Koolijuht Tarmo Valgepea: mida raskem, seda huvitavam


Avaldaja:Madli Leikop01. September 2015

Vastavatud Jõhvi Gümnaasiumi direktor Tarmo Valgepea on seda meelt, et mida raskem on ülesanne, seda huvitavam on seda lahendada. Ühtse meeskonna loomine, uue õpikäsitluse rakendamine uues koolis paneb koolijuhi silmad teotahtest särama.

Tarmo Valgepea andis Koolielule intervjuu nädalajagu enne kooliaasta algust. Alustasin igapäevaelu praktilisest poolest.

Kui kodu on Viimsis ja töökoht Jõhvis, kuidas töölkäimine siis välja näeb?

Ikka esmaspäeval autosse ja Jõhvi, neljapäeval või reedel tagasi. Eesti on ju nii väike! Kui töö on nii huvitav, siis sõidadki.

Te alustate 1. septembril keerulises situatsioonis: 10. klassis on kõik uued õpilased, 11.-12. klass on n-ö vanad õpilased, kes tulid üle kahest koolist ja kellele on lubatud, et nad saavad lõpetada samadel tingimustel ja õppesuundadel, nagu nad gümnaasiumis alustasid. Koolis on uued õpetajad ja on aastaid töötanud õpetajad – ja kõigist neist tuleb vormida üks ühine koolipere. Te ei karda seda väljakutset?

Sellepärast ma sõidangi Viimsist Jõhvi, et see töö on nii huvitav! Ei karda, kartmine ei aita. Mina olengi käivitaja-tüüpi inimene, mida keerulisem situatsioon, mida raskem väljakutse, seda suurem on minu huvi.

Mingid põhimõtted, nipid, teadmised peavad teil koolijuhina ju olema, kuidas üldse meeskonda looma hakata?

Meeskonna loomine on mistahes juhi ülesanne. Juht peab looma ühise kultuuriruumi. Meeskonnaga koos otsustatakse, millistele väärtustele toetutakse, millised on selles ruumis mängureeglid. Kui igaüks on oma panuse andnud, siis hakkame koos õppima seda uut kultuuri. Niimoodi hakkabki koostöö peale. On lihtsad põhimõtted: lugupidamine, austus teise vastu, professionaalsus, mis tähendab ka seda, et kui üks õpetaja näeb, et teise õpetaja töös võiks midagi olla teistmoodi, siis ta seda üks-ühele ka ütleb. See on nagu meeskond laevas: kui keegi näeb, et kuskilt lekib, siis ta läheb ja ütleb, mitte ei jäta seda enda teada. Eesmärk, milleks üldse kooli tööle tuldi, on meeskonnal muidugi ühine. Siis hakkavad eripärad andma sünergiat, see on väga huvitav.

2-3tarmo valgepea 2.JPG

Jõhvi Gümnaasiumi direktor Tarmo Valgepea. Foto: Õpetajate Leht.

Kas kooliaasta alguseks on kõik õpetajad olemas?

Kooli kodulehel olid kuulutused üleval pigem selle mõttega, et äkki tuleb kuskilt keegi suur ja särav. Kunagi ei tea ju. Aga meeskond on olemas. Õpilasi tuli rohkem kui prognoosisime, nii et klassikomplekti suurusest sõltuvalt on mõned õpetajad võib-olla veel vaja. Aga me saame tööle hakata, see ei sega. Prognoos oli 300 õpilast, on praegu 375.

Kas tulevikus tulevad õpilased Jõhvi Gümnaasiumisse peamiselt Ida-Virumaalt või siiski üle Eesti?

Minu huvi on, et Ida-Virumaal oleks vähemalt üks kool selline, mida teatakse üle Eesti. See ei tähenda, et ei võiks teisigi selliseid koole siin olla. Nagu on Reaalkool Tallinnas ja Hugo Treffneri Gümnaasium Tartus, võiks olla tuntud gümnaasium ka Ida-Virumaal. Selleni jõudmine võtab aega, aga kõik võimalused on olemas. Sellest tuli ka otsus neli aastat tagasi – teha selline kool, et meie õpilased ei peaks minema Tartusse või Tallinnasse.

Kas koolihoone on täiesti valmis, n-ö katuseremondiga te tegelema ei pea?

Koolimaja on valmis, see oli ka minu tingimus, kui koolijuhiks asusin, et ehitusega mina ei tegele. Koolijuhi asi on juhtida õppe- ja kasvatusprotsessi. Vaikselt on lükatud kooli pidajate poolt nii palju funktsioone kooli direktorile kui võimalik, aga see on täiesti vale. Kooli pidaja peab koolijuhile üle andma 100% valmis maja, sellest joonest pean tugevalt kinni.

Mis selle aasta jooksul – september 2014 kuni september 2015 – oli teie jaoks kõige raskem moment?

Kui kandideerisin Jõhvi Gümnaasiumi juhiks, mõtlesin läbi, millist kooli ma oma visioonis näen. Partneriks sain eelmise aasta lõpus õppejuhi, hakkasime informatsiooni läbi töötama, kuidas visiooni reaalsuseks muuta. Toimunud on kooli kui keskkonna disainimine, sellest lähtuvalt saime aru, milliseid inimesi sinna tööle ootame, milliseid õpilasi ootame, ja kuidas kõik üles ehitame ehk missugune tuleb kooli õppekava. Piltlikult öeldes – kui riik annab meile keha ehk koolihoone, siis meie peame sellele hinge sisse puhuma.

Kooli õppekavas on valikainena ka hiina keel ja kultuur, jaapani keel ja kultuur. Millest selline valik?

Meil ei ole veel õppesuundi, on valikained. Elu näitab, kas on vaja aineid markeerida õppesuundadena või mitte. Arutasime, mis võiks olla Ida-Virumaal asuva kooli erisus. Sõna ida, sealt hakkas asi arenema. Idas on Venemaa, Hiina, Jaapan. Seal on palju töökohti, kiire areng, rahavood – meie õpilased võiksid aimu saada, kuidas seal elu käib, õppida sealset kultuuriruumi tundma, see annaks neile hiljem tööturul eelise. 10. klassi õpilastele tutvustame valikainete sisu ja väljundeid, siis oskavad nad kevadel teha teadlikud valikud.

Visioon, missugune peab kool olema, on ilmselt igal koolijuhil hea, kavatsused ka parimad. Miks on siiski nii, et üks juht suudab üles ehitada tugeva kooli, teine mitte?

Aga elus ongi nii. Nagu budistid ütlevad – maailm ongi ebaõiglane ja ebatäiuslik. Ei ole võimalik kogu aeg ainult edu saavutada. Igal inimesel on oma tõusud ja mõõnad. Klaverit mängivad maailmas miljonid, aga miks ainult väheste mängu kuulama jäädakse? Juhtimine on samasugune kunst nagu iga teine. Kui oled südamega asja juures, siis sa halba ei tee. Kui südamega asja juures ei ole, siis on midagi valesti. Igaüks peab enda sisse vaatama, kas ta teeb tööd töö pärast või sellepärast, et midagi anda. Kui kiiresti kuskil mõni kool areneb, see ongi eklektiline, siin ei ole midagi teha. Minu arvates ei ole võimalik, et 99% Eesti koolidest töötavad kõik väga efektiivselt.

Kas olete nõus arvamusega, et õpilastel on koolis igav?

Muidugi, mul oli ka koolis igav. Mind saadeti tihti direktori juurde, sest segasin tundi. Ma segasin tundi sellepärast, et mul oli igav. Olen pärit sellisest perest, kus ei öeldud, et ole kuulekas. Kasvasin nii, et sain kodus oma arvamuse välja öelda. Aga tolle aja süsteem oli selline, et mul pandi koolis suu kinni ja kahjuks on ka praegu nii, et õpilane peab kuulama, mitte saama esineda. Tegelikult peaks kool olema koht, kus õpilased saavad esineda, saavad välja öelda, mida nad teavad, ja nii õppida üksteiselt oluliselt rohkem.

Aga õppimine on ju töö, tõsine töö, see ongi vahel igav...

Turundus töötab põhimõttega, et kõigepealt tuleb turg ette valmistada, siis alles hakatakse kaupa müüma. Kool tegutseb praegu põhimõttel, et istutakse maha ja antakse käsk, te peate õppima. Sõna peab rikub kõik ära. Jõule tekib kohe vastujõud. Kellele meeldib käsule alluda? Künnimees valmistab ka põldu ette, mitte ei loobi seemet suvaliselt igale poole. Lapsed tuleb valmistada ette selleks, et nad tunnetaksid oma osa õppimisprotsessis. Siis nad hakkavad ise õppima. See on see, mida meie oma koolis tahame teha teistmoodi. Valmistada inimene ette selleks, et ta ise hakkab õppima, see on õpetajate põhitöö. Aga meil käib kogu aeg üks käekõrval vedamine. Kes neid pärast tööturul veab?

Digividinad ja kool?

Kõik asjad on kinni doosis. Kui aspiriini liiga palju võtta, muutub see mürgiks. Raudader vahetas välja puuadra, kui suur muutus oli see põlluharimises, ja kui palju võttis aega, et talupoeg jääks uskuma, et raudader on efektiivsem kui puust põllutööriist!

Mina olen sellest põlvkonnast, kelle jaoks programmeerimine oli ulme – terve tuba oli arvutit täis!
Infotehnoloogia kasutamine avardab individuaalse töö võimalust. Nutividin inimese käes võimaldab tal suhelda kogu maailmaga. Enne oli õpetaja see, kelle kaudu informatsioon liikus. Vana õppeparadigma ja digivahendid ei lähe kokku. Siin on uusi lahendusi vaja.

Kes uue paradigma peab looma?

Lapsed loovad, kõige targemad on lapsed ise. Kõik vanemad teavad, kui raske see on, kui lapsed kodunt lahkuvad, kui raske on lahti lasta. Ikka tahaks neid õpetada ja juhendada, siis ka, kui neil oma pere juba on. Koolis on sama lugu – kas julgeme lapsed n-ö lahti lasta, laseme neil iseseisvuda? No ei julge ju! Õpetajad on reeglina naised, väga hoidvad ja kaitsvad, seda ei saa neile pahaks panna. Aga laps kasvab nii vähem iseseisvaks.

Kas te oma kooli noori õpetajaid ka tööle saite?

Vanusenumber ei näita mitte midagi. Need, kes tulid tööle Jõhvi Gümnaasiumisse, on kõik noored. Nad hakkavad rakendama muutunud õpikäsitlust, need inimesed on kõik minu jaoks 25-aastased. Nad on täis ootust ja ise muutumise soovi. Aga jah, aastatelt noori õpetajaid on meil ka.

Teie soov õpetajate ja õpilastele üle Eesti uueks kooliaastaks?

Mitte midagi ei toimu, kui inimesed ei julge. Ärge kartke teha vigu ja ärge kartke alustada uusi asju. Ma soovin kõigile julgust!

johvig.jpg

Jõhvi Gümnaasiumi uus hoone. Foto: haridus- ja teadusministeerium.

Tarmo Valgepeaga vestles Koolielu toimetaja Madli Leikop.

Samal teemal: