26. oktoobril algab üle-eestiline uurimuslik ja mänguline loovtööprojekt Kooliruum’16, mille käigus kasutavad õpilased erinevaid meetodeid teadusest ja disainist, et uurida, milline on tänane kool ja luua visioon uuest koolist.
Projekti algataja on Arhitektuurikool, mille õpetajatel on seitse aastat kogemusi lastele ja noortele ruumi teemade tutvustamisega ning õppetegevuste väljatöötamisega. Küsisime Kadri Klementilt, Arhitektuurikooli ühelt asutajalt ja Kooliruum’16 juhilt, miks üleüldse arhitektuur ja misasi on Kooliruum’16.
Milleks kooliõpilastele üldse arhitektuurist rääkida? Kas see pole liiga spetsiifiline valdkond?
Kadri Klementi: Sugugi mitte. Arhitektuur on ju elukeskkond. Üle poole kogu Maa elanikkonnast elab linnades, Eestis on linlaste osakaal pea 70%. Isegi maal elades on vahetu elukeskkond inimese loodud. Seega on arhitektuur lai nähtus, millega puutume kõik iga päev kokku. Võime isegi öelda, et me ei saagi muudmoodi – ruumist ei olegi võimalik välja minna. On väga loomulik selle vastu huvi tunda ja seda mõistma õppida. Alahinnata ei tasu ka arhitektuuri kui loomingulist valdkonda. Paljud ruumiga seotud elualad pakuvad eneseteostusvõimalust.
Arhitektuur on niisiis kunst?
Tegelikult ei ole. Arhitektuur – või disain – on omaette valdkond ja mõtteviis. Just nimelt mõtlemise viis. Kunstnikul on väga palju vabadust otsustada, kuidas tema maailma mõistab ja oma tööd teeb. Teda võib pidada selles pea sõltumatuks, ta võib keskenduda oma teosele, publik ei ole teose sünniks tingimata oluline. See on muidugi juba filosoofiline küsimus kunsti olemusest ja kunstniku lai vabadus tähendab, et ta võib endale ka kitsamad piirid seada ja oma tööd teistmoodi näha. Kuid kui pöördume tagasi arhitekti ja disaineri juurde, siis nemad ei saa kunagi luua ilma publikuta, ilma mõtlemata sellele, kelle jaoks nad loovad. Selleks tuleb tunda elu mitmekesisust ning olla alati valmis nägema maailma ka kellegi teise silme läbi. Peamine põhjus, miks arhitektuuri koolides käsitleda, ongi see, et arhitektuur õpetab teistega arvestama. Õpetab olema hea inimene.
Mis on arhitektuuril teadusega pistmist?
Võiksime siin loetleda vanu tuttavaid: inseneriteadus, mille toeta arhitektuur püsti ei püsiks, füüsika, mis teeb majad ilmakindlaks ja paneb kontserdisaalid kõlama, keemia, millele võlgneme tänu materjalide ja nende töötlemise aina avarduva valiku eest. Tahaksin seekord aga tähelepanu juhtida hoopis bioloogiale ja sotsiaalteadustele. “Pean tunnistama, et olen rohkem uurinud elu kui hooneid,” on öelnud maailmakuulus taani arhitekt Jan Gehl. Inimest võib tõepoolest vaadelda loomaliigina ja küsida, milline on tema loomulik elukeskkond. Tuleb mõista, mis paneb inimest end hästi tundma ja miks, kuidas inimene käitub ja mis seda mõjutab, mil viisil on elukeskkond seotud kultuuri ja tavadega, poliitika ja majandusega. Arhitekt ei ole teadlane, aga tema töös on palju teadusele omast mõtteviisi. Kuigi seda küll traditsiooniliselt teadlaseosavusena ei loetleta, nimetaksin esmaseks eeskujuks oskust või valmisolekut üllatuda igapäevasest. Just see paneb meid küsima, uurima, välja selgitama, mõistma.
Kooliruum’16 projekti saadab hüüdlause “Uuri nagu teadlane. Märka nagu kunstnik. Mõtle nagu arhitekt.” Mis selle taga peitub?
KK: Kooliruum’16 käigus saadetakse osalejatele järgemööda kaheksa ülesannet või teemat. See hüüdlause on võti nende lahendamiseks. Esmalt tasub astuda teadlase kingadesse ja – nagu öeldud – üllatuda millestki igapäevasest ja seda uurida. Ülesanded avaldatakse alles projekti käigus, seepärast ei saa ma praegu täpsemalt midagi ette öelda. Seejärel tuleb kasuks osata märgata nagu kunstnik. Tunda ära see, mis läheb inimestele korda, võib-‐olla midagi tõsist ja kaalukat, võib-‐olla midagi lõbusat ja loomingulist. Äkki hoopis tähele panna iseennast info kogujana või midagi eesmärgikõrvast, aga põnevat. Ehk on vaja osata hoopis midagi üksluist ja igavat kuidagi pea peale pöörata. Ja lõpuks on tarvis arhitekti mõtlemist, et võtta avastatu kokku kas probleemi või küsimusena ning pakkuda sellele lahendusi, vastuseid. Abstraktselt kirjeldades kõlab see kõik parasjagu keeruliselt, kuid oleme välja mõelnud toredad ja jõukohased ülesanded, mille keskmes on lihtsalt divergentne mõtlemine – ühe sisendinfo põhjal erinevate väljundite loomine. Seega erineb see oluliselt tavalistest võistlustest või viktoriinidest, kus võitjaks tuleb see, kes õiged vastused leiab. Meie ootame leidlikke, loomingulisi, läbimõeldud, põhjendatud, üllatavaid, erinevaid vastuseid.
Millise aine õpetaja sellist vastust ootavat ülesannet õpilastele selgitab?
Oleme ülesande õpetaja jaoks natuke laiemalt lahti kirjutanud ja mõned võimalikud suunad-niidiotsad ette valmistanud. Õpetaja võib vabalt näha iseend samuti tiimi liikmena, kuna temagi ei tea ega peagi teadma vastust. Ta oskab aga teemat just oma õpilastele sobivalt esitleda ning töö organiseerimist juhtida. Seega ei pea selleks olema arhitektuuriõpetaja või kunstiõpetaja, julgustame konkursist osa võtma ka teisi aineõpetajaid või muid haridustöötajaid, huvijuhte. Juhendada võib ka mitmekesi. Projekti jooksul on abiks meiepoolne konsultant, kellelt võib igal hetkel nõu küsida.
Paljude õpetajate ja õppijate jaoks on aeg napp ressurss. Kuidas projektis osalemiseks kooli
kõrvalt aega leida?
Kooliruum’16 projekt ei pea tegelikult sugugi olema peale-‐kooli ettevõtmine. Selles osalemist on näiteks võimalik arvestada riiklikus õppekavas ettenähtud loovtööna. Konsultandist on kindlasti abi võib-olla võõrana tunduva valdkonna töö juhendamisel või kommenteerimisel. Ülesandeid võib lahendada ka erinevate ainetundide raames. Paljudes koolides on päevakorral koolikeskkonda puudutavad küsimused – kas muuta, mida muuta, kuidas muuta. Siin on võimalus õpilasi kaasata ning lasta neil olukorda analüüsida ja lahendusi pakkuda. Võib sündida midagi põnevat ja mis peamine – koos tegutsedes! Mitmel pool arutletakse kooli identiteeti kandvate õppesuundade üle, Kooliruum’16 sobib heaks hakatuseks, et väiksemas mahus järele proovida arhitektuuri- ja disaini õppevaldkonda.
Ja mis osalemiseks teha tuleb?
Projektis osalemiseks ootame õpetaja-juhendaja vabas vormis osalemissoovi. Kirja kirjutamist hõlbustavad mõned suunavad küsimused projekti kodulehel (http:/