Tänapäeva ühiskonna kiire arengu kirjeldamisel on võrdlemisi populaarseks saanud erinevad „kas teadsid, et...?“ tüüpi videod. Siinkohal tahaks tutvustada üht selleteemalist videot, mis kirjeldab küll ühe Kanada piirkonna (Brunswick) koolide arengut, aga temaatika sobib hästi ka meie kontekstis, sest räägib olukorrast hariduses ja selle muutmise vajadusest globaalselt. 

Iseäranis võiks kujuneda sellest väljakutse lapsevanematele ja koolijuhtidele, kes võiks koolilt uurida või siis koolijuhid vastavalt oma kooli poolt pakkuda nägemust koolist 21. sajandil. 

Kas olete mõelnud, kui dramaatitliselt on maailm muutunud? Millal kerisid viimati videomakil linti, saatsid fotofilmi ilmutusse, kasutasid telefoniautomaati, tõusid tugitoolist, et vahetada televiisori kanalit?

Kuidas on lood haridusega? Olete te mõelnud, et järgmise 10 aasta jooksul ei oma kriiditahvlid, CD-d, hinded, koolikapid, õpikud, pabertunnistused enam vahest tähtsust? Kas mõtlete vahel sellele, et meie õpilased oskavad trükkida 60 sõna minutis juba 2. klassis; nad kasutavad Twitterit, Facebooki ja SMS-e (telefonisõnumeid) e-maili asemel; nad suudavad hallata sadade inimeste suuruseid sotsiaalse meedia ringkondasid, nad on loovad, nad avaldavad oma loomingut, teenivad vabal ajal raha on-line keskkondades? Olete juba kuulnud, et kõik õpikud, mida noor peab oma elu jooksul kandma, mahuks väiksesse 300 grammisesse lugerisse? Nende kasutuselevõtu üle käib teatavasti arutelu ka juba Eestis. 

Paljud oskused, mida omandatakse koolis, ei oma peale lõputunnistuse saamist enam tähtsust. Tänapäeva top10 töökohta ei eksisteerinud veel 2004. aastal. Mida see kõik tähendab? Tulevik muutub kiiresti. Tänapäeva koolilõpetajad töötavad, erinevalt meist, tulevikus oma elu jooksul keskmiselt 5-15 erialal, tehes karjääri täiesti erinevates valdkondades. Hariduse suurim ülesanne on kohaneda muutuva maailmaga. Asjad, mida, ja viisid, kuidas, me õpetame, peavad samuti  muutuma. Tänapäeva paber ja pliiats on muutunud digitaalseks (Facebook, YouTube, Blogger, Skype, MSN, Google jne) ja see ilmselt jätkab oma muutumisprotsessi. Koolid peavad ajastuga sammu pidama ja olema ühiskonnaga kursis, et jätkuvalt õpilasi motiveerida. 

Kas mõistate, et 21. saj. õpetamine peab olema õpilasekeskne ja isikupärane, peab pakkuma kogemusi ja võimalusi teadmiste rakendamiseks, peab olema lastele kättesaadav 24 tundi ööpäevas, seitse päeva nädalas. 

Kujutlege näiteks inglise keele tundi, mis sarnaneks uudistekanali tagatoaga; füüsikatundi, kus õpilased tutvuvad võidusõiduauto tehniliste omadustega, et uurida füüsika saladusi ja seaduspärasusi; õpilasi, kes projekteerivad energiasäästlikke lahendusi oma keskkonnale; õpilasi, kes teevad rahvusvahelist koostööd, et jälgida kevade tärkamist erinevates riikides jne. Kujutlege noori, kes rändavad  virtuaalselt kogu maailmas, et kohtuda digitaalselt erinevate juhtfiguuridega üle maailma, kuuldes progressist käigupealt; mõelge võimalustele, kus õpilased koolilõputunnistuse saamise nimel teevad reaalselt ära midagi oma keskkonna heaks. 

Õpilastele tuleb jagada koolis oskused, millega nad tuleks toime muutuvas ühiskonnas kogu elu vältel. Muutused saavad toimuda ainult läbi meie enda – koolijuhtide ja õpetajate, kes pakuvad oma õpilastele 21. sajandile ajakohast haridust; lapsevanemate ja õpilaste, kes selliseid muudatusi nõuda oskavad, erinevate osapoolte vahel peab toimima tihe ja efektiivne koostöö.