Ühtlasi tähistas reedel, 13. novembril Vääna Mõisakoolis toimunud konverents Euroopa majanduspiirkonna finantsmehhanismi 2009–2014 programmi "Mõisakoolid – säilitamine läbi kasutamise" lõppemist. Konverentsi korraldasid Eesti Arhitektuurimuuseumi ja Kultuuriministeerium. Eesti, Norra ja Läti asjatundjad analüüsisid maakoolidega seotud võimalusi ja raskusi, maakoolide rolli regionaalarengu, kultuuripärandi säilitamise ja kogukonna väärtuste hoidmise kontekstis.

Vääna kooli direktor Gled-Airiin Saarsoo ütles avasõnades, et mõisakoolidel on palju lugusid jutustada, oma lugu on ka äsja restaureeritud Vääna Mõisakoolil.

Kultuuriminister Indrek Saar ütles oma tervituses, et Vääna Mõiskaool on üks 14 mõisakoolist, mis on programmi „Mõisakoolid – säilitamine läbi kasutamise“ abil korda tehtud. „Kultuuriministrina on mulle oluline, et pärand säiliks ja leiaks kasutust. Mõis kooliks – see on hea variant. Mõisakooli lugu aitab meil ajas tagasi rännata,“ rääkis Indrek Saar.

Mõisakoolide programmi koordinaator Riin Alatalu tegi tagasivaate programmi jooksul tehtule.

Riiklik huvi ja tähelepanu, ennekõike aga programmi väga head tulemused olid eelduseks, et Euroopa majanduspiirkonna finantsmehhanismi kultuuripärandi korrastamiseks eraldatud raha suunati kahel perioodil (2004–2009 ja 2009–2014) mõisakoolidele. Programm tegeles lisaks Eesti kultuuripärandimaastikul silmapaistvate koolide restaureerimise ja remondiga ka nende jätkusuutlikkuse tagamisega. Pakuti võimalusi edendada ka näiteks väikeettevõtlust, turismi (kultuuriturismi), koolitusi jms, mis hoiavad mõisa kohaliku elu keskusena.

Esineb Riin Alatalu.

„Kui vaatame mõisahooneid, kus kool on juba aastakümneid sees olnud, siis võime tõdeda: kool on mõisale väga hea peremees. Kui vaatame mõisakoole, mis on mõni aeg tagasi korda tehtud, siis ei ole ühtegi halba sõna öelda nendele lastele, kes seal õpivad, ümbrust osatakse hoida,“ ütles Riin Alatalu. „Muinsuskaitse üksi mõisakoole püsti hoida ei suuda, me peame kaasama teisi valdkondi. Mõisakoolide käekäik on üks osa regionaal- ja hariduspoliitikast.“

Programmi toel on 2009 – 2014 korda tehtud 14 mõisakooli. Aga see on olnud suur õppimine alates ehituslikest lahendustest ja lõpetades riigihangete korraldamisega ka muinsuskaitsele, kohalikele omavalitsustele, ehitusfirmadele, mõisakoolide ühendusele, rahandusministeeriumile, haridusministeeriumile ja paljudele teistele.

Programmist "Mõisakoolid – säilitamine läbi kasutamise", mille partner oli Norra Muinsuskaitseamet, toetati enim mõisakoolide restaureerimist; Eesti-Norra koostööd arendusprojektide leidmiseks; projekte mõisakoolide jätkusuutlikkuse tagamiseks, sh teenuste, loomemajanduse, väikeettevõtluse ja koostöö soodustamiseks ning  projekti „Tegus ja nägus mõisakool“ ehk teavitus- ja haridustegevusi.

Konverentsi eel avati Arne Maasiku Vääna mõisa peahoone restaureerimist tutvustav fotonäitus.

Läti kogemuse mõisakoolide taastamisel ja elushoidmisel tõid kuulajateni Läti losside ja mõisate ühenduse tegevjuht Aira Andriksone ja Jelgava linnnavalitsuse turismiarenduse projektijuht Tabita Skerberga. Läti kogemus on väga sarnane Eesti omale, ka probleemid on samad: maapiirkondades elanike arv väheneb, maakoole suletakse, ei jätku raha mõisakoolide korrashoiuks jms. Läti mõisakoolid on õpilaste arvult väikesed nagu Eestiski. Ja samamoodi puututakse kokku probleemiga, kuidas leida tasakaal õppetööks vajalike tingimuste ja muinsuskaitse poolt esitatavate nõudmiste vahel. Mõisakool peab arvestama mõlemaga.

Esinevad Vääna kooli õpilased.

Norra väikekoolide kasutustest ja taaskasutusest rääkis Leidulf Mydland Norra Kultuuripärandi Ametist.

Norra ühiskooli alguseks loetakse aastat 1739. Esimene ühiskoolide asutamist ja tegevust reguleeriv akt anti välja 1860, mis sätestas, et kõigepealt peab olema koolimaja. See tõi kaasa väikeste koolimajade ehitusbuumi, Norras oli rohkem kui 5200 imepisikest koolihoonet. Imepisikest sõna otseses mõttes, sest tüüpilises koolihoones oli esik, üks klassiruum ja ruum õpetajale. Selliste ruumidelt väikeste, aga arvult rohkete hoonete ehitamise tingis asjaolu, et laps pidi kooli jõudma jala.

1959. aastal anti välja uus ühiskooli akt. Transpordi areng, sh koolibusside teke mõjutas oluliselt koolivõrgu arengut. Väikeseid koolimaju enam ei vajatud, suured koolid tekkisid suurematesse keskustesse. 80-90% väikekoolidest suleti. „Aastatel 2005-2013 suleti Norras veel 421 kooli. Põhjused on erinevad: kohaliku omavalitsuse kehv seis, kvalifitseeritud õpetajate puudus (mis, muide, on Norras suur probleem), laste vähesus. Samas 20% suletud koolidest on taasavatud erakoolidena,“ rääkis Leidulf Mydland.

Need 5000 omaaegset väikekooli on loomulikult ajalooline ja arhitektuuriline väärtus. Ja mitte kõik hooned pole saatuse hooleks jäänud. Need on kasutust leidnud kohalike muuseumidena, kogukonnakeskustena, käsitöötubandena, isegi palvemajade ja perede suvekodudena.

Konverentsil „Maakooli võimalus“ esinesid veel Kristi Raava ja Tiit Lepp Tartu Ülikooli eetikakeskusest („Väärtuslik kool“), Pille Liblik Haridus- ja Teadusministeeriumist („Iga kooli võimalus motiveerida kogukonda osalema koolielus“) jt.

Vääna Mõisakool.

Esitleti raamatut „Mõisast kooliks. Eesti mõisakoolide teejuht“ ning õppematerjali „Mõis kui ammendamatu inspiratsiooniallikas“. Selle autorid on nii mõisakoolide kui teiste koolide õpetajad ning materjal on mõeldud kasutamiseks keeltes ja kirjanduses, sotsiaal-, kunsti- ja loodusainetes. Õppematerjal aitab mõisakeskkonda kasutada igapäevases õppetöös, saada uusi teadmisi kultuuripärandi kaudu. Näiteks kuidas loovalt õpetada mõisaga seotud võõrkeelset sõnavara või kuidas kujutada koolimajas leiduvaid mustreid muusikas. Materjali saab alla laadida https://www.dropbox.com/s/bj54cgakqycidje/MOISAKOGUMIK.pdf?dl=0

Fotod: Madli Leikop.

Samal teemal:

• September on pärandivaderite kuu
• Uuemõisa mõisakool võib põhikooliks kasvada