Autor: Kristi Semidor, HITSA projektijuht ja Koolielu ainekuude koordinaator

Meedia on meie igapäev, tarbime seda nii teadlikult kui ka teadmata kogu aeg. Millele võiks õpetajad noorte tähelepanu pöörata?

See on ehk mõnevõrra ootamatu vastus minult, aga kõige olulisemaks pean adekvaatset orienteerumist uudiseid tarbides – uudised kujundavad enim meie meelsust, esialgu päevakajalistel teemadel, aga kindlasti mõjutavad uudised meie väärtushinnanguid ka tervikuna. Näiteks öeldakse, et inimene otsustab palju esimese mulje põhjal, vahel ka ekslikult. Mõelgem korraks sellele, et keegi meist pole veel ühegi pagulasega kohtunud, samas on suurel osal inimestest juba võrdlemisi kindlaks kujunenud arvamus neist, see on omakorda tekkinud puhtalt sotsiaalmeedias levitavate klipikeste, ajaleheartiklite ja telekanalite uudislugude põhjal.

Oluline on teada, kes mingit konkreetset lugu jutustab ning kas loo allikas on teada. Vahel levitatakse ka teadlikult valeinformatsiooni (näiteks osa meediasõjast), et juhtida tähelepanu kõrvale, sogada vett. Kui Ukraina kohal alla kukkunud lennuki kohta on käibele lastud nii palju erinevaid versioone, siis on ka tõest informatsiooni selle infomüra seest keeruline leida.

Ma tooks veel ühe näite meedia osatähtsusest tänapäeval. Viimastel päevadel on aktuaalseks teemaks olnud sotsiaalmeedias Odini sõdalaste grupeering ja sellega liitumine. Rühmituse eesmärgiks on omaalgatuslikult tänavatel patrullides eestlasi pagulaste eest kaitsta. Mis kanaleid pidi hakkas info esmalt levima? Kes sellega liitusid? Millist vastukaja, millistes meediakanalites kuulsite? Mis on sellise grupeeringu moodustamise ohud?

Esmalt hakkas info levima sotsiaalmeedia kaudu, see on "kanal", mida noor ja aktiivne ühiskonnaliige tänapäeval reeglina kõige enam kasutab. Selle grupeeringuga liitusid ka mõned riigi jõustruktuuride liikmed, see tähendab, et liitujaid oli ka kaitseväest ja kaitseliidust. Sellistes omaalgatuslikes grupeeringute moodustamises näeb aga riik õigustatult ohtu. Peavoolumeedias on kasvava grupeeringu vastukaaluks sõna võtnud just jõustruktuuride kõrgeim esindaja - kaitseminister. Tähtsaima esindaja pöördumine näitab teema tõsidust ja tema kriitiline sõnum grupeeringu suhtes annab oma alluvatele selge signaali. Lisaks veel viimati raadiost kuuldud uudis, et grupeeringu algataja on 25aastane noor, kes on olnud kriminaalselt karistatud.

Ainult meediakanalitest saadud info põhjal on tavakodanik kujundanud oma arvamuse pagulaste kohta, mille tulemusel on radikaalsemalt meelestatud inimesed moodustanud grupeeringu Odini sõdalased, kelle kohta omakorda jõustruktuuride esindajate poolt kujundatakse avalikku (hukkamõistvat) arvamust, et ära hoida asjatut hirmu ja paanika eskaleerumise võimalust rahva seas ning kinnistada õigusriigi korrapärast toimimist. Kogu selles infotulvas pole meedia tarbijal (kes me kõik oleme) sugugi lihtne adekvaatseid järeldusi teha, seepärast ongi meedia mõjule väga tähtis tähelepanu pöörata.

Telekanalid pakuvad meelelahutuseks igasugu reality-šõusid. Kes võiks selgitada noortele selliste päris- või kunstlikult kombineeritud vm reaalsete kaadritega filmides osalemise tagamaid?

Reality-šõu sarjade populaarsus näib hetkel olevat kahanevas trendis. See on samuti dokumentalistika žanr, tegu on päris inimeste ja nende päris reaktsioonidega, lihtsalt kokku on lepitud teatud mängureeglites. Reality-šõu eripära ja atraktiivsus seisneb selles, et sündmused on stsenaariumi järgi esile kutsutud, forsseeritud. Mitmetes dokumentalistika žanrides kasutatakse tegelikult stsenaariumi – näiteks mingit ajaloosündmust käsitlevas ja arhiivikaadritel põhinevat dokumentaalfilmi tehakse range stsenaariumi järgi, kuhu on plaanitud ka intervjuud, lavastuslikud plaanid, graafika, animatsioon jne. Ma arvan, et mõnevõrra lõdvem on stsenaariumi roll vaatlevate dokumentaalfilmide puhul (milliseid ma ka ise peamiselt teen). Mingisugune stsenaarne kavand režissööril reeglina siiski on, et läbi mõelda võimalikud tegelaste arengud ja muutused, samuti on need kirjatööd olulised ka filmide rahastamistaotluste puhul.

Meedia tundub põnev, selle erinevate žanride õppimiseks on praegu palju võimalusi. Kui keegi tahab varakult alustada, siis mil moel oma hobiga kõige parem tegeleda on, kust alustada?

Meedia on väga lai mõiste, selle alla käib sisuliselt kõik, mis kannab informatsiooni – alates "nupust" ajaleheveerul kuni majandustööstuseni kui majandusharuni. Kui miski tõelist kirge valmistab, küllap siis leiab huvitunu internetiavarustest ka vastavat informatsiooni ja õpetusi. Kõige vajalikum, aga ka kõige keerulisem on leida endale meister, kes aitaks su tugevaimad küljed, isikupära ja erakordsuse esile tuua. Kindlasti on suureks abiks õpetajad, huviringide juhendajad.

Kui mõni õpilane tunneb, et ta tahaks alustada dokumentaalfilmide tegemist, siis mida soovitada talle?

Kui mängufilmide tegija loob ise maailma, mida kujutada, siis selleks on tarvis peale kreatiivsuse pigem väejuhi isikuomadusi (ja põue marssali keppi). Vaatlevate dokumentaalfilmide tegija on pigem kõrvaltvaataja, ümberringi toimuva mõtestaja, ise nähtamatu.

Tuleb kuulata lugusid ja neid salvestada, alustada võib-olla vanavanematest, sõpradest. Käsitöö-oskused paremaks kaamera käsitsemiseks või montaažiks tulevad reeglina kiiresti. Olulisim on ikkagi sõnum, sinu pilk sellele, mida teistega jagada soovid. Kindlasti võiks vaadata dokumentaalfilme, arutleda nende üle hiljem koos mõttekaaslastega; püüda luua võrgustikke samade huvidega noortega, alustada koolis oma filmiklubi (http://filmikogu.maailmakool.ee) või isegi teha filmifestivali. Lugemine ei tee samuti paha.

Foto: Toomas Huik

Samal teemal:

• AINEKUU: Koolielus algas sotsiaalainete kuu
• Uus meedia ja emakeel