Laps on laps. Ka siis, kui tuleb välismaalt


Avaldaja:Madli Leikop29. Jaanuar 2016

Rapla maakonna koolide ja lasteaedade juhid olid koos Rapla Vesiroosi Gümnaasiumis, et saada uusi teadmisi ja kogemusi nende õpilaste õpetamiseks, kes alguses eesti keelt mitte sõnagi ei valda. Välispäritolu õpilane – ületamatu probleem või põnev väljakutse õpetajale?

Igal uuel õppeaastal suureneb meie koolides tasapisi nende õpilaste arv, kelle emakeel erineb kooli õppekeelest ning kes ei ole eesti keeles mitte kunagi õppinud. Põhjused, miks pere on Eestisse tulnud, on erinevad: võib-olla vanemate töö või õpingud, võib-olla põgenemine sõja eest või soov elujärge parandada, võib-olla muutused pereelus (abiellumine). Ja lisandunud on veel üks rühm lapsi: mõlemad vanemad on eestlased, aga laps on sündinud välismaal ega ole päevagi Eestis elanud. Nende laste emakeel võib olla küll eesti keel, aga abi kohanemiseks vajavad nad ikkagi.

IMG_3380.JPG

27. jaanuaril toimunud seminari eesmärgiks oligi arutleda teemal „Õppekeelest erineva emakeelega laps Eestis ja Eesti hariduses 2015“. Rapla maakonnas praegu küll välismaalt tulnud õpilasi-lasteaialapsi massiliselt ei ole, aga olgu üks, kümme või paarkümmend last, oskuslikku juhendamist vajavad nad ikka. Oma kogemusi jagasid Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi, Tallinna Vindi Lasteaia, SA Innove keelekümbluskeskuse ja Rocca al Mare Kooli esindajad. Seminari korraldas Rapla Maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakond koostöös Õpetajate Ühenduse Koostöökoja ja SA Innove keelekümbluskeskusega.

SA Innove keelekümbluskeskuse peaspetsialist Ave Härsing sõnas, et igal lapsel on õigus saada haridust ja igas Eesti nurgas peame talle seda tagama. „Iga laps Eesti vabariigis on täiskasvanute vastutusel. Hariduskorralduse seisukohalt pole vahet, kust lapsed pärit on. Üks erisus on – kui tulevad lapsed sõjapiirkonnast, vajavad nad täiendavat psühholoogilist abi.“

Ave Härsing tõi välja üldised andmed: Eesti koolides õpib praegu 15-20 pagulastaustaga (rahvusvahelise kaitse saaja) last, umbes 400 uus-sisserändajat ja tagasipöördujat, neist enamik eesti õppekeelega koolis, ja 500 Eesti päritolu õppekeelest erineva kodukeelega last (nn vene laps eesti koolis). Uus-sisserändajate ja rahvusvahelise kaitse saajate puhul on koolile keeleõppeks riigi poolt ette nähtud toetused, kool peab selleks EHISes vastavad andmed täitma.

Suurim probleem koolile/lasteaiale ongi see, et kui tuleb laps, kes sõnagi eesti keelt ei mõista, kes on talle täiesti tundmatus keele- ja kultuurikeskkonnas, siis kust alustada, kuidas last aidata? „Meil on kogemusi, näiteks 15 aastat keelekümblusprogrammi- ja metoodikat. Tallinna Lilleküla Gümnaasium on 2003. aastast õpetanud uusimmigrant-õpilasi. Ülikoolidel on vastavad täiendkoolituse õppekavad, MISA on teinud kuus suuremahulist koolitust õpetajatele,“ ütles Ave Härsing. Samas rõhutas ta, et teooria on ikkagi vaid ettevalmistus, kui see üks konkreetne laps ühel päeval kohal on, ei pruugi teooriast abi olla. Lähtuda tuleb konkreetsest olukorrast, iga laps on omaette isiksus, oma loo ja taustaga. Parim, mida õpetaja ja kogu koolipere teha saab, on säilitada optimism ja rahulik meel ning pakkuda lapsele turvatunnet. See on alguses isegi olulisem kui keeleõpe.

IMG_3384.JPG

Väga tore oli Rocca al Mare kooli õpetaja Perry Alan Jahnke esinemine teemal „Õppekeelest erineva emakeelega õpetaja Eestis ja Eesti hariduses“.

Perry Alan Jahnke on sündinud, kasvanud ja õppinud USAs Minnesotas. Keskkooli ajal käis ta vahetusprogrammiga Euroopas, Saksamaal, ja Euroopa köitis teda jäägitult. Eesti keelt hakkas ta õppima iseseisvalt 1992. aastal, ülikoolis oli ainult üks eestikeelne raamat ja sellest saigi tema õpik. Esimest korda tuli Perry Eestisse 1995. aastal, põhjus läbinisti romantiline – kena eesti neiu. Abielu ja lapsed sidusid Perry lõplikult Eestiga ja täna on ta Rocca al Mare koolis inglise keele ja bioloogia õpetaja. Südamlikus ja humoorikas võtmes tõi ta välja kohanemisraskused, keeleõppe probleemid, mured töö leidmisega ja kultuurilised erinevused. Algusaastate kohta õpetajana ütles ta väga kenasti: „Ma õppisin rohkem kui ma õpetasin.“ Ja sõnas, et eesti keel on väga ilus keel. Kui ikka on nii ilus lause nagu summ-summ-summ, lendas mesimumm, siis lihtsalt pead selle keele selgeks saama.

IMG_3387.JPG

Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi õppealajuhataja Anu Luure jagas praktilisi kogemusi, kuidas õpetada välispäritolu õpilasi. Lilleküla Gümnaasiumis õpib 2016. aastal 93 õpilast, kelle kodune keel ei ole eesti keel. Üldse on koolis 941 õpilast ja 66 õpetajat. Praegu õpib koolis lapsi Itaaliast, Jeemenist, Hispaaniast, USAst, Lätist, Soomest, Norrast, Iirimaalt, Šveitsist, Pakistanist, Egiptusest ja Lõuna-Aafrikast.

„2003. aastal suunas haridusamet meie kooli viis õpilast Itaaliast. Meil puudus igasugune teadmine ja kogemus, mis nendega teha. Lapsed ei rääkinud ka inglise keelt, ühine oli meil ainult kehakeel. Aga nad olid nii toredad,“ meenutas Anu Luure. Algas kohe keeleõpe, eesti keelt õpivad välispäritolu lapsed kui eesti keel teise keelena. Ja keelt ei õpeta eesti keele õpetajad, vaid algklassiõpetajad. „Klassiõpetajad on väga mängulised. Ei ole vaja õpetada grammatikat, laps peab keele omandama sel moel, et tuleb toime igapäevastes situatsioonides, õppimine peab olema loomulik,“ ütles Anu Luure.

IMG_3389.JPG

Ta tõi välja Lilleküla Gümnaasiumi head soovitused: valmistuge välispäritolu õpilaste saabumiseks nii palju kui võimalik (koolitused, õppematerjalid). Leidke endas sisemine rahu. Teie kooli tuli tore laps ja see on vahva väljakutse. Te saate hakkama! Kasutage ära kõik seadusandlusest tulenevad võimalused. Ärge takerduge õppetöö seisukohalt mitteolulistesse küsimustesse. Hoidke positiivset õhkkonda koolis! Mida paremini laps ennast tunneb, seda kiiremini ta areneb. Väärtustage õpilase keelt, kultuuri!

Päeva lõpetasid kaks töötuba, kus ühes said koolijuhid juba üksikasjalikke küsimusi esitada ja teises jagati praktilisi nõuandeid lasteaiajuhtidele.

Fotod: Madli Leikop.

Samal teemal: