6. Valikkursus „Kõne ja väitlus“ (eesti õppekeelega koolile) 6.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Gümnaasiumi kõne- ja väitluskursusega taotletakse, et õpilane: 1) väljendab ennast suulises keelekasutuses selgelt ja sobivalt; 2) argumenteerib veenvalt ning oskab kaitsta oma seisukohti; 3) rakendab kriitilist mõtlemist. 6.2. Kursuse lühikirjeldus Suulise tekstiloome kursus keskendub suulise eneseväljenduse, eesmärgistatud kuulamise ja argumenteeritud esinemise ning tagasiside arendamisele. 6.3. Õpitulemused Kursuse lõpul õpilane: 1) tunneb tüüpilisi suhtlusolukordi, kõne liike ning avalikule esinemisele esitatavaid nõudmisi; 2) argumenteerib veenvalt ja oskab kaitsta oma seisukohti; 3) moodustab ja esitab teemakohaseid küsimusi; 4) koostab ning esitab eri liiki kõnesid (olmekõne, akadeemiline ja kohtukõne); 5) teeb ettekande näitvahenditega; 6) jälgib tolerantselt ja kriitiliselt diskussiooni ning annab tagasisidet. 6.4. Õppesisu Kõne kui suhtlusolukord. Kommunikatsioonimudel. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus. Suhtlustõkked. Kõne veenvuse tegurid. Kehakeel. Argumenteerimine ja emotsionaalsus. Kõne koostamine ja esitamine. Kõne kui suulise monoloogi ja dialoogi liigid (ettekanne, sõnavõtt, koosolek, läbirääkimised, väitlus, repliik vm). Kõne eesmärgid. Kõne osad. Suulise kõnesündmuse ettevalmistamise etapid. Näitlikustamine. Esinemishirm. Parakeel. Esinemisstiil ja -kultuur. Kõne kuulamine ja kõnele reageerimine. Repliik ja küsimuste esitamine. Erinevad kuulajatüübid. Kuulamistakistused. Väitlemine. Väitluse olemus. Jaatav ja eitav kaasus. Kaasuse ülesehitus: teema, tuumsõnad, definitsioon, kriteerium, argumentatsiooni struktuur, tõestusmaterjal, topos. Ümberlükkamine, taastugevdamine. Ristküsitlus. Kohtunikutöö ja tagasiside andmine. 6.5. Õppetegevus Praktilised tööd, heli- ja videosalvestused ning nende analüüs. 6.6. Füüsiline õpikeskkond Tehnilised vahendid (videokaamera, diktofon, mikrofon), õpperuumi mööbli ümberpaigutamise võimalus. 7. Valikkursus „Müüt ja kirjandus“ (eesti õppekeelega koolile) 7.1. Kursuse lühikirjeldus Kursuse eesmärk on tutvustada kirjanduse kõige vanemat kihistust – müüte – ning näidata vana pärimuse seost ilukirjanduse ja kultuuriga. Müüdi ja kirjanduse suhetele keskendumine võimaldab avastada nende seoseid, leida ajatuid arhetüüpe nende ajalikes avaldustes, mõista intertekstuaalseid suhteid ning maailmakirjanduse ja folkloori ühtsust. Müüdi kaks poolt – loolisus ja tunnetuslikkus – annavad hea võimaluse vanade lugude kaudu uurida väärtuste jäävust ja muutumist ajas ning mõtestada maailma oma elukogemusest lähtuvalt. Kursust on soovitatav õpetada 12. klassis, sest seoste leidmine ja üldistuste tegemine eeldab õppijalt mitmekülgset lugemust ning arenenud lugejaoskusi, head analüüsi-, sünteesi- ja hindamissuutlikkust. Kirjandustunnis uuritakse müütidest pärit väljendite tekkelugu, võrreldakse vanade eestlaste ja teiste vanade rahvaste maailmapilti, leitakse müütide ning uskumuste kajastusi ilukirjandusteostest, uuritakse võrdlevalt arhetüüpsete tegelaste või kujundite väljendust eri maade müüdiloomes ja ilukirjanduses, analüüsitakse mõnd tänapäeva müüdi tekkelugu jne. Kirjandusteoste mütopoeetilise käsitluse kõrval võib rakendada teisigi, näiteks psühholoogilisi või semiootilisi analüüsi- ja tõlgendusvõimalusi. Kursusele on lisatud terviklikult käsitletavate teoste nimekiri, et võimaldada lähilugemiseks leida kursuse sisuga enim seotud teoseid. Samas on nimekiri avatud, st õpetaja võib oma lugemiskogemusest või uudiskirjandusest lähtuvalt soovitada õpilastel lugeda teisigi eesti või maailmakirjanduse autorite teoseid, mis seostuvad sisuliselt kursuse teemaga. 7.2. Õpitulemused Kursuse lõpul õpilane: 1) kirjeldab mütoloogilisi elemente eestlaste maailmapildis; 2) teab eesti rahvuseepose sünnilugu ja sisu ning kultuuri- ja rahvusloolist tähtsust; 3) selgitab müüdi kui arhetüüpse žanri ja tänapäeva müütide olemust ning mõtestab pärimust õpitust ja iseenda kogemusest lähtuvalt; 4) nimetab arhetüüpseid müüdimotiive ja leiab neid käsitletavatest ilukirjandusteostest; 5) tunneb loetud müütide ja arhetüüpsete tegelastega seotud narratiive ja motiive ning leiab neid käsitletavatest ilukirjandusteostest; 6) analüüsib kirjandusteoste teemat, süžeed ja tegelasi nii müüdimotiividest kui ka eetilistest ja esteetilistest väärtustest lähtuvalt; 7) tunneb ära ja analüüsib folkloorse pärandi kasutamist autoriloomingus ning selgitab kirjandus(teos)e tähenduse muutumist ajas; 8) on terviklikult läbi lugenud ja analüüsinud vähemalt neli proosa- või draamateost. 7.3. Õppesisu Müüt, muistend, muinasjutt Müüdi olemus. Maailma loomise müüdid ja muistendid; eri rahvaste loomismüüte; Friedrich Robert Faehlmanni müütilised muistendid. Eestlaste mütoloogiline maailmapilt: vaimud, haldjad, maa-alused, nõiad, targad, triksterid, vanapagan jt üleloomulikud olendid. Alusteoseid: Matthias Johann Eisen „Eesti mütoloogia“, Karl Kello „Draakoni märgi all“, Hasso Krull „Loomise mõnu ja kiri“, Lennart Meri „Hõbevalge“ jt. Felix Oinas „Tuul heidab magama“. August Kitzberg „Libahunt“, Aino Kallas „Hundimõrsja“, Andrus Kivirähk „Mees, kes teadis ussisõnu“. Muinasjutt kui kirjanduse ja müüdi vahelüli, kunstmuinasjutt: Anna Sakse „Lillemuinasjutud“, Oscar Wilde „Õnnelik prints“. Muinasjutu dekonstrueerimine: Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumäng“, Jaan Kaplinski „Kaks päikest”. Võrdlev mütoloogia: rändmotiivid. Kunstnikumüüt: kirjanik kui Looja. Pärimus kirjanduses Eepiline minevik. Sumeri „Gilgameš“. Vana-Kreeka müüdid ja nende töötlused: Sophokles „Kuningas Oidipus“, Albert Camus „Sisyphose müüt“. Piibli müüdid ja nende töötlused: keskaegne draama „Aadama mäng“, Dante Alighieri „Jumalik komöödia“, Ain Kalmus „Juudas“, Marie Under „Tuudaimimarjad“. Eepos: Homeros „Ilias“, „Odüsseia“. Keskaegsed kangelaseeposed: „Vanem Edda“, „Rolandi laul“, „Laul minu Cidist“, „Nibelungide laul“, „Beowulf“. Rahvuseeposed: Elias Lönnrot „Kalevala“, Friedrich Reinhold Kreutzwald „Kalevipoeg“. „Kalevipoja“ motiivid luules ja proosas. Argimütoloogia ja rahvapärimus. Müüt kirjanduses ja tänapäeva kultuuris (ideoloogias, massikultuuris; positiivsed ja negatiivsed eeskujud). Friedebert Tuglas „Maailma lõpus“, Mati Unt „Argimütoloogia“. Pärimuse mõtestamine Arhetüüp ja arhitekst. Arhetüüpsed teemad ja motiivid: leping kuradiga, ohverdamine, lahkumine kodunt, ohtuderikas vaimse kasvamise teekond ja kojujõudmine, saatus ja õnn jt. Vastandite võitlus: ilus ja inetu, hea ja kuri, põrgu ja paradiis, armastus ja kättemaks, sünd ja surm, õitseng ja hääbumine, kangelaslikkus ja kuritöö jm. Arhetüüpsed müüdimotiivid: kangelase eriline sünd, päritolu, vägiteod, ohud teel, surm, elu pärast surma. Arhetüüpseid tegelasi: Odysseus, Achilleus, Narkissos, Pygmalion, Sisyphos, Oidipus, Kain, Taavet, Koljat, Magdalena, Juudas, Ahasveerus, Hamlet, Faust, Robinson Crusoe, Gulliver, don Quijote, Don Juan, Casanova, Dracula jt; kurat, libahunt, kratt, hiiud, näkk, ingel, vaeslaps, Kalevipoeg, Vanapagan jt. Arhetüüpsed sümbolid ja kujundid: ring, rist, labürint, kolmjalg, kaheksakand, ilmapuu, välk, taevatäht, päikesevanker, jumalikud kaksikud jt; valge laev, sinilind, (sõnajala)õis, lahtised allikad, õnnemaa, paradiis, põrgu jm. Intertekstuaalne lähenemisviis: teose avamine teiste tekstide vormilisel või sisulisel taustal. Mõisted Argimütoloogia, arhetüüp (arhetüüpne teema, motiiv, kujund, tegelane, süžee), arhitekst, eepos, intertekstuaalsus, kangelaseepos, kunstmuinasjutt, muistend, mütoloogia, müüt, pärimus, rahvuseepos, semiootika. Terviklikult käsitletavad teosed Õpilane loeb läbi vähemalt neli teost järgnevast kirjandusteoste loendist. Margaret Atwood „Penelopeia“, Mihhail Bulgakov „Meister ja Margarita“, Maurice Druon „Zeusi mälestused“, Johann Wolfgang Goethe „Faust“ (I osa), Herman Hesse „Stepihunt“, Haruki Murakami „Kafka mererannas”, Viktor Pelevin „Õuduse kiiver“, Terry Pratchett „Eric“, Sophokles „Kuningas Oidipus“, Anton Hansen Tammsaare „Põrgupõhja uus Vanapagan“, Friedebert Tuglas „Maailma lõpus”, Oscar Wilde „Dorian Gray portree“, Jeanette Winterson „Taak“. 8. Valikkursus „Kirjandus ja ühiskond“ (eesti õppekeelega koolile) 8.1. Kursuse lühikirjeldus Kursuse eesmärk on asetada kirjandusteosed konkreetsemasse ühiskondlikku, sealhulgas poliitilisse ja mõttevoolulisse konteksti: keskmes on kõik see, mis kirjandust ümbritseb ja inspireerib. Kirjandusteost vaadeldakse ühiskonnaolude taustal, kus tähtsat rolli mängivad ajastu olulisemad ideed ja suundumused, mis tingivad kirjandusteoste temaatika ning vormi. Kursus võimaldab arutleda kirjanduskaanoni ja bestsellerite problemaatika üle ning käsitleda suurele lugejaskonnale ahvatlevaid teoseid (menu- ja hittkirjandust). Et avardada pilti sõnakunsti võimalustest, tutvustab kursus mõningaid 20. sajandi mõttevoole, millel on oluline roll kirjandusruumi kujundamisel ja mis on mõjutanud nii kirjandusteoste sisu, väljendust kui ka vastuvõttu. Sissevaade võimaldab esitada valitud tekstide näitanalüüse, samuti mõnest mõttevoolust ajendatud tõlgendusvõimaluse lihtsamat rakendamist. Ilukirjandustekstide kõrval tuleb kursuse jooksul lugeda ka õppeteemadega seostuvat esseistikat ning teha võimaluse korral kirjanduslikku uurimistööd. 8.2. Õpitulemused Kursuse lõpul õpilane: 1) selgitab kirjanduse ja ühiskonna omavahelisi suhteid, nimetades kirjandusteose sündi ja vastuvõttu mõjutavaid tegureid; 2) määrab vähemalt kahe kursuses käsitletud autori ja nende teoste koha ajastus, rühmituses või rahvuskirjanduses; 3) toob loetud teksti(katkendi)le tuginedes näiteid ühiskonnaolude ja inimese kujutamise kohta, arutleb selle teema ja probleemide ning eetiliste ja esteetiliste väärtuste üle; 4) analüüsib kirjandusteost ühest 20. sajandi mõttevoolust lähtudes ning leiab tekstist vastava vaatepunkti kajastusi nii teemade, probleemide kui ka ideede tasandil; 5) on lugenud kirjandus- ja kultuuriloolist esseistikat, kirjutab ilukirjandusteose põhjal essee; 6) on läbi lugenud vähemalt kolm terviklikku proosa- või draamateost ning ühe eesti autori luuletuskogu ja analüüsinud neid. 8.3. Õppesisu Kirjandus ja ühiskond Kirjanduse ja ühiskonna omavahelised suhted. Kirjandus kui ühiskonna kajastaja ning peegeldaja. Kirjandusteksti eripära kui ühiskondlike olude peegeldus. Kirjanduse sidumine autori elulooga, selle asetamine ühiskondlik-poliitilistesse raamidesse. Kirjandusteose sündi mõjutavad tegurid. Kirjandusteos kui autori individuaalsuse ja maailmavaate, koolkondliku või rühmitusliku kuuluvuse väljendaja. Kirjandusteose koht ajastus, rühmituses, traditsioonis ja rahvuskirjanduses. Lugeja maitse ning valikud. Kirjanduskaanon. Menu- ja hittkirjandus. Kirjandus ja poliitika Poliitika kirjanduse iseloomu ja teemade määrajana. Kirjandus ideoloogia levitamise teenistuses. Sotsialismiajastu kirjandus, nn sotsialistlik realism. Isikukultuslik kirjandus. Autori positsioon ühiskonnas: võimule vastandujad, võimu toetajad, vaikijad. Keelatud autorid: pagulaskirjanikud (Bernard Kangro, Kalju Lepik jt), tõrjutud autorid (Betti Alver, Uku Masing, Artur Alliksaar jt), dissidendid (Aleksandr Solženitsõn, Johnny B. jt). Ideoloogiline tsensuur: keelatud raamatud ja käsikirjad (Albert Kivikas „Nimed marmortahvlil“, Paul-Eerik Rummo „Saatja aadress“ jt). Keelatud teemad: rahvuslus (Hando Runneli luule jt), okupatsioon ja küüditamine (Valev Uibopuu „Keegi ei kuule meid“, Jaan Kruusvall „Pilvede värvid“ jt), metsavendlus (Ene Mihkelson „Katkuhaud“ jt), religioon (Ain Kalmus „Juudas“, Uku Masingu luule jt) jne. Kirjandusteoste varjatud sõnumid. Poliitilise situatsiooni kujutamine ja selle mõju inimesele (Joseph Brodsky luule; Mihhail Bulgakov „Koera süda“ või Günter Grass „Plekktrumm“ või Imre Kertész „Saatusetus“ või Milan Kundera „Olemise talumatu kergus“ või Boris Pasternak „Doktor Živago“ või Viktor Pelevin „Omon Ra“ või David Michell „Pilveatlas“ või Bernhard Schlink „Ettelugeja“ jt). „Kadunud põlvkond“, sõjaromaan (Francis Scott Fitzgerald või Ernest Hemingway või Erich Maria Remarque või Arved Viirlaid „Ristideta hauad“). Düstoopia (Aldous Huxley „Hea uus ilm“ või George Orwell „1984“ jt). Baltisaksa kultuuri ja kirjanduse kajastusi (Edzard Schaper „Maailma lõpp Hiiumaal“ või Camilla von Stackelberg „Tuulde lennanud lehed“). Kirjandus ja mõttevoolud (Süva)psühholoogiline kujutamislaad kirjanduses (Margaret Atwood või William Faulkner jt). Eksistentsialismifilosoofia kirjanduses (Albert Camus või Jean-Paul Sartre). Idamaiste usundite vastukajasid läänemaises kirjanduses: zen-budismi ja taoismi mõjud (Hermann Hesse „Siddhartha“ või Jerome David Salinger „Franny ja Zooey“ või Jaan Kaplinski luule jt). Naisvaatepunkt kirjanduses (Elfriede Jelinek või Doris Lessing jt). Postkolonialistlik vaatepunkt kirjanduses (Hanif Kureishi või Arundhati Roy või Salman Rushdie jt). New age’i eluviisi kajastusi ilukirjanduses (Carlos Castañeda „Teekond Ixtlani“ jt). Esseistika ja arvustus Essee olemus. Kirjandus- ja kultuurilooline essee. Teema ja kirjutamisviisi valik. Esseemeistreid (Umberto Eco, Stefan Zweig, Jaan Kaplinski, Viivi Luik, Lennart Meri, Hando Runnel jt). Raamatusarjad: „Eesti mõttelugu“, „Avatud Eesti raamat“ jt. Esseekogumikud: „Eesti mütoloogiad“, „Uued mütoloogiad“ jt. Kirjanduse uurimise võimalused ja probleemid. Kirjandusteaduse ja -kriitika mõiste ning uurimisobjekt. Kirjandusteose arvustus. Teose sisu- ning keele- ja stiilikeskne arvustus. Mõisted Düstoopia, eksistentsialism, essee, kirjanduskriitika, kirjandusteadus, menukirjandus, naisvaatepunkt, new age, postkolonialism, psühhoanalüüs, sotsialistlik realism, sõjaromaan, zen-budism, taoism, tsensuur, utoopia. Terviklikult käsitletavad teosed Õpilane loeb vähemalt kolm pikemat proosa- või draamateost ning ühe luuletuskogu kursuse õppesisus nimetatud autoritelt. 9. Valikkursus „Draama ja teater“ (eesti õppekeelega koolile) 9.1. Kursuse lühikirjeldus Kursuse kaudu õpitakse mõistma draamakunsti põhialuseid ja teatri tähendust meie kultuuris. Õppe vältel loetakse ning analüüsitakse draamateoseid, vaadatakse ja mõtestatakse ühiselt teatrietendusi ning täidetakse lihtsamaid dramatiseerimisülesandeid. Kursuse jooksul omandatakse nii teoreetilisi teadmisi kui ka praktilisi oskusi. Teatriajalugu hõlmab vaid väikese osa kogu kursuse mahust, kuid on nüüdisteatri mõistmise seisukohalt siiski vajalik. Põhitähelepanu pööratakse draama olemuse ja teatritegemise spetsiifika selgitamisele ning etenduse analüüsile. Võimaluse korral on soovitatav külastada professionaalset teatrit, kuid analüüsiks sobib ka kooliteatri etendus. Et tutvuda eesti teatriklassikaga, võib kasutada ka arhiivisalvestusi. Teater on olemuselt erinevate kunstiliikide sulam, ühendades muusika, tantsu, kirjanduse, (video)filmi ja kujutava kunsti, mis võimaldab lõimida kursust kunsti- või muusikaõpetusega. Eraldi pööratakse valikkursuses tähelepanu eesti teatri kujunemisele ja praegusele arengule. 9.2. Õpitulemused Kursuse lõpul õpilane: 1) eristab peamisi draamažanre, nimetab nende tunnuseid ja olulisemaid draamateoseid; 2) on lugenud läbi ühe draamateose ning analüüsib selle kompositsiooni ja tegelasi; 3) tunneb näitekirjanduse ja teatri põhimõisteid; 4) leiab seoseid kirjanduse, teatri, kujutava kunsti ja teiste meediumide vahel; 5) määrab lavastuse stiili, arvestades nii lavastaja, muusikakujundaja, kunstniku, valgus- ja kostüümikunstniku tööd kui ka näitlejate mängu; 6) arutleb teatrietenduse üle, hindab selle väärtusi, analüüsib kujundikeelt ning sõnastab oma vaatamiskogemuse; 7) kirjutab teatriarvustuse, rakendades õpitud mõisteid ja mõtestades lavastuses kasutatud teatrimärke; 8) teab olulisemaid tähiseid eesti teatri ajaloost; 9) on külastanud õppeperioodi vältel vähemalt kaht teatrietendust või vaadanud nende salvestusi; 10) seostab lavastust nii võrdlevalt kui ka eristavalt tänapäeva eluolu ja -nähtustega, iseenda ning üldinimlike probleemide ja väärtustega. 9.3. Õppesisu Draama olemus Näidend. Draama mõiste. Tegelaskõne: dialoog ja monoloog, repliik ja remark. Tegelase analüüs: muutumatu ja muutuv tegelane, avatud ja suletud tegelane. Näitleja rolliloome. Draama keskendatus inimestevahelisele suhtlemisele ning elu teatraalsusele. Draamateose aeg ja ruum. Konflikt, intriig ja probleem. Draamateose kompositsioon. Vaatus, stseen. Dramaatika žanrid Dramaatika põhižanrid: tragöödia, komöödia, draama, tragikomöödia. Ajaloolised žanrid: liturgiline draama, müsteerium, moralitee, miraakel. Commedia dell’ arte ja tänapäeva improvisatsiooniline teater. Performance ja happening. Farss, jant ja sketš. Koomika liigid: situatsiooni-, karakteri- ja sõnakoomika. Kuuldemäng ja lugemisdraama. Sõnadeta lavastus. Tantsulavastus. Muusikalavastus. Teatri tähendus ja funktsioonid Lavastajatöö. Teater kui kollektiivne kunst: lavastaja, näitleja, muusikakujundaja, kunstniku, valguskunstniku ja kostüümikunstniku roll lavastuse valmimisel. Kirjanduse ja teatri suhted: dramatiseering, stsenaarium, libreto, lavastus, etendus. Lavastuse stiil ja atmosfäär. Etenduse vastuvõtt ja teatrikriitika. Teatriarvustus. Eesti teatri ajalugu Lydia Koidula ja August Wiera teater. Kutselise teatri sünd. Karl Menning. Estonia teatri ja Draamateatri asutamine. Hommikteater. Lavastajad: Andres Särev, Kaarel Ird, Voldemar Panso, Jaan Tooming, Mati Unt, Merle Karusoo, Elmo Nüganen, Tiit Ojasoo. Nüüdisteater. Repertuaariteater ja projektiteater. Mõisted Commedia dell’ arte, dialoog, draama, dramatiseering, etendus, farss, happening, intriig, jant, karakter, karakterikoomika, komöödia, konflikt, kuuldemäng, lavastus, liturgiline draama, lugemisdraama, miraakel, monoloog, moralitee, müsteerium, performance, projektiteater, remark, repertuaariteater, repliik, situatsioonikoomika, sketš, stseen, stsenaarium, sõnakoomika, tragikomöödia, tragöödia, vaatus. Käsitletavaid draamateoseid Merle Karusoo „Meie elulood“ või „HIV“; August Kitzberg „Kauka jumal“; Mart Kivastik „Külmetava kunstniku portreed. Viinistu triloogia“; Andrus Kivirähk „Eesti matus“ või „Voldemar“; Lydia Koidula „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“; Jaan Kruusvall „Pilvede värvid“; Madis Kõiv „Tagasitulek isa juurde“; Oskar Luts „Tagahoovis“; Hugo Raudsepp „Mikumärdi“; Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumäng“; Juhan Smuul „Polkovniku lesk ehk Arstid ei tea midagi“; Anton Hansen Tammsaare „Juudit“ või „Kuningal on külm“; Jaan Tätte „Ristumine peateega ehk Muinasjutt kuldsest kalakesest“ või „Sild“; Mati Unt „Phaeton, Päikese poeg“; Eduard Vilde „Tabamata ime“. 10. Valikkursus „Kirjandus ja film“ (eesti õppekeelega koolile) 10.1. Kursuse lühikirjeldus Kursus keskendub kirjanduse ja filmi kokkupuutepunktidele. Kursuse eesmärk on anda põhiteadmised filmi olemusest ja vastuvõtust ning mõjust vaatajale. Kuna süsteemne filmiõpetus üldjuhul nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis puudub, on kursuse jooksul vaja anda õpilastele põgus ülevaade ka sellest, kuidas film tänapäeval valmib. Kursuse põhirõhk on filmikeele (poeetika) õpetamisel, mis on omakorda kursuse alateema „Film kui kirjandusteose tõlgendus“ vältimatu alus. Et anda ülevaade filmikunsti olemusest, õpetada filmi- ja kirjandusteose ühe- ja erilaadse poeetika mõistmist, vajab õpetaja tunni organiseerimiseks piisavalt visuaalset õppematerjali (filmilõike linateose valmimise etappidest, lähivaatluseks filmide ja kirjandusteoste katkendeid jms), ent ka tänapäevaseid tehnovahendeid (videoprojektorit, arvutit jms). Soovitatav on mõne lihtsama filmimonteerimisprogrammi abil tegelda ka kaadrite montaažiga, et paremini mõista filmikujundi olemust. Kursuse jooksul käsitletavad tervikteosed (nii filmid kui ka kirjandusteosed) valib õpetaja, õpilastel on soovitav enne filmi vaatamist läbi lugeda vastav kirjandusteos. 10.2. Õpitulemused Kursuse lõpul õpilane: 1) kirjeldab üldjoontes filmi valmimiskäiku; 2) tunneb filmi peamisi poeetikavõtteid; 3) mõistab filmikujutise tinglikkust ning filmikujundit kui tähenduse kandjat; eristab filmi nähtava sisu režissööri autorihoiakust ja kujundlikust sõnumist; 4) võrdleb kirjandusteost ning selle põhjal valminud filmi, lähtudes filmi- ja kirjanduse poeetikast; 5) arutleb filmi ja kirjandusteose esteetika ning seal väljendatud eetiliste väärtushinnangute üle, sõnastab oma vaatamis- ja lugemiskogemuse; 6) kirjutab kirjandusteose katkendi põhjal lühistsenaariumi ning kadreerib selle; 7) kirjutab filmiarvustuse, kasutades kursuse jooksul õpitut ning hinnates filmis ja kirjandusteoses esil või varjul olnud väärtusi; 8) tunneb peamisi filmiliike ja iseloomustab filmikunsti arengusuundi; 9) teab eesti kirjanduse ainetel valminud väärtfilme. 10.3. Õppesisu Filmi loominguline meeskond ja valmimiskäik Stsenaariumi periood: osalevad stsenarist, režissöör, produtsent; tulem – valmis stsenaarium. Stsenaariumi etapid: ideekavand (sünopsis), arendus, stsenaariumi variandid. Süžeeliinid ja areng: proloog, ekspositsioon, sõlmitus, intriig, kulminatsioon, lahendus, epiloog. Filmimise ettevalmistus: osalevad režissöör, operaator, kunstnik, produtsent; tulem – filmi lavastusprojekt. Režiistsenaarium ja kadreering, lavastusprojekt kui filmi mudel. Näitlejate valik ja näitlejaproovide filmimine. Võttekohtade otsimine ja dekoratsioonide planeerimine. Võtteperiood: osaleb kogu filmirühm; tulem – filmitud materjal. Meeskonnatöö filmi võtteperioodil. Režissööri osa filmirollide kujundamisel. Liikuv kaamera: panoraamid, peale- ja ärasõit. Rakurss (võttepunkt). Stoppkaader ja aegluup. Varjatud kaamera. Kombineeritud võtted. Valgus, värv ja heli. Duublid ja variandid. Produtsendi roll filmi loomisel. Autorifilm ja produtsendifilm. Järeltootmine: osalevad režissöör, monteerija, helirežissöör, operaator, produtsent; tulem – valmis film. Filmi lõplik sünd montaažis. Monteeritud filmi värvikorrektsioon. Helilooja töö. Audiovisuaalse terviku tekkimine. Filmipoeetika ja -esteetika Tinglikkus filmis. Kinematograafiline nägemine ja mõtlemine. Filmikujund kui kunstiline üldistus. Filmi poeetikavõtted: metafoor, sümbol, allegooria, hüperbool, personifikatsioon. Assotsiatiivne mõtlemine kui filmipoeetika mõistmise eeldus. Illustratiivsus – nähtuste poeetilise avamise vastand. Poeetikavõtete kasutamine filmis ja kirjanduses. Mustvalge ja värvifilm. Kaader ja plaan. Kaader kui katkestamata filmivõte. Kaadri kompositsioon. Montaaž kui uute ajalis-ruumiliste ja emotsionaalsete suhete loomise viis. Filmi süžee ja faabula. Kaadrisisene ja kaadritevaheline montaaž. Montaaži rütm. Detailid. Montaaži fraas, stseen, episood. Sündmuste olustikulis-loogiline, assotsiatiiv-kujunduslik, paralleel- ja temaatiline montaaž. Montaaži elementide, st kaadrivahetuse leidmine kirjandusteosest, proosalõigu, episoodi või stseeni põhjal kadreeringu tegemine. Filmi kokkupuuteid kirjanduse, kujutava kunsti, arhitektuuri, teatri ja muusikaga. Filmikeele intertekstuaalsus. Muusika kui helifilmi dramaturgiline komponent. Muusika ja emotsioonide kujundamine. Paus, muusika ja tegevuse kontrapunkt, unisoon, juhtmotiiv, mürad. Tänapäeva filmikunsti jooni ja suundi Uue filmikeele otsingud. Filmiliikide ja žanride segunemine ning uute kujunemine. Dokumentaalsus mängufilmis. Dokumentaalfilmi poeetikavõtted. Kommertsfilmi olemus ja ideoloogiline funktsioon. Väärtfilm. Nüüdisaegne poliitiline film ja propagandafilmid. Rahvusvahelised filmifestivalid. Film kui kirjandusteose tõlgendus Filmi ja kirjanduse suhted. Eesti ja maailmakirjanduse klassika ainetel valminud filme. Kirjandusteost illustreeriv ekraniseering ja kirjandusteose loominguline töötlus. Üht ja sama kirjandusteost erinevalt tõlgendavad filmid. Kirjandusteoste põhjal valminud väärtfilme. Kirjandusteose ja filmi võrdlev analüüs. Filmikriitika. Filmiretsensiooni kirjutamine. Mõisted Autorifilm, detail, dramaturgia, duubel, filmikriitika, filmipoeetika, filmiretsensioon, kaader, kommertsfilm, montaaž, motiiv, plaan, produtsendifilm, rakurss, režissöörifilm, stsenaarium, süžee, väärtfilm. Käsitletavaid filme ja kirjandusteoseid Kursuse jooksul loeb õpilane läbi vähemalt kaks kirjandusteost ja vaatab nende põhjal tehtud filme. 1. „Georgica“, režissöör Sulev Keedus. Q Film, 1998. Stsenarist Madis Kõiv. 2. „Hukkunud alpinisti hotell“, režissöör Grigori Kromanov. Tallinnfilm, 1979. Boriss Strugatski ja Arkadi Strugatski samanimelise jutustuse ainetel. 3. „Ideaalmaastik“, režissöör Peeter Simm. Tallinnfilm, 1980. Karl Helemäe jutustuse motiividel. 4. „Indrek“, režissöör Mikk Mikiver. Tallinnfilm, 1975. Anton Hansen Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ II osa põhjal. 5. „Karu süda“, režissöör Arvo Iho. „Faama Film“ ja „Cumulus Projekt“, 2001. Nikolai Baturini samanimelise romaani ainetel. 6. „Kolme katku vahel“, režissöörid Virve Aruoja, Jaan Tooming. ETV, 1970. Jaan Krossi samanimelise romaani ainetel. 7. „Kõrboja peremees“, režissöör Leida Laius. Tallinnfilm, 1979. Anton Hansen Tammsaare samanimelise romaani ainetel. 8. „Mina olin siin“, režissöör René Vilbre. Stuudio Amrion, 2008. Sass Henno samanimelise jutustuse põhjal. 9. „Nimed marmortahvlil“, režissöör Elmo Nüganen. OÜ Taska Productions, 2002. Albert Kivika samanimelise romaani ainetel. 10. „Nipernaadi“, režissöör Kaljo Kiisk. Tallinnfilm, 1983. August Gailiti „Toomas Nipernaadi“ ainetel. 11. „Põrgupõhja uus Vanapagan“, režissöörid Grigori Kromanov, Jüri Müür. Tallinnfilm, 1964. Anton Hansen Tammsaare samanimelise romaani ainetel. 12. „Surma hinda küsi surnutelt“, režissöör Kaljo Kiisk. Tallinnfilm, 1977. Stsenarist Mati Unt. 13. „Sügisball“, režissöör Veiko Õunpuu. Kuukulgur Film, 2007. Mati Undi samanimelise lühiromaani ainetel. 14. „Tants aurukatla ümber“, režissöör Peeter Simm. Eesti Telefilm, 1987. Mats Traadi samanimelise romaani ainetel. 15. „Ukuaru“, režissöör Leida Laius. Tallinnfilm, 1973. Veera Saare samanimelise romaani ainetel. 16. „Viimne reliikvia“, režissöör Grigori Kromanov. Tallinnfilm, 1969. Eduard Bornhöhe jutustuse „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“ ainetel. 11. Valikkursus „Vene keel Eestis“ (vene õppekeelega koolile) 11.1. Kursuse lühikirjeldus Kursus on pühendatud vene keele ja selle funktsioneerimise erijoontele Eestis. Kursuse eesmärgiks on õpetada õpilasi märkama, analüüsima ja oma kõnes suhtlusvajaduse korral adekvaatselt kasutama keeleilminguid, mis on vene keelele omased metropoli ja diasporaa tingimustes. Kursus soodustab mõistete „mitmekultuuriline ja mitmekeelne situatsioon“ ning „kultuuridevaheline dialoog“ lahtimõtestamist. 11.2. Õpitulemused Kursuse lõpul õpilane: 1) oskab keeleainest koguda ja sellega töötada; 2) analüüsib keele kohalikke erijooni; 3) annab selle analüüsi alusel hinnangu vene keelt emakeelena kõnelejate keelekasutusele diasporaa ja metropoli tingimustes; 4) varieerib enda kõnet olenevalt kommunikatsioonitingimustest; 5) mõistab kultuuride- ja keeltevaheliste kontaktide tähenduslikkust; 6) hindab vene keele regionaalsete variantide spetsiifikat mitmekeelsuse ja mitmekultuurilisuse aspektist. 11.3. Õppesisu Vanimad idaslaavi ja soome-ugri keelekontaktid. Vene-eesti keelekontaktid. Vene diasporaa moodustumine Eestis. Neli vene emigratsiooni lainet XX sajandil. Tänapäeval Eestis eksisteeriva vene diasporaa kujunemise iseärasused. Vene keele kõnelejad Eestis (venelased, venekeelsed ja vene keelt võõrkeelena õppijad). Vene keele funktsioneerimine Eestis territoriaalselt (linna- ja maaelanikkond, Kirde-Eesti, Peipsi-äärne ja teised regioonid) ning kasutusalade järgi (meedia, teenindus, turism, ametlik asjaajamine jt). Vene keele erijooned Eestis: graafika, foneetika, leksika, grammatika, pragmaatika, stilistika. Vene kõnekeel Eestis. Massiteabevahendite vene keel Eestis. Vene keel ametlikus asjaajamises, hariduse valdkonnas. Peipsi-äärsed murded. Eesti mitmekeelne ja mitmekultuuriline ühiskond Euroopa üldises kontekstis. Sallivus mitmekultuurilise ja mitmekeelse ühiskonna tingimustes. 11.4. Õppetegevus Tutvumine teoreetiliste allikatega, iseseisev keeleainese kogumine, praktiliste tööde tegemine, uurimistööde kirjutamine. 11.5. Füüsiline õpikeskkond Tehnilised õppevahendid: diktofon, mikrofon kõnekeele ja murdekeele salvestamiseks, arvuti kirjalike tekstide töötlemiseks ning analüüsimiseks. 12. Valikkursus „Maailmakirjandus antiikajast 18. sajandini“ (vene õppekeelega koolile) 12.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Kursusega taotletakse, et õpilane: 1) tutvub maailmakirjanduse põhietappidega antiikajast 18. sajandi lõpuni, eri epohhide ning rahvaste olulisemate kirjanike loomingu ja teostega; 2) õpib seostama kauge mineviku teoseid tänapäevaga, mõistma ja hindama nende üldinimlikku aegumatut väärtust; 3) saab ettekujutuse maailmakultuuri kui ühtse terviku arengust, mis avaldub rahvuskirjanduste mitmekesisuses; 4) tutvub antiikaja, keskaja, renessansi ja 18. sajandi kirjandussuundade ning žanridega; 5) arendab süveneva lugemise ja kirjandusteose analüüsi oskusi. 12.2. Kursuse lühikirjeldus Kursus toetab gümnaasiumi kirjandushariduse suunitlust – kirjaniku kunstimaailma omaksvõttu ajaloolis-kirjanduslikus aspektis – avaral kultuurifoonil, mille moodustab Lääne-Euroopa kirjandus. Kursus hõlmab antiikaega, keskaega, renessanssi ja 18. sajandit. Kursus on kirjandusajaloolise suunitlusega, kuid kronoloogilise järgnevuse suhtes paindlik. Sisu valikul on arvestatud ka problemaatilis-temaatilist lähenemist klassika käsitlemisele. Kursus sisaldab kirjandusteoseid, mida peetakse maailmakultuuri suurimateks saavutusteks ning mis on mõjutanud rahvuskirjanduste arengut. Kursuse õppimine arendab esteetiliselt, võimaldab kunstiliste kujundite kaudu tutvuda Euroopa kultuuri lätetega ning kogeda aegumatuid üldinimlikke kõlbelisi väärtusi, mis on aktuaalsed ka tänapäeval. Eeldatakse, et õpilased tutvuvad kõige eredamate antiikaja, keskaja, renessansi, klassitsismi ja valgustusaja kirjandusteostega. Terviklikuks lugemiseks ning üksikasjalikumaks käsitlemiseks on soovitatav valida igast epohhist üks silmapaistvam teos, mis peagu täielikult kajastab selle epohhi esteetilisi kujutlusi ja kõlbelisi ideaale. Kui kursust õpitakse pärast põhikursusi, tuleks erilist tähelepanu pöörata kirjanduspärandi kajastumisele järgnevate ajastute, eriti 19. sajandi kirjanduses. 12.3. Õpitulemused Kursuse lõpul õpilane: 1) analüüsib üksikuid Lääne-Euroopa kirjanduse teoseid, kasutades teadmisi kirjandusajaloost ja -teooriast; 2) näeb kunstiteose ajaloolis-konkreetses sisus probleeme ning nende seost nüüdisajaga; 3) määratleb kirjandusvoolud (klassitsism, sentimentalism, romantism); 4) annab kirjandusteoste tegelaste käitumisele hinnangu nende iseloomu ja suhtumiste analüüsi põhjal; 5) koostab kirjandusteemaliste artiklite plaane ja teese, teeb õppe-uurimistöid; 6) kirjutab loetud teoste kohta retsensioone ja kirjandusteemalisi kirjandeid. 12.4. Õppesisu Temaatika Inimene ja tema saatus antiikaja kirjanduses (Homeros „Ilias“ ja „Odysseus“, Euripides „Medeia“, Sophokles „Antigone“, Aischylos „Aheldatud Prometheus“), keskaja kirjanduses (5.–13. sajand, „Nibelungide laul“, „Rolandi laul“) ning klassitsistide teostes (17. sajand, Pierre Corneille „Cid“). Kangelaste hukkumisele määratuse traagika. Konflikti kujutamise iseärasused eri ajastute kirjandusteostes. Inimese kangelaslikkus jumalate („Ilias“), isanda, süserääni („Nibelungide laul“) ning vürsti („Vürst Igori sõjaretk“) au nimel. Elu kui kõrgema väärtuse ja armastuse kui inimest ülendava tunde jaatamine antiikautorite teostes (Alkaios, Sappho, Anakreon, Catullus). Sama temaatika valgustusaja kirjanike-sentimentalistide arenduses (18. sajand, N. Karamzin „Vaene Liisa“). Inimese ja tema tundemaailma kujutamise spetsiifika antiikajast 18. sajandi lõpuni. Kõlbelise kohustuse ja inimtunnete vahel valimise probleem keskaegses eeposes („Nibelungide laul“, „Rolandi laul“) ning klassitsismikirjanduses (P. Corneille „Cid“, „Horatius“). Kõlbeline problemaatika Dante „Jumalikus komöödias“, teose ajalooline tingitus ja aegumatu tähtsus. Valgustusajastu humanistliku maailmavaate vasturääkivused. Valik isikliku kättemaksu ja üldise kurjusega võitlemise vahel (W. Shakespeare „Hamlet“). Usk inimmõistuse jõusse, inimese võimesse mõista elu ja muuta tegelikkust (J. W. Goethe „Faust“). Ajaloolis-kirjanduslikud teadmised ja mõisted Kirjandusteos ja tegelikkus (teose loomise ajastu iseloomustus ning probleemide aktuaalsus sel ajal). Antiikkirjandus. Keskaja kirjandus. Renessansikirjandus. Valgustuskirjandus Kirjandusteos ja kunstniku maailmavaade. Kirjandusteos ning maailmakirjanduse suunad ja traditsioonid. Kirjandusteos ja lugejavastuvõtt. Kirjandusteose roll inimese vaimses ja kultuurilises arengus. Klassitsism, sentimentalism, romantism. Eepos, lüürika, draama. Sonett, komöödia, tragöödia, jutustus, novell, romaan. Teose põhikonflikt. Kirjandusteose süžee. Lüüriline süžee. Teose kompositsioon. Teose ajaloolis-kultuuriline kontekst. Teose kangelane, tema karakteristika. Lüüriline kangelane. Probleemid arutamiseks Inimene ja teda ümbritsev maailm. Inimene ja saatus. Ühist ning erinevat selle probleemi käsitluses maailmakirjanduse tuntud teoste autoritel. Inimsaatuse eri palged: alistumine, võitlus, mäss. Inimese kõlbelise valiku probleem. Valik au ja kohustuse vahel. Valik kohustuse ja inimtunnete (armastuse, truuduse) vahel. Vagadus ja patustamine. Õilsus ja madalus. Valik isikliku kättemaksu ning üldise kurjusega võitlemise vahel. Inimtunnete ja ühiskondlike eelarvamuste kokkupõrge. Idealistlikud kangelased ja ümbritsev väikekodanlik maailm. Inimene ja perekond. Isade ja poegade probleem. Probleem, kas teadmine teeb inimese tugevamaks või hukutab ta. Kirjandustekste käsitlemiseks Kohustuslikuks lugemiseks ja terviklikuks käsitlemiseks valitakse järgnevast loendist vähemalt neli teost („Antigone“, „Hamlet“, „Tartuffe“, „Faust“ või teised). Antiikkirjandus. Kreeka müüdid (valikuliselt), Homeros „Ilias“ (fragmendid), Sappho luuletused („Я негу люблю ...“, „Кобылица молодая ...“), Aischylos „Aheldatud Prometheus“, Sophokles „Antigone“, Euripides „Medeia“, Aristofanes „Pilved“, Gaius Valerius Catullus „Väike värb …“, luuletus Lesbiast, Horatiuse oodid. Keskaja kirjandus. „Nibelungide laul“ (fragmendid), „Tristan ja Isolde“, „Jutustus möödunud aastatest“ (fragmendid), „Lugu Igori sõjaretkest“, Dante „Jumalik komöödia“ („Põrgu“ fragmendid). Renessansikirjandus. Francesco Pertarca sonetid, William Shakespeare „Hamlet“, sonetid. Klassitsismi- ja valgustuskirjandus. Pierre Corneille „Cid“, Molière „Tartuffe“, Johann Wolfgang von Goethe „Faust“ I osa, fragmendid, Gavril Deržavin „Jumal“, „Külaelu kiituseks“, Nikolai Karamzin „Vaene Liisa“. 12.5. Õppetegevus Kirjandusteose probleemide analüüs eeldab, et õpilased on enne tutvunud selle kirjandusperioodi (antiikaja, keskaja, valgustusaja) ajaloolis-kultuurilise eripäraga, kuhu käsitletav teos kuulub. Õppeprotsessis kombineeritakse eri liiki õppetegevusi suunitlusega õpilaste individuaalsete võimete arendamisele. Teoste iseseisev lugemine järgneva aruteluga dispuudi, diskussiooni, seminari või konverentsi vormis. Luuleteksti päheõppimine ja analüüs. Suuliste ja kirjalike ettekannete, referaatide ja esitluste ettevalmistamine. Kirjandite, esseede, õppe-uurimistööde kirjutamine. 13. Valikkursus „Tänapäeva vene kirjandus“ (vene õppekeelega koolile) 13.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Kursusega taotletakse, et õpilane: 1) tutvub tänapäeva vene kirjanduse põhitendentsidega ning tänapäeva vene kirjanike loomingu ja huvitavamate teostega; õpib nüüdiskirjanduses nägema traditsioone ja uuenduslikkust; 2) arendab kirjandusteoste probleemse ja kirjandusteadusliku analüüsi vilumusi ning kujundab isiklikku suhtumist loetusse; 3) arendab oma kunstimaitset, õpib süvenenult ja teadlikult lugema; 4) tunneb vajadust ilukirjanduse lugemise järele ning mõistab, et kirjandus on inimese vaimse kultuuri lahutamatu osa. 13.2. Kursuse lühikirjeldus Kursus avardab õpilase võimalusi mõista kirjaniku kunstilist maailma ajaloolis-kirjanduslikus kontekstis. Kursus hõlmab perioodi 20. sajandi 80. aastate lõpust kuni tänaseni. Nende aastate kirjandusprotsess, eriti viimased kümme aastat on õpilasele iseseisvaks mõistmiseks keeruline, sest tänapäeva kultuuriloolise arengu etapp asub evolutsioonilise kriisi perioodis. Kirjandusteaduses ei ole ühist seisukohta, kuidas kvalifitseerida uue kirjanduse mõistet. Seepärast on õpilastel uusi teoreetilisi teadmisi omandades vaja õpetaja abi. Kirjandusteose vastuvõtmisel tugineb õpilane omandatud teoreetilistele ja praktilistele teadmistele ning oma isiklikule elukogemisele. Kursusesse on valitud nüüdisaja kirjanduse teoseid, mille probleemiasetus on gümnaasiumiõpilasele lähedane. Kursuse õppimine aitab õpilastel orienteeruda probleemides, mida on vahelduva eduga tõstatatud tänapäeva vene kirjanduses, ning kujundada oma suhtumist nendesse. Kirjandusklassika eelneva õppimise ja oma isikliku kogemuse toel kujuneb õpilasel püsivam huvi lugemise vastu ning laieneb silmaring. Õpilased tutvuvad tänapäeva vene kirjanduse huvitavamate teostega, analüüsivad nende kunstilisi iseärasusi ja kõlbelist problemaatikat. On tähtis, et õpilased mõistaksid kirjanduse erinevate suundade teoste esteetilist eripära, kuid mõtestaksid neis teostes käsitletavaid probleeme ka oma elukogemuse prisma läbi. Kirjandusteoste loend on soovituslik: õpetaja otsustab ise, mis teoseid käsitletakse põhjalikumalt, mida ülevaate korras. 13.3. Õpitulemused Õpilane: 1) teab ja analüüsib tänapäeva vene kirjanduse üksikuid teoseid ning määrab nende seose ajaloolis-kultuurilise ajastuga; 2) tunneb käsitletavates teostes ära traditsioonid ja uuenduslikkuse; 3) tunneb underground’i, modernismi, postmodernismi ja virtuaalsuse mõistet; 4) näeb käsitletud ilukirjandusteoste keele iseärasusi; 5) selgitab autoripositsiooni, iseloomustab kirjaniku stiili individuaalseid iseärasusi, avaldab arvamust loetud teose kohta ning suhtub kriitiliselt olemasolevasse infosse; 6) annab kirjandusteose kangelastele hinnangu nende tegevuse ja karakteri analüüsi alusel; 7) suudab teoses tõstatatud probleemide üle diskuteerida; 8) kirjutab retsensioone loetud tänapäeva vene kirjanduse teoste kohta; 9) kasutab omandatud teadmisi õppe-uurimuslikes töödes. 13.4. Õppesisu Temaatika 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse kirjandus ning selle seos ühiskondlik-ajalooliste muutustega nn nõukogudejärgsel perioodil. Massikirjandus ja selle orientatsioon massilisele nõudlusele (B. Akunin, D. Dontsova, A. Marinina jt). Realismi jätkumine V. Rasputini, V. Astafjevi, B. Bogomolovi, V. Aksenjevi, S. Kaledini jt loomingus. Teise maailmasõja kujutamise muutunud käsitlus (V. Astafjev „Neetud ja tapetud“, S. Kaledin „Ehituspataljon“ jt). Vabaduse ja igavese sõja probleem, inimese osa selles (V. Makanin „Kaukaasia vangistatu“). Realistliku dominandiga proosa kunstilised iseärasused, kalduvus tinglikule ja metafoorsele keelekasutusele (L. Petruševskaja „Jamakohver“, „Must palitu“). Metafoorse proosa küllastamine naturalismiga kui võte, mis võimaldab autoril äratada kaastunnet tegelase vastu, näidata karakteri peenemaid varjundeid ning selle inimese ehtsat dramatismi, kes ei hukku saatuselöökide all (L. Ulitskaja „Medeia ja tema lapsed“). Tänapäeva vene kirjanduse kangelane piirsituatsioonis ning tema katsed mõista elu mõtet uue realismi teostes (A. Varlamov „Lõhe“). Underground’i kirjandus (V. Erofejev „Moskva-Petuški“). Olemasolevaga paralleelselt eksisteeriva maailma kujutamine postmodernismi teostes (V. Sorokin „Helesinine jää“ („Голубое сало“), V. Pelevin „Putukate elu“ jt). Loogiliste ja ajaliste seoste lõhkumine kui postmodernistliku maailmatunnetuse iseloomulik joon. Kõlbelise degradeerumise ja tsivilisatsiooni arengu probleemid, tänapäeva kõlbelised orientiirid kaotanud inimese piiritu suundumus tarbijalikule elulaadile (T. Tolstaja „Kõss“, S. Minajev „Duxless“). Ajaloolis-kirjanduslikud teadmised ja mõisted Tänapäevane kirjandusprotsess. Selle karakteristika ja seos ühiskonnaelu probleemidega. Realistlik proosa 20. sajandi lõpul ja 21. sajandi algul. Kirjandustraditsioonide järgimine ning uuenduslikkus. Usk sellesse, et julmal tõel ühiskonna kohta on puhastav jõud. Vastumeelsus paatoslikkuse, ideoloogia ja propaganda vastu. Metafoorne proosa. Underground – ametlik tunnustamata kunst. Selle opositsioon võimu ja kultuuriga. Postmodernism. Intertekstuaalsus (teksti suhe teiste kirjandusallikatega). Maailma mõistmine kaosena, tekstina. Eksistentsi lagunemise, fragmentaarsuse kujutamine. Lugeja – teksti kaasautor. Kirjandus kui intellektuaalne mäng. Tänapäeva vene kirjanduse žanrid (traditsioonilised ja uued): fantasy, fantastiline romaan, müstilis-poliitiline triller, erootiline romaan, western, avantüüriromaan, nn uus detektiivromaan, satiiriline antiutoopia. Kontseptualism tänapäeva luules. Massikirjandus. Probleemid arutamiseks Uus vaade Teise maailmasõja kujutamisele – loobumine tõest või lähenemine sellele. Kaukaasia kui vabaduse ja alatise sõja ruum. Kas inimene saab oma olukorda parandada või pole see tema võimuses? Ajaloolise mälu kadumine inimestel. Loogiliste ja ajaliste seoste rikkumine kunstiteose kangelase teadvuses. Kas inimese kõlbelise kultuuri kadumine viib inimtsivilisatsiooni hukule? Tänapäevainimene, kes on heidetud eluseikade tõttu ühiskonna põhja ning on säilitanud endas inimlikkuse. Inimese piiritu püüd materiaalsele heaolule ning selle tagajärjed meie ajal. Nüüdisaja vene kirjanikud hindavad ümber kunsti ja elu suhteid: kirjandus kui kunstiliik ei ole eluga seotud. Tänapäeva vene kirjanduslik kangelane piirsituatsioonis ning tema katsed mõista neis tingimustes elu mõtet. Kirjandustekste käsitlemiseks Kohustuslikuks lugemiseks ja terviklikuks käsitlemiseks valitakse 4 ulatuslikumat teost järgnevast loendist. Boriss Akunin „Türgi gambiit“, Viktor Astafjev „Neetud ja tapetud“ („Прокляты и убиты“), Vladimir Bogomolov „В кригере“, Aleksander Varlamov „Lõhe“, Venedikt Erofejev „Moskva–Petuški“, Igor Irtenjev „Для пользы“, Fazil Iskander „Küülikud ja maod“, Sergei Kaledin „Rahupaik“, „Ehituspataljon“, Timur Kibirov „Uni“, „Dagestani org“, Dmitri Lipskerov „Leevikese liha“, Vladimir Makanin „Kaukaasia vangistatu“, Sergei Minajev „Duxless“, Viktor Pelevin „Putukate elu“, Ljudmila Petruševskaja „Jamakohver“ („Чемодан чепухи“), „Must palitu“, Tatjana Tolstaja „Kõss“, Ljudmila Ulitskaja „Medeia ja tema lapsed“. 13.5. Õppetegevus Õppeprotsessis kombineeruvad õppetegevuse eri liigid, kuid loengumeetodit rakendatakse minimaalselt. Kursuse õppimisel rakendatakse erinevaid iseseisva töö vorme: teoste lugemine, diskussioon, dispuut, seminar. Õpilased koostavad ülevaateid, retsensioone, referaate, esitlusi; kirjutavad kirjandeid, teevad õppe-uurimistöid. 14. Valikkursus „Tänapäeva väliskirjandus“ (vene õppekeelega koolile) 14.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid Kursusega taotletakse, et õpilane: 1) tutvub viimase poolsajandi väliskirjanduse põhitendentsidega ja huvitavamate kirjanike loominguga; omandab arusaama maailmakirjandusest kui ühtsest protsessist; 2) arendab teoste iseseisva kompleksse analüüsi oskusi ning kujundab suhtumist loetusse; 3) arendab kunstimaitset ning õpib süvenemisega ja mõtestatult lugema; 4) tunneb vajadust ilukirjanduse lugemise järele ning mõistab, et ilukirjandus on inimese vaimse kultuuri lahutamatu osa. 14.2. Kursuse lühikirjeldus Kursus tutvustab õpilastele väliskirjanduse põhitendentse, hõlmates perioodi 1960. aastatest tänapäevani. Selle perioodi kirjandus on äärmiselt mitmekülgne nii oma kunstiliste suundumuste kui ka problemaatika poolest. Seadmata ülesandeks detailset tutvumist kõigi voolude ja suundadega, eeldab kursus tähtsamate maailmakirjanduse nähtuste käsitlust (neomütoloogiline romaan, intellektuaalne proosa, romaan-mõistujutt, postmodernistlik kirjandus). Kirjandusteoste loendi koostamisel lähtuti eeskätt teoste kunstiväärtusest, püstitatud probleemide tähtsusest ning nende mõtestamise sügavusest, kuid loendisse on lülitatud ka mõni autor, kelle loomingut seostatakse nn massikirjandusega. Tutvumist massibelletristikaga on vaja, sest see on tänapäeva kirjanduse lahutamatu osa. Kirjandusteoste loend ei ole ammendav, sest tänapäevakirjandus täieneb pidevalt uute huvitavate teostega, mida võib lülitada loetavate ja käsitletavate tekstide hulka. Kursus aitab õpilasel orienteeruda raamatute tulvas, eristada tõsiseid teoseid meelelahutuslikust belletristikast ning mõista tõelise kirjanduse ja kitši erinevust. Kirjanduse loendist valib õpetaja 4–5 tähtsamat romaani ja jutustust terviklikuks analüüsiks, arvestades õpilaste huve, teostes püstitatud probleemide aktuaalsust ning tekstide jõukohasust. Samal ajal on kirjanduse nimekiri avatud: õpetaja võib seda täiendada väliskirjanduse uute teostega, mis on ilmunud kvaliteetses tõlkes. 14.3. Õpitulemused Õpilane: 1) teab ja analüüsib tänapäeva väliskirjanduse üksikuid teoseid ning mõistab nende problemaatikat; 2) seostab loetud tänapäeva väliskirjanduse teoseid omavahel ja talle tuntud maailmakirjanduse klassikaga, näeb järglusseoseid ning uuenduslikke jooni; 3) mõistab nüüdisaja erinevate kirjandustendentside/kallakute ja suunitluste seost tänapäeva filosoofilise mõtte suundadega ning ettekujutuste laienemise ja ümbermõtestamisega inimese kohast maailmas; 4) näeb eri autorite teoste stilistilisi ja kunstilisi iseärasusi ning tajub teoste algupärast rahvuslikku koloriiti ja üldinimlikku mõtet; 5) formuleerib teose analüüsi ja mõtestamise alusel isikliku suhtumise loetusse ning oskab seda väljendada suulise ja kirjaliku kõne eri žanrides; 6) on võimeline diskuteerima loetu üle ning argumenteeritult polemiseerima oponentidega; 7) kasutab oma lugejakogemust nii eri laadi ülesannete täitmisel humanitaarainetes kui ka silmaringi laiendamiseks tervikuna, enesemääratluseks, emotsionaalse kogemuse rikastamiseks ning kõlbeliseks täiustumiseks. 14.4. Õppesisu Temaatika Väliskirjandus viimasel poolsajandil: suundumuste ning tendentside mitmekesisus. Kirjandus ja ühiskondlik-poliitiline elu. Kirjandus ning ideede võitlus. Mässulisus ja neokonservatism. Kontrakultuur kui protestisuund kunstis (Ken Kesey). Sõjajärgse aja noorte subkultuur ja selle kajastumine kirjanduses. Nüüdisühiskonna väärtused ning nende devalvatsioon (Christopher Buckley, Frédéric Beigbeder, Irwin Shaw jt). Postmodernism kirjanduses: esteetilised printsiibid, maailma ja inimese kujutamise iseärasused. Meeleheitefilosoofia ning sürrealismi pärand (Françoise Sagan, Elfriede Jelinek jt). Eksistentsialism. Mittelineaarne proosa. Alternatiivne kirjandus. Massikirjandus (Paulo Coelho, Haruki Murakami jt). Neomütologism tänapäeva Ladina-Ameerika kirjanduses (Gabriel Garcia Márquez, Julio Cortázar). Problemaatika: inimese võõrandumise ja üleüldise mittekommunikatiivsuse probleem, kõlbelise enesemääratluse probleem, seesmise vabaduse ja sotsiaalse sõltumatuse probleem. Žanriline mitmekesisus: filosoofiline ja intellektuaalne romaan (John Fowles jt), filosoofiline mõistujutt (Jorge Luis Borges, Paulo Coelho), psühholoogiline proosa (Iris Murdoch), bojevik, triller, esoteeriline kirjandus, poliitiline triller ja detektiivromaan, õudusromaan (Stephen King), katastroofiromaan (Haruki Murakami), fantasy ja eskapism, erootiline romaan, feministlik romaan, groteskne antiutoopia. Ajaloolis-kirjanduslikud teadmised ja mõisted Kontrakultuur. Depressionism. Postmodernism. Sürrealism. Eksistentsialism. Mittelineaarne proosa. Alternatiivne kirjandus. Neomütologism. Filosoofiline romaan, filosoofiline mõistujutt, psühholoogiline proosa, bojevik, triller, esoteeriline kirjandus, poliitiline triller ja detektiivromaan, õudusromaan, katastroofiromaan, fantasy ja eskapism, erootiline romaan, feministlik romaan, groteskne antiutoopia. Depersonifikatsioon. Intellektuaalne metafoor. Probleemid arutamiseks Inimese eneseteostus muutuvas maailmas: kõlbeliste orientiiride ning väärtuste ümberhindamine. Kindlakskujunenud stereotüüpide eitamine. Nüüdisühiskonna väärtused. Inimene multimeediaruumis. Individuaalne ja massiteadvus. Konformism ja protestikäitumine. Eemaldumine reaalsusest kui olemasolevate probleemide lahendamatuse ja ühiskonna parandamatuse tunnistamine. Kunst nüüdisinimese elus. Kunst ja tarbimisühiskond. Armastus, erootika ja seks tänapäevainimese elus. Inimene piirsituatsioonis. Muutuva maailma tajumise ja teadvustamise paradoksid. Religioon nüüdisinimese elus: alandlik leppimine oma tühisusega või tee vaimsele vabadusele. Sallivus: kas ükskõiksus või austus teise inimese isiksuse vastu? Rahvuslik, religioosne fanatism. Kirjandustekste käsitlemiseks Kohustuslikuks lugemiseks ja terviklikuks käsitlemiseks valitakse 4 ulatuslikumat romaani järgnevast loendist. Christopher Buckley „Siin suitsetatakse“, Frédéric Beigbeder „99 franki“, Anthony Burgess „Kellavärgiga apelsin“, Heinrich Böll „Hoolitsevas piiramisrõngas“, Jorge Luis Borges „Markuse evangeelium“, „Сообщение Броуди“, Elfriede Jelinek „Surnute lapsed“, Ken Kesey „Lend üle käopesa“, Stephen King „Unenägude püüdja“, Julio Cortázar „Klassikamäng“, Paulo Coelho „Alkeemik“, Milan Kundera „Olemise talumatu kergus“, Mario Vargas Llosa „Kutsikad“, Iris Murdoch „Meri, meri“, Haruki Murakami „Aluspind“ („Подземка“), Milorad Pavic „Raudne eesriie“, Chuck Palahniuk „Kaklusklubi“, Luke Sutherland „Poiss-Veenus“, Françoise Sagan „Kalaveri“, John Fowles „Daniel Martin“, Irwin Shaw „Rikas mees, vaene mees“, Umberto Eco „Roosi nimi“. 14.5. Õppetegevus Õppeprotsessis kombineeruvad õppetegevuse eri liigid, kuid loengumeetodit rakendatakse minimaalselt. Prioriteetsed on õpilaste iseseisva töö vormid: suuliste esinemiste ja kirjalike sõnavõttude, ülevaadete, referaatide ning retsensioonide ettevalmistamine, esseede kirjutamine. Kursuse eesmärke on võimalik saavutada vaid pideva ja süstemaatilise lugemise korral. Põhirõhk pannakse iseseisvale kodusele lugemisele, mida täiendatakse lugemise eri liikide rakendamisega tunnis. See on hädavajalik kas või selleks, et kirjandustunnis kõlaks kunstiline sõna, et kirjandusteost tajutaks esmajoones kunstiteosena. Teoseid arutatakse ning analüüsitakse diskussioonide, dispuutide, lugejakonverentside ning seminaride vormis.