Võimete piiride kompamine 
Minu kirg on sport. Just seesama, mida ma üritan iga tund lastesse süstida, armastust spordi vastu. Tore on õpetada teisi ja tunda rõõmu sellest, kui mõni õpilane lõpuks tunnistab, et sport polegi nii jube ja piinarikas higivalamine, kui kaugelt tundub. Aga minu jaoks ongi just see „higistamine“ nauding – olla parem kui eile. 

„Tour de France’“i võistluse valisin kindla eesmärgiga, et teada saada, milleks ma võimeline olen. Seni olen treeninud sprinterina plahvatuslikkust ja vastupidavust 40 sekundi vältel. Teadmine, et sõit kestab mägedes palavusega u 8 tundi, tunduski just see ülim väljakutse, mis sileda maaga harjunud eestlastele võiks sobida. Olen aastaid treeninud end ujulas, kuid tundsin juba ammu ahistust, mida süvendasid kivist seinad ja basseini väiksus. Värske õhk ja loodus on ikka hoopis midagi muud, mistõttu valisingi endale rattasõidu: kiirelt ja kaugele. 

 
Esmalt kirjutan, mida ma võistlusest sain ja miks ma nii väga tahaksin tagasi minna. Juba lennukist maha astudes sain aru, et kõik on teisiti. Vastu vaatasid Alpide teravad mäetipud ja näkku puhus korralik 28-kraadine soojus. Muide, võistluspäeval mõõtis rattakompuuter päikese käes 36 kraadi kuuma. 


Ütleme nii, et rattamelu on sama, mis Tartu maratonil, sest kõiki startijaid lihtsalt ei näe. Stardis oldi 2000-pealiste gruppidena, minu ehk viimase grupi startimise ajal olid esimesed võistlejad rajal olnud juba 1 tunni ja 40 minutit. Lõpust startimise eelis oli see, et sõit koosnes ühest suurest möödasõidust ja neid, kellest mööda sõita, ikka jagus. Kogu 8 tunni jooksul oli sõitjatevool ühtlane, mis oli omamoodi nauditav. Loodus oli kivine, nagu mäele kohane, samas ei olnud ka metsatukki, kuhu lõõskava päikese käest varju pugeda. Kui aja peale sõita pole plaanis, siis jääb päris palju aega ümbritseva looduse nautimiseks. Väga huvitav oli vaadelda serpentiine, kus aeg ja distants mõjuvad eriti müstiliselt. Kui vaatad mäe harja poole ja näed sõitjaid endast 50 meetrit ülevalpool, siis tuleb tegelikult arvestada, et sinnani jõudmiseks läheb veel 10 minutit aega. Mäetippu jõudes on vaade ja rahulolu ikka lummavad: vallutatud. 


Eestis toimuvatel rattavõistlustel saab laskudes vaid korra jalga sirutada, Alpides aga on laskumise pikkuseks 16 kilomeetrit – paarkümmend minutit uskumatut naudingut mööda serpetiine. Kuna kurvid on pimedad, siis väga suurt kiirust arendada ei saanudki (max kiirus 72 km/h). Põhiliselt said koormust käed, sest pidevad mahapidurdamised tagasipööretes väsitasid näppe. Kuna teada on, et mäest allatulek higisena jahutab keha korralikult maha, siis panin iga tõusu otsas pika kilesärgi peale.

Võistluseks valmistumine on tõsine töö  
Treeningute planeerimist hõlbustas asjaolu, et võistluspilet tuleb ära osta juba eelneva aasta oktoobris. Pilet soovitataksegi osta varakult, et poleks võimalik end hiljem ümber veenda. Kui pilet käes, siis taganemisteed pole, peab paika panema tegevusplaani.

Võistluse läbimiseks võtsin talviseks eesmärgiks võhma ja treeningkestvuse pikendamise, et keha saaks aru, mida tähendab ühtlane tundidepikkune füüsiline tegevus. Seejärel tuleb enda jaoks selgeks teha, mida ma selle võistluse juures kõige rohkem kardan. Kuna olen ratturite mõistes kogukas (95kg), siis esmalt pidasin tähtsaks kaalu langetamist, mida tegin lõpus viimase viie nädalaga (võistluskaal 85kg). Treeningplaan oli lihtne: niipalju kui ajaliselt võimalik (tuli vist 10h nädalas keskmine) ja üle taluvuse piiri ei tee ehk ennast piinama ei hakka. Kui tead, mida tahta ja liiga suuri sihte ei loo, siis läheb kõik ludinal. Ettevalmistus tehtud ja võistlema.

Kui endasse usk olemas, pole ükski võistlus raske, lihtsalt võistlusest ei tohi liiga palju tahta. Alpid on ikka hoopis midagi muud kui sõita Maarjamaa väikseid „künkakesi“. Võistlus läks ruttu ja nautisin iga hetke. Seda isiklikku emotsiooni on raske sõnades edasi anda – vaid  võistlust meenutadeski tõusevad ihukarvad püsti ja võistlusäreveus tuleb peale. Soovitangi kõigil proovida midagi uut, kas või mingit uut ala. Ärge seadke endale kohe suuri sihte, nautige uudsust ja spordiala ennast.


FAKTE VÕISTLUSEST 
Võistlusest  võttis osa 15 020 võistlejat 72 riigist. Keskmine vanus oli 45 eluaastat. Naisi oli võistlusel 5%. Minu ajaks mõõdeti 7 tundi 54 minutit, sama distantsi võitis tour de France raames Vinzenco Nibali ajaga 4 tundi 22 minutit.

Video laskumisest   
Video mäkketõusust 

Võistlusel osalenu 
Raul Rändla, Koolielu kehalise kasvatuse ainemoderaator 
Haabersti Vene Gümnaasiumi õpetaja 

Fotod pärit: http://www.letapedutour.com/us/gallery/videos-photos#tab-photos