Tegemist on Erasmus+ projektiga „Iga laps on täht, aitame tal särada“, mille raames oleme külastanud Saksamaal Kehlis asuvaid koole ning kavatseme väisata ka Itaalias Soveratos asuvat kooli.

Projekti eesmärgiks on saada erinevate maade kogemusi tööks erivajadustega õpilastega. Põhihuviks on eelkõige vanema astme noortega töö ning lähenemine autistlike joontega õpilastele. Niisiis, kuidas koolis paremini vaimse erivajadusega noori ette valmistada edasiseks kutseõppeks, tööeluks või igapäevaseks hakkamasaamiseks? Mil viisil tehakse seda mujal maailmas? Saksamaa ja Portugali koolides oli nii ühiseid kui ka erinevaid jooni. Portugali Albufeiras olev kool ühendas kõiki seitset linnas toimetavat õppeasutust, mis on erinevatele kooliastmetele mõeldud. Meie külastasime vanema ja keskmise astme kooli, eraldi on veel algkool ja lasteaed. Kõik need asuvad erinevates linnaosades, vanemate astmete õpilased sõidavad igapäevaselt õppetööle ka näiteks 25 km kauguselt.

Koolis on rakendatud erivajadustega õpilaste integreerimise süsteem. Selleks on loodud erivajadustega õpilaste tugisüsteem, mis tegutseb ühtse juhtimise all. Süsteemi aluseks on suurearvuline abipersonal, kes on saanud vastava koolituse. Tunde külastades nägime, et näiteks 7.klassis oli lisaks tavaõpilastele ka erivajadusega poiss. Tema kõrval istus abiõpetaja, kes püüdis tundi andva õpetaja poolt antud materjali poisile selgitada ning jälgis ülesande täitmist. Küsimise peale tuli välja, et poiss on vaid osades tundides koos klassiga ning enamus tunde toimub siiski eraldi üks-ühele õppena. Tunnis oli poiss väga vaikne, istus teistest eraldi ning tema tööleht oli tunni materjaliga võrreldes väga lihtne. Meile tundus siiski, et kui ta klassist välja sai ning omaette õppesse suundus, muutus ta enesekindlamaks ja isegi näoilme leebemaks.

Huvitav oli näha, et raskema vaimse puudega ning agressiivsemaid õpilasi oli küll klassidesse integreerida püütud, kuid nende õpe toimus valdava osa ajast siiski erinevas majas. Tegemist oli vanema astme noortega, kes õppisid meie mõistes toimetuleku õppekava alusel. Ühel noorel olid õpetaja sõnul lisaks tugevad autistlikud jooned. Personali sõnul tekivad poistel järsku agressiivsuse hood ning nende õpetamine on aastaid toimunud eraldi majas. Lisaks õpetajale on ruumis veel 2-3 tugiisikut, et kõigil turvaline oleks.

Eestis on viimasel ajal trükist ilmunud erinevat riiklikul tasemel õppematerjali just toimetuleku õppekava silmas pidades. Albufeira koolis koostas või kohandas õpetaja ise töölehed, samuti kasutas võimalusel algklasside materjali. Keskkooli osas, meie kooli mõistes lisa-aastal, õppisid noored lisaks turismi eriala, sest Albufeira elabki suuremas osas turismist. Õpilased peavad läbima praktikaid erinevates majutusasutustes, kusjuures praktikakohad otsib ja lepib kokku erialaõpetaja ise. Kui õpilased end ja oma praktikakohta tutvustasid, selgus, et enamus läbis seda kõrgema klassi hotellides.

Selles klassis õppis ka erivajadusega tütarlaps. Tema jaoks oli aga praktika majutusasutuses raske ning õpetaja leidis sobivama variandi. Tütarlaps tegi oma praktika linna lastehoius, kus pidi tegutsema 6-12 aastaste lastega. Kuna tegemist oli praktikaga, siis olid tal pidevalt olemas juhendajad. Noore enda sõnul meeldis talle nimetatud töö. Õpetaja arvates oli lastehoid sobiv praktikakoht sellele erivajadusega noorele. Kas ta ka tulevikus seal rakendust leiab, näitab aeg, oli õpetaja arvamus. Võrdluseks võib öelda, et ka Saksamaal tegid mõned noored praktikat just lasteaias, sealhulgas noormehedki.

Meie vastuvõtt Albufeira koolides oli niivõrd sõbralik ja soe, et vahel tundus, nagu me polekski külalised, vaid juba ammused tuttavad, keda oodati. Koole juhtiv direktor andis meile üle imeilusa raamatu Albufeirast ning linna märgi Roosi koolile. Meie omalt poolt kinkisime Roosi Kooli õpilaste tehtud käejälgedega liniku, DVD-d Roosi koolist ning Eestist. 

Nädal möödus imekiiresti, kõik päevad olid täis meeldivaid kohtumisi. Portugali inimesed on soojad ja avatud ning räägivad meelsasti oma igapäevasest elust ning avaldavad arvamust, mis võiks nende riigis teisiti olla. Projekti eesmärgi täitsime Portugalis täielikult. Nägime, kuidas on korraldatud erivajadustega õpilaste õpetamine, sealhulgas integreerimine. Nii Saksamaal kui ka Portugalis tuli nendes koolides välja asjaolu, et erivajadusega õpilane vajab tavaklassis olles enda kõrvale oma õpetajat. Vanemas astmes on integreerimine eriti problemaatiline, sest õppeained muutuvad järjest keerulisemaks ning erivajadusega õpilase jaoks on eakaaslastele õpetatav raskesti mõistetav.

Rõõmsamad ja julgemad tundusid õpilased näiteks Saksamaal tavakoolis vahetundides küll koos olles, aga siiski eraldi oma klassis eripedagoogist õpetajaga õppides. Võimalused ja vahendid on ka meie koolis sama head või mõnikord paremadki kui külastatud koolides mujal maailmas. Ometi rikastab iga selline kogemus ning on, mida edasi anda oma kooli personalile. Olgu öeldud, et Põlva Roosi Kool osaleb ka järgmises Erasmus+ koostöö projektis, mille koosseisus on veel kuus riiki. Nii et kogemuste kogumine ja jagamine jätkub täies hoos.

Autor: Anne Nukk, Erasmus+ projekti koordinaator ja Roosi Kooli logoeed