Kehalise kasvatuse tunnis on oluline rõõm liikumisest


Avaldaja:Madli Leikop28. Oktoober 2015

Turba Kooli ja Tallinna Euroopa Kooli kehalise kasvatuse õpetaja Maarja Vinkel võttis tänavu juulis osa ülemaailmsest kehalise kasvatuse õpetajate suveseminarist Itaalias. Seminar oli läbinisti praktiline ja õpetajad väga aktiivsed.

Koolitus toimus Itaalias Austria piiri äärde jäävas Malsi linnas ning kestis kuus päeva. Õpetajad olid valdavalt Euroopast, aga ka Kanadast, USAst, Mehhikost, Taist, Indiast ja mujalt. Maarja Vinkel läks seminarile Eesti Kehalise Kasvatuse Liidu soovitusel, raha taotles Erasmus+ programmist ning on väga rahul: nii sellega, et projekti kirjutas kui Itaalias kuuldu-nähtuga. „See, mida Itaalias nägin ja kogesin, oli väga õpetlik ja positiivne, mida saab kindlasti ka oma töös kasutada,“ ütles ta.

Kehkasv1.jpg

Fotol: Kõik seminaril osalejad.

Kas praktiline seminar tähendas, et õpetajad kogu aeg võimlesid, võistlesid, sportisid, harjutasid?

Enamik tunde sellel seminaril olid tõesti praktilised alates massaažist ja lõpetades vettehüpetega. Olid ainult mõned loengud. Siinkohal mõte, mis mul tekkis seoses Eesti seminaridega – kui Eesti õpetajad seminaridel hästi kaasa ei taha teha, siis seal kogesin, et pingil istumine ja kõrvalt vaatamine on pigem erand. Õpetajad olid seal hästi aktiivsed.

kehkasv2.jpg

Fotol: Hommikune Tai Chi klass.

Mida õpetatakse kehalise kasvatuse tunnis mujal maailmas, on see Eestist väga erinev?

Ütleksin, et nii ja naa. Aasiaga võrreldes kohe kindlasti on teistmoodi, Aasias kasutatakse väga palju rütmil põhinevaid spordiliikumisi, kehalises kasvatuses kasutatakse palju muusikat. Austraalias olen ise elanud ja tean öelda, et lihtsalt spordialad on seal meie omadest erinevad, tänu sellele tehakse tunnis muid asju, palju on õuealasid. Aga kui vaatan kasvõi Tallinna Euroopa Kooli rahvusvahelist õppekava ja Eesti kooli õppekava, on ka erinevused sees. Euroopa Koolis on pallimänge rohkem.

Mida seminaril iseenda jaoks uut õppisite?

Ei tohi ära unustada, et kümne, kahekümne aasta tagused ajad on lõplikult möödas. Lapsed tahavad, et liikumine pakuks neile oluliselt rohkem rõõmu. Õpetaja peab oskama füüsilise liikumisega, trenniga seotud raskuse ja pingutuse ära peita. Tänapäeva laps ei taha teha kehalise kasvatuse tunnis rasket trenni, peab olema miski, mis paneb teda liikuma ja pakub rõõmu. Samas ei tohi unustada, et sportimine ei ole üksnes rõõmustamine, liiga lihtne ei tohi olla. Kehalise kasvatuse tund peab pakkuma ka teadmist, kuidas õpilane väljaspool kooli saab liikumisega tegeleda ja miks ta peaks seda tegema. Mõnda asja tuleks rohkem seletada. Kuigi probleemid tulenevad ka muust, meie tingimused on täpselt sellised nagu nad on, ruumi on vähe, õpetajad peavad sageli kolme-nelja peale spordisaali jagama, kesklinna koolides ei olegi kuskil suusatundi teha jne.

kehkasv3.jpg

Fotol on Maarja Vinkel.

Kuidas iseloomustaksite kehalise kasvatuse tundi meie koolis tänasel päeval?

Tunnid põhinevad riiklikul õppekaval. Õpetajale on antud ka vabu käsi, saab ise veidi valida, mida õpetada, aga üldiselt on õppekavas kõik paigas. Põhilised spordialad, mis Eestis on populaarsed, võetakse ka kehalise kasvatuse tunnis läbi. Probleem on ikkagi see, et füüsilist koormust jääb vaatamata kehalise kasvatuse õpetajate pingutustele väheseks, arvestades, kui vähe meie noored üldse liiguvad.

Aga tulemustele orienteeritus? Palliviskes ja kuulitõukes peab õpilane ikka normi ära täitma?

Norme enam kindlasti ei ole. Õpetajast oleneb, kuidas ta oma hindamissüsteemi üles ehitab. On ka neid, kes rõhuvad tulemusele. Mina isiklikult seda ei tee. Spordialade puhul, mis aastast aastasse korduvad, mida teeme veel ja veel, näiteks 60 meetri jooks, hindan õpilase isiklikku arengut. Mul on kolm-neli päevikut, jälgin, mida ta eelmisel aasta tegi, kuidas läks nüüd, mis on muutunud, mis paremaks läinud. Probleem on ka selles, et lapsevanemad tahavad üsnagi kooliellu sekkuda.  Et oleks neile lihtsam selgitada, miks laps sai kehalises kasvatuses just sellise hinde, on mõnigi õpetaja kasvõi enda tarbeks normid kehtestanud.

kehkasv4.jpg

Fotol: Tunniväliste liikumisvõimaluste tutvustamine.

Kas te oma tundides kasutate spordiäppe?

Tunnistan ausalt, et ei kasuta. Minu põhitöö on maakoolis, kus kõikidel lastel ei olegi nutiseadmeid, sellega tuleb arvestada. Infotehnoloogia toomine kehalise kasvatuse tundi on teretulnud, aga näiteks Itaalia seminarilt jäi kõrvu, et kuna lapsed nii vähe liiguvad, siis pigem peaks kehalise kasvatuse tund olema tohutult praktiline. Tunnis peab liikuma. Kui nutiseadmega infot tundi juurde tuua, siis ei pruugi liikumine nii aktiivne olla, tähelepanu koondub ikkagi nutividinale.

Fotod: Maarja Vinkel.

Samal teemal: