Ainekuud: Kunst muudab oma väljendusvorme, kuid loovus jääb!


Avaldaja:Kristi Semidor12. Oktoober 2015

Kunst ja digitehnoloogia on oma olemuselt justkui vastandid. Kunstiõpetaja on aastakümneid õpetanud õpilastele kunsti- ja loovmaailma saladusi läbi värvide, joonistamise, graafika, kunstiajaloo jne. Digiajastust kunstiõpetuses kirjutab ainemoderaator Jüri Mäemat.

Viimased aastad on aga nende väärtuste ja oskuste kõrvale ilmunud digivahendid. Kas, kuidas ja miks peaksime digivahendeid kunstis rakendama? Kes digivahendite kasutamisest võidab, kes kaotab? Need on küsimused, mida kunstiõpetaja endale ikka ja jälle esitab. Mida ütleb riikliku õppekava üldosa digipädevus? „Suutlikkus kasutada uuenevat digitehnoloogiat toimetulekuks kiiresti muutuvas ühiskonnas nii õppimisel, kodanikuna tegutsedes kui ka kogukondades suheldes…“  

Mis on kunstitunni peamine eesmärk? Loovuse, käelise tegevuse ja mõtlemisvõime arendamine on kunstitunni peamised eesmärgid. Kõike seda saab arendada läbi praktilise tegevuse. Silm näeb, aju mõtleb ja analüüsib ning käsi teeb. Ükskõik missugune käeline tegevus annab tulemuseks kogemuse või oskuse, mis saab inimese üheks olemise osaks. Kuidas aga siduda kõige eelnevaga digitehnoloogia, missuguse rolli see võtab just loovoskuste ja loovmõtelmise välja kujunemisel, kas mõni oluline oskus tõugatakse kõrvale või hoopis välja? Kunstiõpetaja on eelkõige loovuse juht, ta loob koos lastega, meelitab lapsi looma.

Digivahendite rakendamine kunstitunnis on õpetaja oskus näha uut ja tõdeda, et kaasaegses maailmas ei ole võimalik ka kunsti õpetamise vallas hakkama saada ilma tehnoloogiata. Eesti koolides on kunstiõpetajaid, kes rakendavad oma kunstitundides aktiivselt mitmeid nutiseadmeid, aga on ka neid, kes peavad oluliseks kunsti tegemist traditsioonilisel moel. Kunstiõpetajad, kes ei kasuta oma tundides tehnoloogiat, argumenteerivad nii: Esiteks, kunstitunde on õppekavas väga vähe ja on oluline, et looks õpilane midagi uut oma kätega kas või 45 minutit. Teiseks, takistuseks võib saada õpetaja enda oskuste puudumine tehnoloogia vallas. Kolmandaks, neljandaks: klassiruumis on liiga palju õpilasi; äkki kaob tunnis distsipliin, jne jne. Takistusi on piisavalt palju. 

Kuidas rakendada digitehnoloogiat kunstiõpetuses?
On olemas töövahendid ja äpid, kus õpilasel on vaja rakendada suhteliselt vähe loovust. Piisab vaid mõne markeri värvimisest või nupule vajutamisest ning tulemus oleks nagu iseenesest olemas ehk me naudimegi sageli ühe või teise keskkonna visuaalset ja virtuaalset poolt ja saame vaid AHAA-efekti. 
Huvitavam on aga rakendada tehnoloogiat oskuslikult tunni ülesehitusse ehk valida loovtulemuse saavutamiseks hoopis teisi meetodeid. Märksõnadeks saavad lõiming ja aktiivõppe meetodite rakendamine

Lapse ja osaliselt ka kunstiõpetaja loovat arengut toetavad osalemine projektides, õpilugude kirjutamine, paaris- ja rühmatööd, õuesõpe jne. Aga mis on siin tegemist kunsti ja kunstitunniga? Kunst ei tähendagi tänapäeval ainult pliiatsi ja pintsliga tegevusi, vaid aitab kaasa mitmekülgse loova ja kriitilise mõtlemise arendamisele. Kunst muudab oma väljendusvorme, kuid loovus jääb!

Kunstiõpetajat toetavad uue tehnoloogia rakendamisel kindlasti mitmed koolitused, iseseisvalt õppimine ja kogemuste vahetamine. Eelkõige on vaja julgust ja tahet ennast ja oma mõttemustreid muuta. Iga kunstitund ei pea olema tehnoloogiaga läbi põimunud või tehnoloogiapõhine, kuid katsetama peab. Kunstiõpetajal on tegelikult teiste õpetajate ees tohutu eelis – praktiliste kunstioskuste ja –teooria valdamine, kunstiõpetajal on olemas peamine, mida nõuab ka digitehnoloogia, see on loovus ja loov mõtlemine.

Loova tegevuse juurde käibki katsetamine ja eksimine. See on tore, kui õppimine ja loomine oleks kunstitunnis üksteiselt õppimise protsess. Sageli on lapsed nutikamad ja targemad tehnoloogias, kui me arvame. Anname siis neile võimaluse ja õpime ka ise. 

Jüri Mäemat
Koolielu kunstiõpetuse ainemoderaator, Pelgulinna Gümnaasiumi kunstiõpetaja 


Osale! Veebipõhine kunstikonkurss „Minu nimi ja GRAFITI“  

Foto: Jüri Mäemat