Olulisemad tähised õpetajahariduse andmisel Tallinnas on olnud järgmised: Tallinna Õpetajate Seminar (1919-1947); Tallinna Õpetajate Instituut (1947-1952); Tallinna Pedagoogiline Instituut (1952-1992); Tallinna Pedagoogikaülikool (1992-2005)  ning alates 2005. aastast Tallinna Ülikool. Kuigi tänases ülikoolis enam õpetajahariduse keskne suund ei domineeri, on see nii olnud eelkäijate nimetustes ja ka sisus, rõhutavad konverentsi korraldajad.

Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Inge Unt meenutas õpetajaharidust Eesti iseseisvusperioodil, aegade algust, mil õpetajate ja õppejõudude töö oli prestiižne. TLÜ dotsent Maria Tilk võrdles Baltikumi õpetajate ettevalmistust. Soomest külla tulnud TLÜ audoktor, Helsingi Ülikooli emeriitprofessor Pertti Kansanen heitis pilgu Eesti õpetajaharidusele Soomest. Soomlastega algas õpetajahariduse-alane reaalsem koostöö 1990ndatel ja jätkub siiani. 

Õpetajaharidusel on Soome hea maine 
TLÜ kasvatusteaduste doktorant Merli Kaljuve on uurinud klassiõpetajate ettevalmistust ja kutsekindlust. Soome edu valem olevat ühiskonna selge arusaam, milleks kool loodud on – et luua vaba, salliv, vastastikku abi pakkuvate inimeste ühiskond (teiseks edu valemiks peavad soomlased harjutuskoole). Taasiseseisvunud Eestis on aga hariduse andmise sisu teisenenud: enesetäiendamine, ühiskonnale kasu loomine pole enam eesmärgiks, pigem tõusnud esiplaanile isiklik kasu. Kõik see mõjutab otseselt õpetajakutse atraktiivsust. Soomes, muide, on juba aastaid klassiõpetaja erialale ülisuur konkurss (nt. 2006. a. oli meil ühele klassiõpetaja kohale 4,4 kandidaati, Helsingis 13.76). Soomes viiakse õpetajaks soovijate hulgas kohe läbi kutsesobivuseksam, et selgitada välja parimad kandidaadid. Oluline roll on kasvatusteadusel, eesmärk koolitada uuriv õpetaja. Eestis, Tallinna Ülikoolis, on õpetus didaktikakesksem, rõhk praktilisematel oskustel. Meie õpetajad saavad ülikoolist teadmise, et nad õpetavad õigesti. Soome õpetaja suudab seevastu olla iseseisvam, enda tööd ja selle tulemuslikkust väga hästi hinnata ja analüüsida. Aga medalil on ka teine pool: liigne eneseanalüüs põhjustab nii mõnegi noore õpetaja läbipõlemise.

Kutsekindlusest. Eestis siirdub 70% (klassiõpetajaid lausa 90%) lõpetanuid õpetajatööle, mõne aasta möödudes on neist koolist lahkunud 10%. Siinkohal võiks eeldada soomlaste eduloo jätkumist, kuid meediakajastuste kohaselt on õpetajatel kutsekindlus madal, kolmandik kooli tööle läinud õpetajatest lahkub – töökeskkonnaga ei olda rahul, lapsed pole ka sellised, nagu ette kujutati... Merli Kaljuve hinnangul võiks nii Eesti kui ka Soome õpetajakoolituse õppekavades üle vaadata erinevate aineblokkide mahu, vähem peaks olema ainealaseid, rohkem arengupsühholoogia-laadseid loenguid. Kaljuve sõnul võiks Eestiski taas avada harjutuskoolid.

Ettekande järel võtsid sõna ka mõned kuulajad saalist. Näiteks leidis TLÜ emeriitprofessor Ants Kõverjalg, et õpetajate koolist lahkumise põhjuseks on põhiliselt ikkagi distsipliini puudumine – närvid ei pea vastu, eks õpilasedki pole enam endised. Kuidas aga õpetajatööd prestiižsemaks muuta? TLÜ doktorandi Tiiu Kuurme hinnangul on naiselikul valdkonnal, kus praegu mehi 2000 ringis ja naisi 14 000, kalduvus perifeeriasse kuuluda. Aga kas see, kui koolis töötaks rohkem meesõpetajaid, muudaks õpetajatöö ahvatlevamaks? Jah, võib muuta, tõi konverentsi modereerinud Ott Kasuri ennast heaks näiteks: tema esimene klassiõpetaja õpetaja oli mees, hilisem klassijuhataja oli mees, ja temastki on saanud õpetaja... Kasuri leiab, et õpetajad võiksid rohkem häält teha, poliitikas kaasa rääkida. 

Miks meie õpetajad ennast ei hinda? 
TLÜ emeriitprofessori Viive-Riina Ruusi ettekande teemaks oli õpetaja kui haridusmuutuste subjekt ja objekt. Ruus rõhutas aastaarvu 1987, mil toimus õpetajate kongress. Üldhariduskoolide õpetajad olid selleks ajaks väga revolutsiooniliseks muutunud – taheti oma õppekava, mitte seda, mis „kehtib ühtemoodi Sahhalinilt Vilsandini“. Algasidki elavad ja tulemuslikud arutelud õppekava üle – kahe aastaga sai vabatahtliku töö tulemusel valmis uus riiklik õppekava. Sealt oli eemaldatud kommunismi-ideoloogia, vene keel oli võrdustatud teiste võõrkeeltega, koolinädal muudetud 5-päevaseks, koolidele jäetud vabamad käed „oma asja“ ajamiseks. Ruus küsis, kas praegused PISA, TIMSSi ja OECD tulemused võivadki olla toonase RÕKi ja selle järeltulijate viljad.

Viimaste OECD tulemuste (2008) kohaselt sai Eesti õpetaja parima koha klassikliima kujundamisel, kuid kõigest 20. koha eseseusalduse/eneseefektiivsuse eest. Ruusi sõnul on meie hariduses midagi vastuolulist: kord on majas, aga õpetaja hindab ennast ülimalt tagasihoidlikult. Miks meie õpetajad ei hinda iseennast? Kas ajaloo pitser? Ruus toob näiteks 30ndate aastate majanduskriisi, sellest ajast teatakse õpetajate kohta vähe, kas siis oli päriselt ka haritlaste ületootmine või... Ruus esitas ajaloolastele üleskutse uurida seda ajajärku haritlaskonna elus. Samuti ei teata midagi 1944-1950 aastate kohta: kui vastupanuvõimeline oli üldse õpetaja? Just minevikku vaadates leiame põhjused meie õpetajate eneseusalduse vähesuse kohta. 
Emeriitprofessor tegi teisegi üleskutse – kuna õpetajad on osa meie kõigi eluloost, identiteedist, siis võiks koguda inimeste hariduse elulugusid, ka nii tuleb õpetajate olulisus paremini esile, nende töö tähtsust mõistetaks paremini.

Mis aga juhtus pärast 1987. aastat. Alates 1991. aastast oldi „Tagasi Läände“-meeleolus, euro lootuses ja ootuses. Aga Lääs oli Ruusi sõnul vahepeal muutunud. Haridusse oli tunginud äri. Tänaseks oleme ääretult väljundipõhiseks (sooritusühiskonnaks) muutunud, pea kõik standardiseerinud. Kas me seda tahamegi, kas see peaks meid rahuldama, küsib Ruus.

Tuleviku-õpetajad  
TLÜ Haapsalu Kolledži direktor Eve Eisenschmidt rõhutas oma sõnavõtus, et õpetajahariduse tulevik on tegelikult taasavastatud vana ning edasiviivaks jõuks on rahulolematus hetkel toimuvaga. Müüdid, mis takistavad õpetajahariduses muutusi sisse viia, on Eisenschmidti sõnul järgmised: õpetajaks sünnitakse, õpetaja teab kõike, õpetajakutse ei ole populaarne, õpetajaamet on stressirohke, minu aine on kõige tähtsam.
Eisenschmidt tutvustas õpetajahariduse strateegiat aastateks 2009-2013, kus strateegilised lähtekohad on muutunud, ajakohasemad: õpetaja on õppija, õpetajaks kujunetakse töökeskkonnas, see on kollegiaalne protsess, kool on õppimise keskkonnaks ja mõjutab õpetaja arengut. Koolis õpivad nii õpilased kui ka õpetajad. Elukestva õppe ajastul on inimestel vajadus pidevalt muutuda, ennast teostada.
Eisenschmidt tõi esile trendid õpetajahariduses: teadmiste loomine õpetajakoolituses toimub aruteludes, kogemusi analüüsides, koos õppimise käigus, oma töösse suhtutakse uurimuslikult, õpetajaks õppimine ei lõppe ülikoolis. Heaks näiteks õpetajahariduse uute suunade kohta tõi TLÜ Haapsalu Kolledži direktor programmi „Noored kooli“, mille algatajad on õpetajate koolitamise endale südameasjaks võtnud.

Kas meie ootused õpetajale, õppijale ja õpetusele tulevikus on muutunud, küsis Eisenschmidt kokku kutsutud paneelis osalenud innovatsiooniaasta projektijuhilt Urmas Kõivult, Tiigrihüppe Sihtasutuse projektijuhilt Aimur Liivalt, koolis teist aastat õpetavalt Mariliis Siirmäelt ja Noored kooli programmi vilistlaselt, praeguselt õpetajalt Maria Kurisoolt. Panelistid olid ühel meelel, et õppimine on muutunud koostööks, õppijad iseseisvamaks. Kõiv esitas kuulajate seas elevust tekitanud lähtekoha: õpilased hakkavad lähema viie aasta jooksul valima, keda nad endale õpetajaks, kellelt õppida tahavad. Õpetajad peavad muutuma gurudeks, õpilased valivad endale füüsika-guru, matermaatika-guru..., ja need ei pruugi olla riigi määratud õpetajad. Kurisoo toetas Kõivu, õpilaste teadlikkus on kasvanud, nad oleksid tõesti võimelised endale nn gurusid valima (saalist muretseti küll, kas õpilased üldse tulevad selle peale, et nad võiks endale füüsika-guru valida). Kõiv kinnitas veelkord oma usku õpilastesse – õpilased on valmis üksteiselt õppima, seda võimaldab ka IKT, andke neile ainult võimalus.
Saalis kuulajarollis olnud Tartu Ülikooli õppejõud Margus Pedaste tahtis rõhutada, et praegu ongi õppimise/teadmiste omandamise osas murranguline aeg: vanal kujul esitatud teadmisi pole enam vaja, seetõttu peaksime mõtlema hoopis erinevate oskuste omandamisele, mis meid elus aitaksid. Pedaste lisas, et kuigi koolides on hooga kaasa mindud moodsate lisaainete võimaldamisega, on tegelikult põhioskused, mida õpilased vajavad, jäänud samaks. Seda ei tohiks unustada. 

Konverentsi lõpetas näituse „Tallinna Õpetajate Seminar, Tallinna Pedagoogium“ avamine TLÜ Silva hoone fuajees.

Koolielu toimetus