Maailmakooli õppematerjalid aitavad selgitada vastutustundliku tarbimise põhimõtteid


Avaldaja:Madli Leikop28. Jaanuar 2016

Õpilastele vastutustundliku tarbimise ja õiglase kaubanduse põhimõtete tutvustamiseks sobivad loodusainete tunnid hästi. Sobivaid õppematerjale ja juhendeid leiab MTÜ Mondo koostatud veebilehelt www.maailmakool.ee

Bioloogiatunnis võib näiteks uurida eksootilisi puuvilju ja geograafiatunnis selgeks teha, kus üht või teist vilja kasvatatakse ning kui kaugelt see Eesti poelettideni lõpuks jõuab. „Õpetajatel on vast kõige kergem seletada vastutustundlikku, eetilist tarbimist nii, et see on inimese kui kodaniku teadlik ja  läbimõeldud valik ning otsus osta kaupu, mille puhul ta teab, et nende tootmisel ja transportimisel (tarneahelal) on olnud väga väike mõju keskkonnale või teistele inimestele, et nende toodete tegemisel ei ole kurnatud ei inimesi, loomi ega keskkonda. Mõtle, kas hind on ainus õiglane otsuse alus. Ei ole. Pigem on ohumärk see, kui midagi on väga odav. Küsi endalt, kas odavus pole saavutatud mitte sellega, et kellelegi on jäetud maksmata, või on tooraine toodud riigist, kust seda on ebaseaduslikult välja veetud. Mõtle läbi, miks sul üht või teist asja vaja on, ja proovi leida toode, mille valmistamisel ei ole kahju tekitatud,“ soovitab MTÜ Mondo vastutustundliku tarbimise valdkonnajuht Kristina Mänd.

Väike organisatsioon tegeleb globaalsete teemadega

MTÜ Mondo on väike organisatsioon, mis tegeleb globaalsete probleemidega. Mondo igapäevane tegevus põhineb vabatahtlike tegevusel ja kaasalöömisel. Võib liialdamata öelda, et Mondo aitab maailma muuta paremaks paigaks meie kõigi jaoks. „Mondo on iseseisev organisatsioon, mis on loodud Eestis, aga mille tegevused haakuvad paljude organisatsioonidega välismaal. Mondo lähtekoht on humanitaarabi ja arengukoostöö. Humanitaarabi tähendab, et kui inimesi tabab looduskatastroof või õnnetus, siis Mondo aitab mobiliseerida sinna riiki kas vahendeid, inimesi või rahaabi. Arengukoostöö on koostöö arenguriikide ja jõukamate riikide vahel arenguriikide hüvanguks. Vanasti nimetati seda arenguabiks. Aga abi viitab, et meie oleme paremad ja targemad ja näitame, kuidas asjad peavad olema. Ilmselgelt nii koostöö ei käi,“ selgitab Kristina Mänd. „Inimene ei ole süüdi, kui ta on sündinud põuasemasse, vähema toiduga või keskkonnaohtlikumasse paika. Arengukoostöö põhiline kontseptsioon on lähtunud sellest, et paljud arenenud riigid tunnevad süüd oma koloniaaltegevuse üle, olles need riigid omal ajal loonud või hävitanud, mispidi vaadata. Eesti on tugev arengukoostöö tegija juba üle kümne aasta.“

Mondo ja maailmaharidus

MTÜ Mondo kolmanda tegevussuunana nimetab Kristina Mänd  maailmaharidust, aga seda tehakse Eestis kohapeal. Maailmaharidus jagab teadmisi sellest, kuidas globaalprobleemid mõjutavad üksikisiku, kogukonna ja ühiskonna igapäevaelu ja kuidas igaüks meist saab mõjutada maailma. See on õppimisprotsess, mis võimaldab meil jõuda probleemide teadvustamisest isikliku vastutuse ja teadliku tegutsemiseni ning sealt edasi rahvusvahelise koostöö ja jätkusuutliku inimarenguni. „Soovime, et Eesti inimesed, poliitikud, ettevõtjad, kodanikuühendused saaksid aru, miks arengukoostöö on vajalik, miks on oluline mõista, et me ei ela eraldatud paigas, kellesse maailmas toimuv ei puutu. Maailmaharidus tegeleb ühelt poolt kultuuride selgitamise ja lähemale toomisega, näiteks praegu pagulaste teema, aga suuresti puudutab maailmaharidus ka meie inimeste tarbimiskäitumist.“

Vastutustundlikus tarbimises tegeletakse nelja alateemaga: õiglase kaubanduse väärtustamine sõnades ja tegudes (peamiselt Fair Trade märgiga seotu); vastutustundliku tarneahela toetamine (toote valmimisel pole kasutatud lapstööjõudu, on makstud õiglast palka); Mondo uurib Eestis sotisaal-  ja solidaarsusmajanduse ehk ühistute võimalikkust; Mondol on enda sotsiaalne ettevõte, kus aidatakse arenguriikide käsitöölistel arendada kvaliteetseid käsitöötooteid.

„Meie tegevus põhineb vahetul koostööl ja solidaarsusel teiste riikidega, peamiselt proovime töötada naiste, laste ja erivajadusega inimestega. Eestis töötame eriti koolidega, et teadmist, mis mujal maailmas toimub, levitada, edasi anda, kasvatada solidaarsust. Oma tegevuses on Mondo sõltumatu ja päris unikaalne,“ ütleb Kristina Mänd. Ta lisab, et riikidest on Mondo tegevuste tulipunktis enim Afganistan. „Just tulid sealt tagasi kaks tuletõrjespetsialisti, kes õpetasid välja tuletõrjujate koolitajaid. Ukrainas oleme palju toimetanud, Aafrikas on koostöö külakogukondadega Keenias, Ugandas ja Ghanas.  Ja Myanmar ehk Birma, kus praegu on ka väike missioon, mis uurib võimalusi saata sinna hariduseksperte. Väga selgeks lähtekohaks on see, et Eesti on väike riik, Mondo veel väiksem organisatsioon, ei ole mõtet ette kujutada, et suudame ühte riiki muuta. Aga saame aidata kujuneda ühel väikesel kogukonnal. Võib-olla on sellepärast ka koostöö olnud edukas, et meis ei nähta ohtu, meie väiksus on aidanud kaasa koostöötoimetamisele.“

Kuidas õpetada vastutustundlikku tarbimist

Ühel tarbimist käsitleval seminaril tõid õpetajad välja, et õpilased ei näe ennast praegu tarbijatena, vaid arvavad, et nad hakkavad tarbima siis, kui tööle lähevad ja raha teenivad. Kuidas tarbimisteemat neile köitvalt esitada?

Ühest küljest on see hea, kui noored ei näe ennast tarbijatena. Meie proovime ka seda mõtlemist inimestes arendada, et sa ei ole tarbija, sa oled eelkõige kodanik. Kodanikuna pead sa mõtlema iga oma tegevuse läbi selle kandi pealt, et mis on ühe või teise tegevuse tagajärg. Me ei ela oma otsustega, me elame otsuste tagajärgedega.  Õpilastele tuleks rääkida, et sa ei tarbi siis, kui sa ostad, sa tarbid ka siis, kui lähed sõbranna juurde ja sööd seal kommi või kui kraanist vee voolama keerad. Õpetajad võiksidki rääkida tarbimisest natuke vähem, võib-olla käib tarbimisega kaasas negatiivne kuvand. Pigem öelda, et see, mida sa kasutad (või ostad), iseloomustab ka sinu käitumist.

Eestlase jaoks on esmane vastutustundliku tarbija käitumine see, kui ma ostan eestimaist kaupa?

Absoluutselt. Mida lähemalt sa ostad, seda kindlam võid olla, et meie päris rangeid seadusi on järgitud, et ökoloogiline jalajälg transpordi mõttes on väga väike. Ja muidugi toidu A ja O: inimene peab sööma neid asju, mis kasvad seal, kus ta elab, tarbida tuleb võimalikult kodu lähedal toodetud toitu. Hispaania maasikad ei ole halvad, aga jaanuaris ei kuulu maasikas lihtsalt eestlase toidulauale.

Aga on terve rida tooteid, mida Eestis ei toodeta: kohv, tee, suhkur, kakao. Või kui toodetakse, siis tooraine ei tule kindlasti Eestist. Šokolaad on siin hea näide, samuti apelsinimahl. Selliste toodete puhul on oluline jälgida, et need oleks toodetud ja kohale toodud nii, et ei ole tehtud liiga keskkonnale, tooraine tootjatele on makstud töö eest õiglast tasu, toodete tegemisel ei ole kasutatud lapstööjõudu  (me ei räägi sellest, et lapsed teevad aeg-ajalt jõukohast tööd, nagu me kõik oleme teinud). Selliseid tooteid on Eestis täiesti saadaval, tuntumaks on Fair Trade märgisega tooted. Kolmele mainitud tingimusele lisandub ka õiglase kaubanduse listasu,  mis võimaldab tootjatel üle elada ka raskemaid aegu ja neil on võimalus raha kasutada kogukonna arenguks, ehitades koole, teid vms. Selliseid n-ö märgistatud kaubaartikleid peaks maailmas olema 30 000 ringis. Minu kui tarbija eest on suur töö ära tehtud, sest ostes Fair Trade märgiga kaupa, tean, et tarneahel ja tooteahel on kontrollitud. Et seda märki saada, peavad tootjad väga pingutama.

Eestis Fair Trade märgiga kaupade müük suurusjärgus 400-500 tuhat eurot aastas. See ei ole väga suu summa, aga hea algus seegi. Eestis on tulemuslikum „Eelista eestimaist!“ märk ja kampaania.

 

Samal teemal: