidele eraldi džemprid, mõnedes kantakse teistsugust lipsu jne.

Meie õpilastele oli uudiseks kuulda, et lisaks koolivormi kohustuslikule kandmisele ei tohi sealsed õpilased kasutada meiki, värvida juukseid, kanda ehteid ja kõrge kontsaga kingi. Ka juuste pikkus on paika pandud. Poistel näiteks ei tohi juuksed olla pikemad kui number 2 pikkus. Nende juuksurite mõõdusüsteemi järgi on number 1 kõige lühemad juuksed, number 2 sealt siis järgmine jne (täpset mõõtu kahjuks anda ei oska). Kui keegi tuleb kooli meigituna või on tehtud juustesse kas või ainult triibud, helistatakse koheselt vanematele ning saadetakse õpilane koju. Vastavalt siis kas meiki maha pesema või siis sealt edasi juba juuksurisse. Kylie rääkis enda kogemusest, kuidas ta välismaal käies oli lasknud teha endale väga peened afropatsid. Nende tegemiseks kulus palju tunde. Võime vaid ette kujutada, kui kaua aega kulus nende lahtivõtmiseks. Koju aga Kylie saadeti.

Reeglid
Koolitunni pikkuseks on 50 minutit ning vahetunde meie mõistes praktiliselt pole. Pikim vahetund kestab pool tundi ja see on söögivahetund. Tunnid algavad 8.45 ja kestavad kuni kella kolmeni. (See võib Austraalia eri osades pisut erinev olla, kõikudes umbes poole tunni jagu). Õppekavaväliseid tegevusi (tants, korvapll jne.) harrastatakse kas peale tunde või laupäeva hommikuti. Kooliaasta algab jaanuari lõpul ja lõpeb detsembris. Koolivaheaeg on pikim (nagu meilgi) suvel, kestes seitse nädalat. Suvevaheaeg algab Austraalias aga hoopiski mõned nädalad enne jõule. Meie mõistes keskkool algab 8. klassist ja kestab kuni 12. klassi lõpuni. Hinded märgitakse A-st E-ni, kus A on siis parim hinne ning E märgib läbikukkumist. Koolikohustuslikud ollakse 15-17 eluaastani.

Hilinemist kontrollitakse Austraalia koolides väga karmilt. Kui õpilane on tundi hilinenud kas või ühe minuti, helistatakse kohe koju vanematele. Kylie rääkis, et tema vanemad olid sellest juba väga tüdinud, sest ta jäi alailma hiljaks. Ema tavatses siis helistajale vastata, et ta ei ole küll veel koolis, aga kohe jõuab. Kylie arvas, et meie õpilased peaksid olema õnnelikud, et neid nii palju usaldatakse. Üldiselt peetakse austraallasi siiski väga punktuaalseteks.
Nii nagu meiegi koolides ei lubata Austraaliaski tunni ajal kasutada mobiiltelefone. Kui seda siiski tehakse, siis võetakse telefon ära (näiteks) nädalaks. Kui kauaks, see sõltub jällegi koolist.

Toit
Kylie rääkis, et austraallastel pole väga erilist/traditsioonilist toitu, nagu meil eestlastel on näiteks verivorstid. Nendel on toidukultuur suuresti Euroopast pärit ning seetõttu millestki väga erilisest/austraaliapärasest rääkida ei saagi. Esimesed Austraalia elanikud Suurbritanniast (18 sajandil) tõid endaga kaasa oma köögi, selle maitsed, hiljem lisandus kokakunst, mille tõid kaasa uued asukad kogu maailmast. Hommikusöök on tänu soojale kliimale väga kerge ja sarnaneb Euroopa omaga. Putru kui külmema kliima toitu, ei olnud Kylie enne Eestisse tulekut praktiliselt söönudki. Kui meil on põhitoidukorraks Kylie pilgu läbi lõunasöök, siis Austraalias just õhtusöök, mida koos perega tavaliselt kodus süüakse. Koolisööklates on keelatud müüa Coca-Colat, krõpse ja kõike muud ebatervislikku. Kofeiini ja kunstlikke magustajaid sisaldavaid tooteid nende koolides ei müüda. Kuna koolist nimetatud tooteid ei saa, tormavad kõik pärast kooli poodi, et sealt siis Cola, šokolaad või muu sarnane toode osta.

Loomad ja inimesed
Õpilastele pakkusid huvi ka lood elusolenditest, keda meil Eestis ei leidu. Näiteks madudest, haidest, krokodillidest ja kängurudest. Kylie väitis, et tavaliselt kellelgi Austraalias ühegagi nimetatutest terve elu jooksul mingeid negatiivseid kontakte ei ole, samuti ei näe neid väga tihti. Tema olevat näiteks vaid korra haid näinud. See oli siis, kui isa kala püüdis. Tavaliselt haid rannikuvetesse ei tule ning lugusid hairünnakutest ei kuule. Osades paikades on üles pandud hoiatavad sildid, näiteks korokodillide ohu korral; need ütlevad, kust maalt kaugemale minna ei maksaks. Kui reegleid järgid, ei juhtuvat midagi.

Kylie, nagu ka paljud enne teda, märkas, et eestlased on austraallastega võrreldes väga vaoshoitud. Kui austraallased kokku saavad, siis on nad väga lärmakad. Muidugi ka tundides. Kui Kylie meil tundides õpilastele Austraaliast rääkimas käis, küsisid õpilased tagasihoidlikkusest temalt vaid mõned küsimused, Austraalias kõik muudkui küsiks läbisegi ja valitseks korralik kaos. Ses suhtes tundvat austraallased enim sarnasust ameeriklastega, kes ka väga jutukad ja aktiivsed on. Austraallased tahavad elada elu täiel rinnal. Nad võivad avalikult ja häbenemata rääkida igasugustel teemadel.

Eestit peab Kylie üheks oma väikeseks eriliseks paigaks ja ta sooviks, et mitte keegi tema salapaigast ei teaks. Seekord Tallinnas käies oli Raekoja platsil palju turiste, kelle olemasolu seal Kylie't pisut ehmatas. Ta oleks tahtnud öelda ”minge ära, see on minu väike salapaik”. Kylie'le meeldib väga ka eesti rahvatants. Nendel Austraalias ei ole rahvariideid ega laulupidusid. See on midagi väga erilist, ütleb ta. Kõik need erilised asjad teevadki Eestist tema oma väikese saladusliku paiga.

Kylie ütles, et kui tahate, et ta räägiks meile näiteks Sydney'st, siis seal ta pole käinud. Ka paljud meist ei ole tegelikult kõikides Eestima nurkades käinud ja kõike näinud, kuigi Eesti on nii väike, eriti võrreldes Austraaliaga. Selles väikeses kirjutises tõin ära vaid killukese Austraaliast, selle inimestest ja nende koolisüsteemist, mis võrdlusena meie koolisüsteemi ja külma kliimaga küllaltki erinev ja seetõttu mõneski hämmastust pakkuvaks nii mulle kui õpilastele oli. Aeg-ajalt on vaja näha ennast, oma riiki ja süsteeme võõra pilgu läbi ning näha ja taasavastada rõõm, mida pakub oma väike maa.

Kel huvi Austraalia kohta lähemalt teada saada, saab seda inglise keelega sina peal olles teha näiteks aadressil: http://en.wikipedia.org/wiki/Australia

Tiina Saamot, Viljandi Maagümnaasium
Lisatud 16. juunil 2010