PARIM PRAKTIKA: Milline kirjutusvahend on kirjutama õppivale lapsele õige ja kasulik?


Avaldaja:Kristi Semidor28. Oktoober 2009

Lapse käe- ja sõrmelihased on nõrgalt arenenud. Seepärast on olulise tähtsusega, et kirjutusvahendid vastaksid töötingimustele, võimaldaksid välja arendada kirjutamiseks vajalikke harjumusi ega pingutaks arenemata lihaseid üle. Seega on korralikel kirjutusvahenditel kirjutamise tehnika ja kirja kvaliteedi juures otsustav tähtsus, kirjutab PhD, Tallinna Ülikooli õppejõud ja Keila Kooli eripedagoog-logopeed Pilvi Kula.

Kirjutusvahendi õige hoidmine
Kirjutusvahend peab olema lapse parema (vasakukäelistel vasaku) käe pöidla ja kergelt kõverdatud nimetissõrme vahel ning selle ots näitab parema (vasakukäelistel vasaku) õla suunas. Sõrmi ei tohiks liigselt kõverdada, sest kirjutama peab sõrmeliigutustega. Kui lapse sõrmed klammerduvad liiga kõvasti kirjutusvahendi ümber, osutub kirjutamine võimalikuks ainult kogu käsivart liigutades. Niisugune pliiatsihoid mõjub halvasti kirjutamiskiirusele ja joone välimusele, sest kirjutusvahend on paberil liiga püsti ja joone tõmbamisele kulub rohkem jõudu, käsi väsib rutem ning kirjutusvahendi täpne juhtimine on takistatud.

Õiget pliiatsihoidu aitavad saavutada pliiatsihoidjad (pencil grip) või ergonoomilised pliiatsid, millel on spetsiaalne kinnihoidmise koht juba olemas. Tänu sellele väheneb sõrmede haarde tugevus ning laps võtab pliiatsi õigesti kätte. Ergonoomilised kirjutusvahendid arvestavad ka lapse käelisusega – need on eraldi parema- ja vasakukäelistele.

Kõige sobilikumad kirjutusvahendid on kolmetahulised, sest seda on lapsel mugav käes  hoida. Veel on olemas ka kandilisi ja ümmargusi pliiatseid. Kandiline pliiats võimaldab küll stabiilset pliiatsihoidu, kuid väikesed lapsed suruvad sõrmed kõvasti pliiatsi vastu, nii et terav kant soonib sõrmelihasesse ja tekitab ebamugava tunde. Seetõttu hakkab kannatama kirja välimus.

Ümmarguse pliiatsi hoidmine on lapsele hõlpsam kui kandilise hoidmine, sest ta saab seda toetada sõrme jämedusele ja pikkusele sobivast kohast, kuid lapsele on siiski sobivaim kolmetahuline kirjutusvahend.
Kui kirjutama õpetamise algperioodil kirja tehnilisele poolele tähelepanu ei pöörata, siis kujunevad välja valed kirjaharjumused, mille tulemusena kannatab edaspidi käekiri ja kirja loetavus.

Sobiv pliiatsi kõvadus
Sobilikud on keskmise tugevusega pliiatsid, mida on mugav käes hoida. Liiga pehmed pliiatsid ei sobi, sest nad kuluvad ruttu, jätavad jämeda joone ning määrivad paberit ja käsi. Sobivaks pliiatsiks on keskmise kõvadusega joonistuspliiats HB või 2H=4, mis normaalse surve juures jätab küllalt selge ja paraja tugevusega joone.

Kirjutamiseks ei sobi ka kõvad joonestuspliiatsid, sest selge joone saamiseks surub laps kõvale pliiatsile tugevasti peale ning mitmele vihikulehele jäävad sügavad vaod. Nii harjub laps kirjutusvahendit valesti käsitsema.

Pastapliiats
Pastapliiatsit hakatakse kasutama töövihikute täitmisel alates teisest klassist. Algklassides tuleb õpilasele näidata, kuidas pastapliiatsit kirjutamisel käsitseda. Pastapliiatsiga kirjutamisel on käel ja sõrmedel teine asend. Pastapliiats on käes rohkem püsti, selle kalle on kirjutamisel 50-55°.

Et käsi liialt ei väsiks, tuleb jälgida, et kirjutamise kestus ei ületa kümmet minutit. Kui kirjutamine on lapse käele väsitav, siis võib see tekitada ka vastumeelsust kirjutamise suhtes.

Korralikel kirjutusvahenditel on kirjutamise tehnika ja kirja kvaliteedi juures otsustav tähtsus.

Pilvi Kula PhD, Tallinna Ülikooli õppejõud ja Keila Kooli eripedagoog-logopeed
Koolielu